Mõttekoja Eurointelligence'i juht Wolfgang Münchau nendib UnHerdis, et Euroopa juhte ja haritlasi valdab sõgedus, nagu nad oleksid Ukraina sõjas – ja kahepoolses maailmas – jõulisema poole esindajad.

Max Weber oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguskümnendite kultuurse haritlase võrdkuju. Saksamaa ühiskonnateadlane, kelle üheks tuntumaks teoseks on "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim", milles selgitatakse, miks protestantlikud riigid olid osutatud ajaperioodil kapitalismis edukamad. Kui algas Esimene Maailmasõda oli Weber 50-aasta vanune. Saksamaa ajaloolane Golo Mann, kes on Thomas Manni noorem vend, avaldas oma raamatus "Saksamaa ajalugu alates 1789. aastast" Weberi kohta üllatava tõiga, mis osutab kui hõlbus on inimesi sõtta tirida:

"Max Weber, keda me tunneme karmi melanhoolse realistina, kirjutas "sellest suursugusest ja imelisest sõjast" ja kui oivaline on olla elus ajal kui midagi sellist on võimalik kogeda ning kui suurt kibedust ta tundis kui vanuse tõttu ei olnud tal võimalik minna rindele." 

Mitte ühelgi puhul ei pööranud Weber, ega paljud toonased sõda ülsitavad sakslased tähelepanu võimalusele, et sõda ei pruugi minna nii, nagu nemad seda ette kujutavad. 

Üks suuremaid lääne sõjalise sekkusmise kisakoori juhte on ajaloolane Timothy Snyder.

Minu hinnangul on Euroopa täna samasuguses olukorras. Sarnaselt Weberile on paljud tänased haritlased ja poliitikud äärmuslikult hakkajad alustama sõda Venemaaga. Üks suuremaid lääne sõjalise sekkusmise kisakoori juhte on ajaloolane Timothy Snyder, kes varem töötas Yale'is ja nüüd tegutseb Toronto Ülikoolis. Ta arvas 2023. aastal Guardianis: "Venelased tuleb purustada samal viisil kui purustati sakslased". 

Sarnaselt Snyderile on üha enam Euroopa poliitikuid järjest jõulisemalt meelestatud venelastega sõdimise suhtes. Üks nendest on Soome president Alexander Stubb. Ma mäletan teda oma Brüsseli ajast kui ta oli tagasihoidlik Soome eurosaadik, rahuliku põhjamaade haritlase kehastus. 20. septembril ta leidis, et Ukraina julgeoleku tagajad peavad olema valmis astuma sõtta Venemaaga.

Siinkohal ei üritata esitada julgeolekuohtu, mida kujutab Vladimir Putin, vähemana kui see on. Venemaa hävitajate tungimine Eesti õhuruumi kujutab ilma igasuguse kahtluseta vastuvõetamatut rünnet. NATO-l on kõik õigused sellised lennukid alla tulistada ja see peab saatma jõulise signaali, et järgmisel korral nii ka juhtub. Kuid sõjalise liidu kaitsmine pole sama asi kui varisõda ukrainas, mis ei kuulu NATO-sse.

Külm Sõda oli suhtelise rahu periood mitte ainult tänu jõudude tasakaalu poliitikatele, vaid ka põhjusel, et toona olid võimul inimesed, kes mäletasid Teise Maailmasõja õuduseid ning soovisid tagada rahu. Suurem osa sellest põlvkonnast pole täna enam meiega. Sarnaselt Weberile pole tänasel Euroopa nomenklatuuril olnud võimalust osaleda imelises sõjas. Üks vahe on veel: tänased võimurid ja aparaaditöötajad eelistavad, kui nende eest sõdib keegi teine. 

Sõja alguses oli Venemaa majanduse suurus USA dollarites võrreldav Hispaania omaga.

Päris sõja puhkemise võimalus on selle tõsiselt võtmiseks piisavalt suur. Lisaks üldisele sõda pooldavale suhtumisele on suurimaks ohuks, et eurooplased, nagu sakslased 1914. aastal, alahindavad vaenlast. Samamoodi alahindas Putin lääne valmisolekut ja Ukraina armee vastupidavust, kui tungis Ukrainasse. Kuid lääne eksiarvamused on märksa läbivamad.

Suurimaks neist oli tõekspidamine, et Venemaa majandus on nõder ja kukub lõpuks lääne surve all kokku. Sellel eksiarvamusel on mitu kihti. See sai alguse statistilisest valest, nagu Venemaa majandus oleks tegelikult pisike. Kui Venemaa majanduse aastaväljundit mõõta dollarites, siis tõepoolest on see nii. Sõja alguses oli Venemaa majanduse suurus USA dollarites võrreldav Hispaania omaga. Kuid sellised näitajad ei sobi sõja ajal riigi võimekuse hindamiseks. Loeb raha osujõud ehk kui palju tanke riik oma raha eest saab osta. Vastuseks on, et Venemaa saab omale lubada palju rohkem tanke kui Euroopa.

Kui mõõta Venemaa majandust ostujõu järele siis paljastub lääne enesega rahulolevast statistikast hoopis erinev pilt.

Kui mõõta majandust ostujõu järele (PPP) siis paljastub lääne enesega rahulolevast statistikast hoopis erinev pilt. Maailmapanga andmete kohaselt on ostujõu pariteedi järele maailma suurim majandus Hiina Rahvavabariik (ostujõu pariteet tähendab, et mõnes riigis on kaubad märksa soodsamad kui teises). Teisel kohal on Ameerika Ühendriigid. Sellele järgneb India ja siis tuleb Venemaa. Saksamaa, mis on Euroopa suurim majandus, on kuuendal kohal.

Osutatud mõõdiku järele on kümne riigi, mis on osa liidust, kuhu kuuluvad Hiina RV ja Venemaa, majandused kokku suuremad kui Ameerika Ühendriigid, Lääne-Euroopa ning Jaapan üheskoos. Tänane maailm on päriselt kahepoolne. Ühe poole juhiks on Ameerika Ühendriigid ja teisel Hiina RV. Lääs ei ole enam ainus maailma asjade üle otsustaja, isegi kui selle võimurid seda arvavad. Aja jooksul muutub teine pool ainult jõulisemaks ja suuremaks, sest need riigid arenevad lääne omadest kiiremini.

Alates sõja algusest on Venemaa majanduskasv olnud kõigist G7 riikidest suurem. Briti majandusteadlane John Maynard Keynes oleks üllatunud, sest juhtunud on üheselt, mida saab kirjeldada klassikalise keynesiaanliku sõjamajanduse mõjuna. Ühendkuningriik elas sellise mõju üle Teise Maailmasõja ajal. Putinil õnnestus Venemaa majandus korraldada ümber sõjamajanduseks. 

Ilma Ameerika Ühendriikideta pole mitte mingisugust võimalust, et eurooplased suudaksid Ukraina sõja rahastamise enda kanda võtta.

Ma rõhutan neid majanduse tõikasid, sest sedasi on võimalik saada aimu olukorra kohta, mis valitseb Ukrainas ja milliseks võivad kujuneda tulevased arengud. Relvi saab osta raha eest. Ukrainale relvade ostmiseks mõeldud rahapada on pea tühi. Ameerika Ühendriigid on siiani Ukrainale eraldanud 115 miljardi euro eest kahepoolset abi, mida on Saksamaa 21,3- ja Prantsusmaa 7,56 miljardist eurost määratult rohkem. Ilma Ameerika Ühendriikideta pole mitte mingisugust võimalust, et eurooplased suudaksid Ukraina sõja rahastamise enda kanda võtta. Kui nad seda teha soovivad, tuleb neil selleks see raha laenata, või nad võivad panna käpa peale külmutatud Venemaa varadele, mida on Euroopas 210 miljardi euro väärtuses.

Varem on Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Euroopa Keskpank olnud erinevatel põhjustel sellise Venemaa varade rüüstamise vastu. Suurem osa sellest rahast on Belgia pinnal. See raha istub Eurocleari, mis on Brüsselis asuv suur rahahoidla, varakambrites. Prantsusmaa ja Saksamaa võivad selle raha eest hakata vastutama juhul, kui Venemaal õnnestub võita kohtuasi mõnes ärikohtus. Euroopa keskpank usub, et venemaa varade ärastamine on ebaseaduslik ja see kahjustaks pöördumatult Euroopa Liidu kuvandit rahanduskeskusena. Normaalses olukorras oleks selliste riskide võtmine Euroopa Liidu jaoks üdini ogar. Samas kui Liit soovib jätkata sõda Ukrainas, siis on Venemaa varade ärastamine ainsaks rahastuse võimaluseks. Tänaseks on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku, kuidas see raha loominguliselt kätte saada ja on päris suur võimalus, et nii ka juhtub.

Kui Euroopa Liit soovib jätkata sõda Ukrainas, siis on Venemaa varade ärastamine ainsaks rahastuse võimaluseks.

Ja mis selle järel juhtub? Jättes keerulised tehnilised ja õiguslikud teemad kõrvale, tabab Euroopa Liitu probleem, millega Margaret Thatcher kirjeldas humoorikalt sotsialismi: lõpuks saab teiste inimeste raha otsa. Eksituseks on arusaamine, nagu kahesajast miljardist eurost piisab Donald Trumpi ametiaja lõpuni, peale mida saab võimule demokraat, kes võtab taas Ameerika Ühendriikide kanda suurema osa Ukraina sõjakuludest. Saksamaa kantsler Friedrich Merz arvas hiljuti, et sõda lõpeb siis kui Venemaa on majanduslikult välja kurnatud. Selline on lääne strateegia. 

Kuid Euroopa Liidu sanktsioonidest pole Venemaa majanduse survestamiseks suuremat kasu. Siinkohal sobib meenutada Einsteini märkust hullumeelsuse kohta, mida kujutab ühe ja sama asja järjest tegemine ning selle juures lootmine, et järgmine kord on tulemused kuidagi teistsugused. Liit on tänaseks kehtestanud Venemaale 18 sanktsioonide paketti ja 19. on ettevalmistamisel.

Venemaa majanduses ilmnevad tõepoolest mingisugused pinge märgid. Venemaa Keskpanga juht Elvira Nabiullina tunnistas käesoleva aasta alguses, et riigi majandus on kasvanud suuresti tänu sisuliselt tasuda ressurssidele ehk tööjõule, üle võetud tööstusvõimsustele ja Riikliku Varafondi likviidsetele varadele. Need ressursid on Nabiullina sõnul tänaseks ammendatud. Aga see kommentaar polnud mõeldud läänele, vaid Putinile. Putinil on vaja leida vahendid, millega oleks võimalik luua uusi ressursse. Sama tõsiasi kehtib lääne kohta.

Hiina Rahvavabariik on Venemaa jaoks parem liitlane kui Ameerika Ühendriigid Ukrainale.

Kuid Venemaal on midagi, mida Ukrainal ei ole. Hiina RV on Venemaa jaoks parem liitlane kui Ameerika Ühendriigid Ukrainale. Lääne uuskonservatiivid (neocons) alahindavad jätkuvalt Hiina RV-Venemaa liidu sügavust, mis on tingitud viimase kümne aasta saamatust Ameerika Ühendriikide välispoliitikast. Kehtestades sanktsioone nii Hiina RV-le kui Venemaale, saavutasid Ameerika Ühendriigid nimetatud kahe riigi strateegilise liidu. Ameerika Ühendriigid on Trumpi ajal lisaks Ukrainast märksa rohkem eraldunud kui oldi demokraatide võimu perioodil.

Lääne sanktsioonide taga olev eksitus toetub mõttele, et nii Hiina RV kui Venemaa on sõltuvad lääne tehnoloogiast, nagu näiteks pooljuht-kiipidest. Mis oli demokraatide valitsusele tõeliseks üllatuseks, siis Hiina RV suudab tänaseks toota ise suure jõudlusega kiipe. Septembri keskel muutis Hiina RV isegi mängu sisu ja keelas näiteks Nvidia kiipide impordi. 

Kahesaja miljardi euro eest laene, mida Euroopa Liit soovib Ukrainale eraldada, on võimalik hõlpsasti välja käia ka teisel poolel. Venemaale saab lääne varade konfiskeerimise või tulevikus lunastatavate tagatiste arvelt laenu anda Hiina RV. See on jätkuv eksiarvamus, nagu lääs, mis on kahepoolse maailma pisikesem osa, suudab suuremale kuidagi ära teha. 

Nii suures mõõtkavas eksiarvamus on asi, mis muudab piirkondlikud sõjad maailmasõdadeks. Lääne säutsuv sõjanäljas haritlaste armee on Max Weberi järglased. Need inimesed ei jäta kahtlustki, et nad soovivad suurt ja imelsit sõda, seda täpselt samamoodi kui üle saja aasta tagasi.

Tõlkis Karol Kallas