Ajaloolane Jaak Valge rõhutab Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud intervjuus, et rahvusriik ja demokraatia ei vastandu teineteisele – vastupidi, sotsiaalselt, majanduslikult ja rahvuslikult homogeensemates riikides on kvaliteetsem demokraatia, sest demokraatlik ühiskond eeldab tasakaalu enda ja ühiskonna huvide vahel. Usutleb Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri.
K: Võiks mõelda, et kui eestlased kaotasid 1217. aastal Madisepäeva lahingu ja kümme aastat hiljem, 1227, langes viimasena Saaremaa, unistati läbi sajandite oma vabaduse taastamisest. Kuid veel pool aastat enne 1918. aasta veebruarikuud, 1917. aasta suvel ja sügisel, ei taotletud iseseisvat Eesti riiki. Millal kujunes rahvuslike liidrite seas äratundmine, et tuleb välja kuulutada päris oma riik?
V: Kõigepealt märgiksin, et see, kui iseseisvat riiki ei taotletud, ei tähenda seda, et seda ei tahetud. Aga 19. sajandi ja 20. sajandi karmis reaalsuses polnud see kuidagi võimalik. Isegi Poola – suur maa hiilgava ajaloo ja uhke rahvaga – polnud ju iseseisev. Eesti rahvajuhtidel polnud mõtet taotleda seda, milleks mitte mingeid realistlikke lootusi ei olnud. Lootus sai tekkida alles siis, kui esiteks – senine impeeriumide maailmakord hakkas lagunema ja teiseks – Venemaa muutus nõrgaks, ning mitte ainult nõrgaks, vaid väga nõrgaks. Aga kui need tingimused olid täidetud, siis iseseisvuse saavutamiseks oli vajalik veel üks – et ka Saksamaa oleks nõrk. Selline unikaalne võimalus 1917.–1918. aastal ka tekkis ja see kasutatigi kohe ära.
Võib-olla mõnevõrra paradoksaalne on asjaolu, et Eesti iseseisvuse n-ö ämmaemandaks oligi Saksamaa. 1917. aasta sügisel vallutasid Saksa väed Eesti saared. Ilma kahtluseta tundus eestlaste enamusele Saksamaa võimu alla sattumine kõige halvema võimalusena – veel halvemana, kui elu Vene tsaaririigis. Selle vältimiseks kaaluti kõiki võimalusi, mille seas üks valikutest oli nüüd ka riiklik iseseisvus. Esialgu tundus see jätkuvalt ebarealistlik, seda nii poliitilise olukorra tõttu, aga ka sellepärast, et eriti marksistliku suuna poliitikud kahtlesid Eesti riigi võimes majanduslikult iseseisvalt eksisteerida.
Ent oludes, mil Venemaa riiklik süsteem edasi lagunes ja kaos süvenes ning föderatsioonikaaslasi kusagilt võtta ei olnud, tuligi see ohtlik ja esialgu ebarealistlikuna tundunud võimalus realiseerida.
See ei tähenda, et riigi sünd muidu oleks ära jäänud. Eesti ühiskond oli oma riigi pidamiseks seesmiselt valmis ja vastasel korral oleks riik tekkinud teisel ajal ja moel, niipea, kui tingimused seda võimaldanud oleksid.
K: Kas Eesti riiklik iseseisvus, omariiklus, on mingi sisemise arenguloogika tõttu vääramatult seotud demokraatliku vabariigi mudeliga, mida tunneme nime all Eesti Vabariik? Soomlased näiteks kaalusid tõsiselt monarhia rajamist, pidasid Saksamaal läbirääkimisi monarhi leidmiseks, kellele oli juba ette nimigi antud – Väinö I.
V: Ma ei oska öelda, kui vääramatu see loogika oli. Aga on selge ja loogiline, et eestlased, kes olid kogenud autoritaarse Vene tsaaririigi korda, olid germanofoobsed ja teadsid, et ka Saksa keisririik on autoritaarne, tahtsid neist mõlematest nii poliitiliselt kui ühiskonnana võimalikult kaugele eemalduda. Eeskujudena jäid järele Prantsusmaa, Inglismaa, Rootsi ja muidugi Šveits, kus Eesti poliitilised pagulased olid elanud ja mida imetlesid. Aga põhiline oligi ikka see Tsaari-Venemaa negatiivne kogemus.
Soomes oli olukord teistsugune. Soomlased polnud germanofoobsed, vaid pigem germanofiilsed. Nende kogemused Vene tsaarivõimuga olid ka muidugi valusad, aga oma autonoomia tõttu mitte nii valusad, kui eestlastel. Ning lisaks oli neil ka vahetu eeskuju Rootsi näol, kus oli ka kuningavõim, kuid see kuningas polnud enam kaugeltki absoluutne monarh. Küllap need soomlased siis mingil hetkel kujutasid ette, et ühe väärika riigi sümboliks peab olema monarh, aga seda riiki ennast kujutasid nad ikkagi ette demokraatlikuna.
K: Miks kujunes Asutav Kogu nii ülekaalukalt vasakpoolseks? Kas vasakpoolsed hoiakud olid toona rahva seas väga levinud?
V: Jah, nii see oli, vasakpoolsed hoiakud olid väga levinud. Eks see tsaarivastasusest ja sotsiaalsest ebaõiglusest välja kasvas – vasakpoolsed olid kõige järjekindlamad ja radikaalsemad sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse nõudjad ja Vene tsaaririigi vastased. Ent see vasakpoolsus oli teistsugune kui tänane vasakliberaalsus. Asutavasse Kogusse kõige rohkem hääli saanud sotsiaaldemokraatide eesmärgiks oli küll kaugemas tulevikus riigistatud majandus, ent nad olid ühtlasi ka rahvuslased. Sotsialism ja rahvuslus ei olnud vastuolus. Tööerakond, 1920. aastate algul veel sotsialistliku programmiga erakond, Asutavas Kogus esindatuse suuruselt teine, oli aga tänases mõttes isegi rahvusäärmuslik. Tänase peavooluideoloogiaga kõlas kõige paremini kokku aga hoopis toonane kommunistide programm – piirideta maailm, piiramatu migratsioon, rahvuse pidamine tagurlikuks, esialgu ka radikaalne feminism ja perekonnavastasus.
Tänase peavooluideoloogiaga kõlas kõige paremini kokku aga hoopis toonane kommunistide programm – piirideta maailm, piiramatu migratsioon, rahvuse pidamine tagurlikuks, esialgu ka radikaalne feminism ja perekonnavastasus.
K: Kas see tähendab, et tegelikult on hoopis Viktor Kingissepa ideed lõpuks 21. sajandi alguses võitnud?
V: Jah, võib nii öelda küll, kui riigistatud majandus ja diktatuur välja jätta, mida tänased vasakliberaalid oma ideoloogia osaks ei pea, vähemalt avalikult mitte. Kingissepp nägi Eestit esimeses lähenemises Venemaa koosseisus, pärast seda aga piirideta maailmariigi osana, meie vasakliberaalid aga tõenäoliselt kohe maailmariigi osana, kuhu liidendatakse ka Venemaa. Juunikommunistidest intellektuaalide Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi vaated olid küll äravahetamiseni sarnased sellega, mida Euroopa Liidu ideoloogide suust kuuldub.
K: Millal toonane vasakpoolsus Eesti ühiskonnast taandus?
V: Ühiskonna enamuse hoiakutest üsna ruttu. Märgiks oli 1923. aasta rahvahääletus selle üle, kas usuõpetus võiks olla algkoolides vabatahtliku õppeainena. Ülekaalukas enamus arvas, et jah, vasakpoolne parlamendienamus oli arvanud aga seadust vastu võttes teisiti ja parlament pidi laiali minema. Aga vasakpoolsus ja ka multikultuursus jäi siiski ühe osa ühiskonna hoiakuks, pakuks, et kolmandiku omaks. Kommunistid aga kaotasid poolehoiu pärast 1924. aasta 1. detsembri pöördekatset. Eesti muutus poliitilises mõttes tavaliseks igavaks Euroopa riigiks.
K: Tänapäeval on meie põhiseaduse preambulis märgitud õigluse ja õiguse põhimõtet vastandatud sealsamas esineva rahvusriigi põhimõttega. Toona oli Eesti rahvusriik, 90 protsenti elanikest olid eestlased ning riigi poliitika vastas samuti rahvusriigi omale. Kas see tegi riigi vähem demokraatlikuks?
V: Rahvusriik ja demokraatia – kui me demokraatiat defineerime klassikaliselt – riigikorraldusena, kus poliitika valikute keskmes on rahva tahe, ei vastandu kuidagi teineteisele. Vastupidi, sotsiaalselt, majanduslikult ja rahvuslikult homogeensemates riikides on kvaliteetsem demokraatia, sest demokraatlik ühiskond eeldab tasakaalu enda ja ühiskonna huvide vahel. Kui ühiskond on väga heterogeenne, siis edendatakse ainult iseenda huve ning ühiskonna kui terviku peale ei mõelda. Tänane Eesti pole mitte ainult rahvuslikult kirevam, vaid ka sotsiaalselt ja majanduslikult tohutult rohkem kihistunum.
K: Kas võib öelda, et kahekümnendad aastad olid Eestis parlamentaarse demokraatia õitseaeg? Ometi näeme juba järgmise kümnendi alguses teravat eliidivastasust ja tüdimust erakondlikust "lehmakauplemisest". Kas autoritarismile sillutasid teed nii majanduskriis kui üldine demokraatiavastane suundumus Mandri-Euroopas või on siin tegemist ka Eesti riikluse nõrkusega?
V: Jah, oli küll õitseaeg. Eliidivastasus ehk tüdimus lehmakauplemisest tulenes asjaolust, et kriisiaegsed valitsused vahetusid väga tihti, suutmata oma programme ellu viia, mis omakorda tulenes vähemalt osalt põhiseaduse defektidest, mis üliraske majanduskriisi tingimustes välja lõid. Demokraatia küll kaotati, aga mitte ühiskonna aluseelduste tõttu. Vastupidi, demokraatia hoidmise eeldused – ühiskonna haridustase, poliitilise kultuuri tase ja individualiseerumise tase olid demokraatiale soodsad. Kaotati õnnetu asjaolude kokkulangemise – majanduskriisi ja põhiseaduse kriisi ning poliitilise ladviku poliitikavigade tõttu. Ka need asjaolud poleks suutnud demokraatiat kõigutada, aga lisandusid Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri võimuambitsioonid, mida toetasid sotsialistide juhid. Ühiskond tervikuna oli suhteliselt stabiilne, Eesti sisepoliitiline olukord oli palju rahulikum, kui näiteks Soomes, kus demokraatia ja põhiseaduslik kord säilis. Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööre toimus tegelikult siis, kui majanduskriis oli juba möödas ja poliitiline kriis möödumas.
Riigipööre ei tähendanud ainult ühe poliitilise jõu allasurumist ja demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse kaotust. Enne oli koos ehitatud Eesti rahvariiki, nüüd kuulutas võim rahva haigeks ja võttis temalt iseotsustusõiguse. Kaval autoritaarvõim suutis eri ühiskonnagruppe ja isikuid omavahel vastandada. Need riigipöördest ja autoritaarvõimust saadud haavad kestsid aastakümneid ka paguluses ning pärssisid välisvõitlust. Tegelikult pole me neist siiani üle saanud.
Riigipööre ei tähendanud ainult ühe poliitilise jõu allasurumist ja demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse kaotust.
V: Aga huvitav on jälgida tänaste poliitikute ja meedias sõnavõtjate hoiakuid. Küllap peegeldab asjaolu, et riigipööret õigustatakse, kohati ka tänase poliitladviku arusaamist demokraatiast. Omaaegse autoritaarvõimu propaganda ja mõned tänaste poliitikute väljaütlemised populismi, äärmusluse jms kohta on kohati šokeerivalt sarnased. Ka autoritaarvõim üritas demokraatiat ümber defineerida ja ülistas oma režiimi demokraatlikuks. Mõned vastased ostis ära või mässis muul moel oma poliitika elluviimisesse, osasid represseeris, osasid kompromiteeris ning sundis sõnavabaduse puudumise tingimustes suurema osa ühiskonnast ükskõiksesse tardunud olekusse. Viimasele aitas kaasa kiire majandustõus, mis tegelikult ei olnud autoritaarvõimu poliitika tagajärg.
K: Ajaloolastele vist ei meeldi spekuleerida, kuid kas Eesti juhtkond oleks 1939.–1940. aastal saanud teisiti otsustada, kui võimul poleks olnud autoritaarne klikk? Igatahes kukkus välja nii, et Eesti riigi loojad – Päts, Laidoner jt – seisid ka selle riigi de facto likvideerimise juures.
V: Spekuleerida ei meeldi, arutleda aga meeldib küll. Paraku pole läbinisti veenvat arutluse tulemust võimalik saada, küsimärke on liiga palju.
Igatahes suurriigid ei teinud – ning paraku arvan, et ei tee jätkuvalt – oma otsuseid selle järgi, kas kusagil kehtib demokraatia või autokraatia. Üksi Nõukogude Liidu vastu ei oleks Eesti saanud, okupatsioon oleks tulnud nii ehk nii. Aga tõenäoliselt oleks Moskvast pakutud baaside lepingu otsustamine kauem aega võtnud, tõsi küll, raske on vastata, mis see otsus võinuks olla, ent on tõenäoline, et Eesti oleks võimalikuks agressiooniks paremini ette valmistatud. Vabadussõjalaste osalemine kaitsepoliitiliste otsuste tegemise juures võinuks anda teistsuguse ja parema tulemuse, sest nad olid nooremad ja erksamad ning said aru, et neil poleks Moskvalt halastust loota olnud. Nende osalusel tehtud otsus võinuks baaside lepingu suhtes eitav olla küll. Muide, Päts–Laidoner võisid oma vastupidise otsuseni jõudes ise seesmiselt kahelda, kas nende juhitud Eesti üldse võitlema hakkab.
Teine arutlustasand võib tõukuda eeldusest, et juba riigipööre ise, või täpsemalt demokraatia säilimine muutnuks meie regioonis ja võib-olla kaugemalgi poliitilise olukorra teistsuguseks. Nimelt kartis Moskva, et vabadussõjalaste võimule saamise korral Eestis tugevnevad rahvuslikud jõud ka Soomes ja Lätis ning kaitseks Nõukogude Liidu eest sõlmitakse tugev poliitiline ja sõjaline liit nende riikide vahel. On raske öelda, kui reaalne see kartus oli ja mis tegelikult oleks juhtunud.
K: Kuidas hinnata kahe maailmasõja vahelise iseseisvuse tähendust Eesti jaoks?
Üsna karm on ette kujutada Eesti NSV-d Stalini võimu all 1930. aastatel, kohaliku kompartei esimeseks sekretäriks Viktor Kingissepp. Kui need 1917.–1918. aasta julged iseseisvusotsused oleksid tegemata jäänud, siis oleks tänane Eesti arvatavalt üsna teistsugune. Nii et tegelikult on meil ikkagi hästi läinud. Iseseisvuse taastamise ajal oli varasem iseseisvus tohutuks psühholoogiliseks ja ka poliitiliseks toeks. Kui otsime inimesi, kes meie iseseisvuse taastamisele kõige rohkem kaasa aitasid, siis ei tule vaielda selle üle, kas selleks oli Laar või Savisaar, ega tule neid otsida ühestki välisriigist, vaid need on meie omad inimesed meie oma kahe maailmasõja vahelisest Eesti Vabariigist – Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Otto Strandman ja Vabadussõjas Eestile iseseisvuse kätte võidelnud terve eesti meeste generatsioon.
K: Seekord ei jõua me vestelda iseseisvuse taastamisest ja sellest, kui hästi suutsime välja tulla rohkem kui pool sajandit kestnud ideoloogilisest režiimist. Aga mida Sa arvad ajaloolasena ja kodanikuna väitest, et oleme justkui jõudnud liberaalsesse "ajaloo lõppu" – et Eesti areneb tuhinal "avatud ühiskonna" ideaalide üha suuremal määral teostumise suunas ja et mitte kunagi varem ajaloos ei ole me olnud majanduslikult nii jõukad ja sõjaliselt nii hästi kaitstud kui praegu (äsja kordas seda mõtet poliitik Mart Laar oma uues raamatus)?
Ajaloolasena arvan, et on tõsi, et Eesti on majanduslikult jõukam kui kunagi varem. Aga see Eesti jõukus jaotub ka ebavõrdsemalt kui kunagi varem.
Kas see jõukustase just meie poliitladviku teene on, selles ma kahtlen, sest ma ei tea ühtegi sellist riiki, mis oleks SKT arvestuses tänapäeval vaesem kui näiteks 10, 20 või 80 aastat tagasi. Kui sõjast laastatud riigid välja arvata.
Teiste Sinu küsimuses toodud väidete kohta arenemisest ja kaitstusest pole mul ajaloolasena muud midagi öelda, kui et need väited pole tõendatud ning et ühiskonna arengusuund pole kunagi muutumatu. Kodanikuna kehitaksin aga lihtsalt õlgu: Nõukogude režiimi ajal olen ju igasuguseid tühiväiteid kuulnud ega oska neile enam lihtsalt tähelepanu pöörata.
Päis: Eestimaa Päästekomitee liikmed Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik Maximilian Maxolly maalil "Eesti Vabariigi väljakuulutamine" (Scanpix)