Riigikogu Valge saal. Foto: Scanpix

Ajaloolase Jaak Valge kõne Toompea lossi Valges saalis Maapäeva näituse avamise puhul 28. novembril 2017 algusega kell 14.30.

Mul on au olla ajaloolane, kes selle toreda Maapäeva näituse avakõne peab. See on au, sest tegemist on väärika kuulajaskonnaga, aga ka nauding, sest saja-aastane niivõrd oluline tähtpäev pakub võimsat ajamaagiat. Ehk ajaparalleeli abil selget ettekujutust, mida tähendab meile Eesti iseseisvus, julgeolek, stabiilsus ja vabadus.

Niisiis kujutage ette Toompea lossi Valget saali täna, täpselt sada aastat tagasi. Ruum on puhas, aga külmavõitu. Eestis kehtiva kellaaja järgi kell pool kolm ehk täpselt sada aastat tagasi on siin Toompea lossi Valges saalis veel vaikus. Nädal tagasi välja kuulutatud koosolek peaks algama kell neli, aga tegelikult pole veel praegu teada, kas see koosolek, kus kavatsetakse vastu võtta rida tähtsaid otsuseid, ikka üldse toimub.

Tõsi, osa rahvaesindajaid on juba Toompeal, osa teel või teele asutamas. Aga siiapoole teele asuma valmistuvad ka kommunistlikud töölised ja soldatid Koplist ja Lasnamäelt. Kolm nädalat tagasi on bolševikud Petrogradis riigipöördega võimu usurpreerinud. Võim on bolševike käes ka Tallinnas. Eile kell kaksteist alanud Maanõukogu vanematekogu laiendatud koosolekul loetakse ette Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kiri, milles bolševike juhid teatavad, et Maanõukogu on laiali saadetud. Täna, umbes tund tagasi lõppenud Maanõukogu vanematekogu koosolekul ütleb Maanõukogu juhataja Otto Strandman, et ta ei ava Maanõukogu istungit juhul, kui kvoorumit täis ei tule. Pole ju mõtet riskida, kui vastu võtta kavatsetaval eelnõul kvoorumi puuduse tõttu seadusjõudu pole. Sest seadusjõud on ainus jõud, kus maanõunikud tugevad on, talle vastandunud võim toetub seevastu kümnetele tuhandetele Tallinnas asuvatele bolševiseerunud Vene armee multikultuursetele sõduritele, kes ei taha Eesti iseseisvusest midagi teada.

Aga eile ja täna toimunud vanematekogu koosolekutel ei arutatud üldse võimalust, et Maanõukogu lähebki bolševike nõudel laiali, vaid ainult seda, kas Maanõukogu tuleb kokku Toompeal, kuhu siis tormaka Jüri Vilmsi arvamusel tuleks paar roodu eesti sõjaväelasi kaitseks tuua. Tsaariarmeesse mobiliseeritud Eesti meestest on nimelt moodustatud Eesti rahvusväeosad ja need Eestisse koondatud. Need mehed on säilitanud parema distsipliini ja vähem bolševiseerunud, kuid see ei tähenda, et nad pole üldse bolševiseerunud. Mõni eesti väeosa on aga kindlasti Maanõukogu kaitseks valmis. Kuid Jaan Tõnisson arvab, et vene väed "on küll arad sakslaste vastu, aga väga agarad kodus üksteist peksma", ja kui Tallinnas pisutki verd voolama hakkab, "siis on karta, et kõik vene väed, kui laviin meie omade peale langevad, millele Tallinnas üleüldine veresaun ja rüüstamine järgneda võib". On tõesti teada, et bolševikest ülesärritatud Vene armee soldatid ja madrused on ülimalt agressiivsed ja jõhkrad. Sellepärast leidis Tõnisson, on Maanõukogul palju otstarbekohasem Haapsallu I Eesti polgu kaitse alla üle kolida.

Ent Haapsallu mineku korral ähvardab hädaoht sakslaste poolt. Eesti saared on juba nende poolt okupeeritud, pealegi võib siis Maanõukogu süüdistada läbirääkimistes sakslastega. Keiserliku Saksamaa võimu alla jäämine tundub Eesti iseseisvuslastele aga kõige halvema variandina. Baltisaksa aadelkond, kes siis Eestit valitsema jääks, peab Eesti iseseisvuslasi rahvusäärmuslasteks ning äärmuslastega käitutakse teadagi kuidas. Ning Tallinnast lahkumine tähendab justkui võimu käestandmise tunnistamist. Nii oligi neil eile ja üleeile toimunud koosolekutel otsustatud pidada istung Tallinnas ja ilma kaitseta, maksku mis maksab, ning see oli veel tänasel koosolekul üle korratud.

Kohalejõudnud või juba hommikust alates kohal olnud rahvaesindajad joovad praegu, s.t kell 14.40 kusagil lossi ruumides teed ja vahetavad mõtteid. Ilmselgelt on õhus ärevust ja mõned peavad siiajäämist ilmaasjata hulljulguseks.

Veel on ka Lossi ees vaikus, ent 10–15 minuti pärast, kui teie siin näitust vaatama asute, on Lossi hoovi ilmunud ka mõnikümmend sõjaväelast. Nad on saadetud bolševike juhtide Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti poolt, et demonstratsiooni ajal korda hoida. Nad ei takista hoonesse sisenejaid, ent küsivad neilt isikutõendeid. Lossi ees ja hoovil patseerib küll juhuslikke inimesi, ent mitte demonstrante.

Kell neli aga, kui lugupeetud Riigikogu esimees Lossi hoovil disko avab, avab Strandman Maanõukogu istungi. Tema kartus kvoorumi puuduse osas osutub alusetuks, ehk teisisõnu – rahvaesindajad on julgemad, kui ta oli arvanud. Maanõukogu oli otsustusvõimeline, kui osalesid vähemalt pooled liikmetest, seega võis tööd alustada ka 31 saadikuga. Kohale oli jõudnud aga 48 rahvaesindajat, puudub vaid 14, muist neist mitte julguse, vaid poliitilise tahte puuduse tõttu.

Samal ajal on lossi ette hakanud rahvast ilmuma. Ning sada aastat tagasi polnud need mitte diskotajad, nagu täna, vaid sadakond demonstranti punase lipuga, millel kiri: "Maha kodanline Maanõukogu!" Veel on neid vähe ja nad on veel rahulikud.

Strandman ei ole vähem krapsakas Maanõukogu juhtima, kui meie parlamendi praegune esimees DJd tegema. Maanõukogu võtab nüüd kavakohaselt vastu kolm vanematekogu poolt ettevalmistatud väga olulist otsust. Esiteks otsustatakse kokku kutsuda Eesti Asutav Kogu, teiseks tunnistab Maanõukogu end Eesti ainsaks kõrgema võimu kandjaks, "kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eestimaal tuleb käia, kuni Maanõukogu poolt demokraatlise valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti Asutav Kogu kokku astub, et Eestimaa riiklist korda kindlaks määrates maal lõpulikku seaduandlist ja valitsuslist võimu luua." Sellega seoses deklareeritakse, et seni, kuni Eesti Asutav Kogu kokku tuleb, on kõik määrused, käsud ja dekreedid Eestis ainult siis kehtivad, kui Maanõukogu nad välja on kuulutanud. Ning kolmandaks delegeeritakse ajaks, mil Eesti Maanõukogu koos pole, Maanõukogu juhatusele, vanematekogule ja maavalitsusele "õigus rutulikke määrusi ja käskusid Eestimaa elu korraldamiseks välja kuulutada ja maksma panna." Kaht viimast otsust hääletatakse korraga ja võetakse vastu 39 poolthäälega, 9 liikme – enamikus esseerid, aga ka paar sotsiaaldemokraati – erapooletuks jäädes. Nii on nende otsuste taga ka Maanõukogu absoluutne enamus. End kõrgemaks võimuks kuulutades deklareerib Maanõukogu esmakordselt eestlaste õigust määrata ise oma saatust. Rida õigusteadlasi on leidnud, et tegemist on rohkemaga – Eesti omariikluse loomisega.

Kuid küllap on riigi sünnipäev ühiskondliku kokkuleppe küsimus ning pole põhjust siin diskussiooni algatada.

Toompea lossi Valge saal arvatavasti Asutava Kogu päevil. Ajalooline foto.

Tuletan meelde, et Maanõukogu oli kutsutud kokku kubermangukomissari nõuandva asutusena, ning selle liikmed olid maanõunikud. Pärast bolševike võimupööret seda Venemaad, mille kubermang oli Eesti, enam ei olnud. Nõu polnud kellelegi anda. Kuid juba enne bolševike riigipööret olid maanõunikud end järk-järgult hakanud rohkem tundma rahvaesindajate kui Vene võimule nõuandjatena. See kajastus ka esinduskogu nimetuses: Maanõukogu hakati isekeskis ja ka ajakirjanduses üha tihemini nimetama Maapäevaks. Igatahes on Maanõukogust – suure Vene riigi kohaliku kuberneri nõunike kogust saanud nüüd lõplikult Maapäev – Eesti ühiskonna esindusorgan.

Nendeks otsusteks on kulunud veerand tundi, sama palju, kui samal ajal toimuva disko esimesteks lugudeks. Seejärel hakatakse arutama ülejäänud küsimusi.

Kuid nüüd lõpuks, kui tänane disko Riigikogu liikme proua Heidy Purga juhtimisel hoo üles on võtnud, on sada aastat tagasi Toompeale jõudnud koguni paar tuhat inimest, aga need inimesed pole mitte lõbusad ega ole tulnud tantsu lööma. Vastupidi, nad on üsna tigedad. Kusagilt oli toodud tühi petrooleumivaat ja sellele hakkavad järgemööda ronima kõnelejad. Nad manavad kodanlust ja eesti natsionaliste ja nõuavad Maapäeva laialiminekut. Lauldakse ja käratsetakse ning kisa kostab ka siia saali. Rahvaesindajad on üsna pingul, aga võtavad päevakorra läbi ja lõpetavad 25 minutit kestnud koosoleku aplausiga. Nüüd läheb osa neist kõrvalruumidesse, teised jäävad saali jutlema, Maapäeva sekretärid korraldavad laua juures asju.

Kümmekond minutit pärast koosoleku lõppu, siis kui tänane tantsupidu kulminatsiooni on jõudnud, tungib saali salkkond demonstrante punaste plakatitega – neid tuleb üha juurde, kuni pool saali täis saab. Nõutakse Maapäeva esimeest. Ilmub Tõnisson, protesteerides, et teda koridoris oli tõugatud, tuleb ka Vilms. Tõnisson astub toolile ja püüab kõnelda, kuid pärast paari lauset paisub kära nii suureks, et teda ei ole enam kuulda. Tõnisson astub maha. Tuleb Strandman ja loeb ette Maapäeva otsuse Eesti Asutava Kogu kokkukutsumise kohta ning vastuse enamlaste kirjale, kus oli nõutud Maanõukogu laialiminekut. Seejärel käratsevad demonstrandid veel mõnda aega saalis, loetakse ette vabrikute resolutsioone ja püütakse muid kõnesid pidada. Poole tunni pärast – see on mõni minut peale kella viit kui tänane disko on ilmselt lõppenud – lähevad kõik koos – demonstrandid ja need rahvaesindajad, kes vaikselt lahkunud polnud – välja demonstrantide sekka.

Sealne rahvahulk on metsikum, nõutakse pursuide ja paksmagude mahalöömist. Viktor Kingissepp – demonstratsiooni peakorraldaja, kelle algsest plaanist agressiivne rahvamass enam ei hooli, püüab platsi keskel tünnil seistes rahvahulka vaigistada ning rahvaesindajatele sõna anda. Strandman astub tünnile ja püüab kõnelda. Ei õnnestu. Vilmsil ei õnnestu paremini. Nüüd üritab Kingissepp ise Maapäeva otsuseid ette lugeda, veerides taskulambi valgel tähtsamaid kohti, kuid massi see eriti ei huvita. Kingissepal ei õnnestu ka demonstrante veenda, et Maapäeva liikmed tuleb koju lasta. Osa Maapäeva liikmeid on end juba varem vaikselt rahvahulga sekka poetanud, teistele, julgematele, kes enam silma paistnud, tehakse kiriku juurest rahvamassi vahelt teed Kaarli puiestee poole. Sõdureid on aga kaitseks liiga vähe, rahvahulk märatseb, osa karjub, et Maapäeva liikmed on tarvis pritsimaja seina juurde viia ja maha lasta. Vilmsil on nägu tõsiselt katki löödud. Lüüakse ka Tõnissoni ja Teemanti. Kingissepp püüab vahele segada, teatades, et ta on Kingissepp, aga ka tema saab kolki. Lõpuks jõutakse rahvahulgast eemale. "Päevalehe" ajakirjaniku kirjelduse järgi seisab üks paks naine rahvahulga serval ja ütleb rahuloleval häälel: "Meie töö on tehtud."

Sel paksu naise hoiakul oli ja on tugev pinnas ning mitte ainult bolševike seas. Küllap oli demonstrantide seas palju Vene soldateid ja madruseid ning ka teisi mitte-eestlasi, ning paar venelast püüab tegelikult Maapäeva liikmeid vägivalla eest isegi kaitsta. Aga põhiosa Maapäeva ja Eesti iseseisvuse vastastest moodustavad siiski bolševike agitatsioonist pimestatud eestlased.

Paksul naisel oli õigus, aga ainult osaliselt: tegelikult ei saatnud bolševike korraldatud meeleavaldus Maapäeva laiali, vaid esinduskogu liikmed olid käitunud Eesti esimesele parlamendile kohaselt külmavereliselt ja oma töö teinuna koosoleku ise lõpetanud.

Oma töö eest olid need Eesti esimese parlamendi liikmed Vene-aegsete maanõunikena olnud tasustatud suhteliselt hästi, ent kui Vene rahaühik inflatsiooni langes, töötasid edaspidi peaaegu tasuta. Eesti Vabariigi alguses koostas Maapäeva liikmetest koosnenud komisjon maailma ühe kõige demokraatlikuma põhiseaduse kava, mille kohaselt oli viiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus algatada kõigi seaduste kehtestamist, muutmist ja kehtetuks tunnistamist, ning seaduse saatus pidi sõltuma rahvahääletuse tulemustest. Mõnevõrra muudetuna kirjutati see põhimõte Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadusesse ning läks kaotsi pärast 1934. aasta riigipööret. Esimese Eesti iseseisvusaja esinduskogusid Maapäevast kuni autoritaaraja kvaasiparlamendini vaadeldes võiksin aga teha järelduse, et rahvaesindajate töötasu on pöördvõrdelises sõltuvuses nende otsuste olulisusega ning võrdelises sõltuvuses nende ühiskonnast võõrandumise ulatusega. Küllap tahaksime kõik, et need järeldused ei laieneks kaasajale.