Riigikogu saal 1920.–1930. aastatel. Arhiivifoto

Kui majandustaseme poolest võib 1920. aastate Eestit lugeda Euroopa keskmiste hulka kuuluvaks, siis Eesti demokraatia kvaliteet oli aastatel 1920–1932 maailma parim, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklisarja "Eesti Vabariik 100" kolmandas osas.

Kui majandustaseme poolest võib 1920. aastate Eestit lugeda Euroopa keskmiste hulka kuuluvaks, siis Eesti demokraatia kvaliteet oli aastatel 1920–1932 maailma parim. 1920. aastal olid Euroopast Eestiga ühel tasemel veel vaid Holland, Luksemburg, Norra, Soome, Šveits ja Taani. Iseseisvumise taastamise järgsel ajal me omaaegsele kvaliteedile jõudnud ei ole.[1]

Toonast taset tuleb aga eriti hinnata nende raskuste tõttu, millega noorel riigil võidelda tuli. Moskva poolt jõuliselt toetatud Eesti kommunistide eesmärgiks oli riigi destabiliseerimine ja liitmine Nõukogude Liiduga. Hoida kommuniste vaos olukorras, kus nende toetusprotsent oli 1920. aastate esimesel poolel 10–20%, kümnendi teisel poolel aga 5–10%, ning seejuures luua ja säilitada kõrgekvaliteediline demokraatia, oli tõeline poliitiline vägitegu. Siinkohal võiks pakkuda hüpoteesi, et kommunistid olid – eestlaste omapärase loomuomaduse tõttu – hoopis vajalikud, et tagada demokraatlike poliitikute omavaheline koostöö: kui kommunistide populaarsus 1930. aastate algul veelgi langes ning nad tõsiseltvõetavate vaenlastena poliitiliselt eeslavalt kadusid, siis pöörasid Eesti iseseisvusele lojaalsed jõud omavahel enneolematult teravasse tülli. Tõsi, konflikt oli sisuline, ning selle taustaks oli ka enneolematult raske majanduskriis.

Igatahes kriisieelse demokraatia kvaliteedi tagas Eesti omapärane põhiseadus. Tõsi, juriidilist normi iseenesest pole põhjust ülehinnata: kuitahes demokraatlik seadus ei muuda iseenesest ühiskonda demokraatlikuks. Eesti Asutava Kogu poolt väljatöötatud põhiseadus oli vorm, millesse Asutava Kogu liikmed valasid needsinased eestlaste hoiakud, mis olid iseseisvuse alguseks välja kujunenud.

Eesti 1920. aasta põhiseadus polnud ühegi teise riigi põhiseaduse koopia ega ka mingi standardpõhiseaduse versioon. Uhkele rahvale ja uhke rahva esinduskogule polekski niisugune lähenemine sobinud. Toonased rahvajuhid polnud oma karjääri võlgu erakonnajuhi portfelli- või vihmavarjuhoidmisele, vaid iseenda ideedele ja organiseerimisvõimele.

Mõjutusi muidugi oli – eelkõige 1919. aasta suvel vastu võetud Soome ja Saksamaa põhiseadustest.[2] Valitsemissüsteemi ja rahvaalgatuse puhul oli aga mõjutajaks selgelt Šveits. Täpsemalt võiks öelda, et Šveitsi positiivne näide julgustas rakendama põhimõtteid, mille kohaselt puudus riigipea ja rahval olid avarad võimalused parlamendi tegevust mõjutada.

Küll aga peeti Eesti ühiskonnas ja Eesti Asutavas Kogus iseenesestmõistetavaks, et naised saavad valimisõiguse ja Eestist saab demokraatlik vabariik. Monarhia, mingi kommunistlik või sotsialistlik autoritaarne riigivorm kordagi tõsiselt kõne alla ei tulnud. Ainult kommunistidega koostööd tegeva vasaksotsialistide juht Hans Kruus deklareeris 27. mail 1920 Asutavas Kogus, et nad kasutavad Eesti demokraatiat ja põhiseadust sellesama põhiseadusliku korra kukutamiseks. "Proletaarline revolutsioon tuleb ja kirjutab ise oma põhiseaduse." Aga vasaksotsialistidel oli 120-liikmelises Asutavas Kogus siiski ainult 7 kohta. Võimalust seda põhiseadust riigikukutamiseks kasutada neil ei tulnud, küll aga olid toonased vasaksotsialistid Hans Kruus ja Johannes Semper tõepoolest 1940. aastal riigikukutajate esirinnas.

Eesti Asutav Kogu on meie demokraatlikult valitud esinduskogudest kõigi aegade kõige vasakpoolsem. Tööerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel oli Asutavas Kogus kahe peale selge enamus. Kuid toona ei olnud vasakpoolsus ja rahvuslus, isegi sotsiaaldemokraatia ja rahvuslus ilmtingimata vastuolus. Põhiseaduse rahvuslikku hoiakut kajastab preambul, mis keeleliselt mõnevõrra muudetuna meie tänastki põhiseadust sisse juhatab, oli mitmel korral mõnede sotsiaaldemokraatide rünnaku objekt, ent hääletati põhiseadusesse siiski sisse teiste sotsiaaldemokraatide ja tööerakondlaste häältega.

Eesti omapärane ja julge põhiseadus tugines niisiis Eestis endas küpsenud ideedele julge vasakpoolse mõtteviisi baasil. Sotsiaaldemokraat Jaan Vain märkis 21. mail 1920 Asutavas Kogus, et kui konstitutsioon ei tohiks olla omapärane, ning kui sarnane arvamine ka mujal oleks, siis poleks konstitutsioone üldse, sest siis poleks kusagilt eeskuju võtta. 23. mail deklareeris tööerakondlane Julius Seljamaa, et Eesti konstitutsioon peab tulema omapärane – pole vaja järgida Šveitsi või USA põhiseadust – "Eesti Asutav Kogu loob Eesti pinnale ka Eesti riigi." Kui tuua esile üht konkreetset põhiseadust, kust ta kõige enam mõjutusi sai, siis oli see hoopis Tsaari-Venemaa põhiseadus, kus rahval seaduste algatamise õigust ei olnud, nõrk rahvaesindus ei olnud valitud üldistel, ühetaolistel ja proportsionaalsetel valimistel, ning valitsus ei sõltunud esinduskogu usaldusest, vaid riigipeast ehk tsaarist. Sellest tahtsid noored riigiloojad võimalikult kaugele jääda, tehes Eesti põhiseaduse selle vastandiks – üldised, ühetaolised ja proportsionaalsed valimised, rahval laiaulatuslik õigusloome õigus, esinduskogu laiade volitustega, nõrk täitevvõim ja riigipea puudumine üldse. Rahvavõimu peegelduseks oli põhiseadusesse sätestatud keeld teenetemärkide andmiseks ja vastuvõtmiseks rahu ajal.

Riigikorralduslikult oli tulemuseks Šveitsi süsteemi ja parlamentarismi vahel olev segasüsteem. Erinevalt parlamentarismist ja sarnaselt Šveitsiga puudus Eestis riigipea, kuid erinevalt Šveitsist polnud valitsus ametisse seatud tähtajaliselt, vaid sõltus parlamendi usaldusest. Parlamendi seadusloome sõltus aga omakorda rahva arvamusest: rahval olid laiaulatuslikud võimalused algatada uusi seadusi ja muuta kehtivaid, ning kui rahvahääletuse tulemused olid erinevad parlamendi enamuse otsusest, pidi parlament laiali minema. Eestis toimuski kahe maailmasõja vahel viis rahvahääletust, millega oli kahe maailmasõja vahelisel ajal Šveitsi järel rahvahääletuste arvult teine riik maailmas.

Niimoodi kujundas põhiseadus omapärase süsteemi, kus valitsus oli parlamendi poolt suunatav, aga parlament omakorda rahva poolt kontrollitav. See ambitsioonikas süsteem, kus Riigikogu pidi lahendama ülesandeid, mis ületasid teiste rahvaesinduste kohustusi nii mahult kui sisult, nõudis rahvasaadikutelt Jüri Uluotsa hilisema hinnangu kohaselt kõrgendatud enesevalitsust, kõrgendatud organiseerimisvõimet ja kõrgendatud professionaalseid oskusi.[3]

Paraku jäi rahva kontrollifunktsioon siiski nõrgaks ning riigipea puudumise tõttu jäi nõrgaks ka valitsuste iseseisvus võimuküllase parlamendi vastu. Süsteem oli siiski stabiliseeritav ka põhiseadust muutmata, läbi Riigikogu kodukorra ja teiste seaduste, aga eelkõige rahvaalgatust soosides, kuid pärast 1923. aasta koolide usuõpetuse referendumit, mis lõppes vasakpoolsete kaotuse ja parlamendi laialiminekuga, hakkas parlament rahvaalgatusse umbusklikumalt suhtuma. Nii oli rahvahääletusi siiski liiga vähe, et parlament end rahva poolt juhituna tunneks.

1920. aastatel erakondade poolt tehtud katsed põhiseadust korrigeerida jooksid ummikusse. Valitsusvõimu nõrkus ja ebastabiilsus, valitsuste kaitsetus oma võimuküllust kasutavate erakondade ja parlamendi vastu sai ilmsiks kõigile ootamatult saabunud suure majanduskriisi ajal. Uluotsa poolt nõutud kõrgendatud isikuomadused sattusid nüüd tõsise surve alla. Enneolematult raske majanduskriis, mis tekitas ühiskonnas enneolematuid raskusi, asetas valitsuste ebastabiilsuse ja põhiseaduse küsimuse hoopis uude valgusesse.

Tegelikult oli sagedane valitsuste vahetus ja sellest tulenev alajuhtimine paljude kahe maailmasõja vaheliste Euroopa ühiskondade rahulolematuse põhjuseks. Sõltumata sellest, kas riigis oli riigipea või mitte. Sagedane valitsuste vahetus peegeldas nii konstitutsioonilisi defekte kui ka poliitilise eliidi võimetust demokraatiat välja kanda.

Eesti ühiskonna aluseeldused – kõrge haridustase ja individualiseerituse tase demokraatia kaotust ei eeldanud. Ehkki kriisiaegne poliitiline võitlus keskendus põhiseaduse muutmisele, oleks raske 1920. aasta põhiseadust demokraatia kaotuse põhjuseks pidada. Põhiseadus lubas end muuta, mis ka 1933. aasta rahvahääletusega toimus. Nüüd sai otsevalitav riigipea parlamendi suhtes küll ülitugeva seisundi, ent säilisid kõik kodaniku- ja isikuvabadused ja iseenesestmõistetavalt võimalus rahvaalgatuse korras seadusi muuta ja kehtestada. Ka see põhiseadus oli täiesti omapärane.

Enne uue põhiseaduse täiemahulise rakendamiseni jõudmist toimunud riigipööre polnud Eesti ühiskonda sisse programmeeritud, vaid mõnede isikute võimuambitsioonide tulemus.

Neliteist aastat demokraatia väljakandmist ülirasketes tingimustes, mil erinevalt tänasest parlamendist tuli teha hoopis rohkem sisulisi otsuseid, on nii meile kui teistele suurepärane kogemuste allikas.

Kui ainult oskaksime õppust võtta.

Märkused

[1] Vt siit.

[2] Eugen Maddison. Parlamentarism ja Eesti põhiseadus. Sissejuhatus poliitikasse III. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1933, lk 34; Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, 1951, lk 29.

[3] Jüri Uluots. Riigikogu juriidiline laad ja funktsioonid. – Õigus, nr 5-6-7, lk 158–162.

Eesti Vabariik 100: Vabadussõda

Eesti Maapäev 100