21. sajandil on Eesti üheks põhiprobleemiks kujunenud ühiskondlik-poliitilise eliidi suutmatus uskuda, et Eesti võiks iseseisva riigina püsima jääda ja hakkama saada. Näib, et omariiklusest on saanud mõnele painav ike. Mõni aeg tagasi sedastas professor Tõnu Lehtsaar: "Me uskusime, et me saame iseseisvalt hakkama. Täna kuulutatakse meile pidevalt, et meil pole üksinda ei majanduslikult, moraalselt, poliitiliselt ega sõjaliselt mingit lootust."
Ta ei liialda. Viimasel ajal on mitmel korral avalikult välja öeldud, et Eesti ei saa jääda vabaks ja iseseisvaks, valimata ida või lääne mõjusfääri kuulumise vahel. Näiteks mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni ütles Vikerraadio päevakommentaaris järgmist: "Eesti on väikeriik ja meil on kaks alternatiivi – kas kuuluda Lääne majandus- ja kultuuriruumi koos sellega kaasnevate murede ja rõõmudega või olla idanaabri käpa all. Kolmandat varianti ei ole." Sama mõtet kordas möödunud nädalal ka justiitsminister Urmas Reinsalu, vastates Venemaa mõjusfääri kuulumist loomulikumaks pidanud Jaan Kaplinski blogipostitusele: "Meil on valida ida või lääs. Näiline kolmas tee või miski taoline on tegelikult geopoliitika tõttu ida valimine, sest oleme ruumiliselt Venemaa naabrid." Reinsalu lisas, et Vene mõjusfääris kujuneb Eestist venestunud ja korrumpeerunud satelliitriik.
Paraku tähendab valiku langetamine lääne kasuks niisamuti suuremate jõukeskuste (Washington, Berliin) satelliidiks muutumist või liitriigiks kujunemise suunas juhitavas liidus (Euroopa Liit) lahustumist. Endine justiitsminister ja vandeadvokaat Jüri Raidla ei häbenegi deklareerida, et föderatiivne Euroopa on Eesti rahvuslikes huvides ja vastab ka põhiseaduse preambulis sõnastatud Eesti omariikluse eesmärkidele ja ülesannetele. Kõlab nagu Orwell: iseseisvuse puudumine tähendab tõelist iseseisvust, rahvusriigist loobumine on rahvuse säilimise huvides, demokraatia vähenemine on eelduseks, et demokraatia saaks õitseda. Vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi vastabki Raidlale, et "vaatamata mitmetele demokraatia vajadust rõhutavatele üldpõhimõtetele, ei ole Euroopa Liit olnud ettevõtmine, mille kaudu rahvad teostaks oma võimu."
Neile, kes mäletavad Eesti taasiseseisvumisliikumise algust 1980. aastate teisel poolel, meenub ilmselt ka see, miks me üldse tahtsime Nõukogude Liidu alt vabaks saada: me tahtsime olla täieõiguslikud peremehed oma riigis, saada migratsioon kontrolli alla ja jõuda majanduslikult paremale elujärjele. Riiklikust iseseisvusest on praeguseks järgi jäänud butafooria (EL-i õigus on ülimuslik Eesti põhiseaduse suhtes!), koos suveräänsuse riismete minetamisega oleme kaotamas kontrolli uue migratsioonilaine üle ning majanduslikult oleme Lääne- ja Põhja-Euroopaga võrreldes endiselt tunduvalt kehvemal järjel.
Mis meie idanaabrisse puutub, siis imperialistliku minevikuga ja ambitsioonika riigina võib ta tõepoolest oma väikestele naabritele ühel või teisel viisil ohuks olla, olgu praeguste valitsejate all või tulevikus. Veider on aga Eesti poliitikute käitumine, kes ühel hetkel valmistusid Venemaaga viisavabadust sisse seadma (välisminister Urmas Paet ütles 2011. aastal, et viisavabadus Venemaaga on pikas perspektiivis loomulik areng), ida-lääne suhete pingestudes aga hakkasid ida suunal mõttetult klähvima (näiteks Moskva kirikurüvetajatele toetust avaldades) ning nüüd tahavad (meie liitlaste soovil?) lõpule viia piirilepingu sõlmimise protsessi, millega Venemaale lihtsalt kingitakse suur tükk Eesti territooriumist.
Ükski riik ei saa valida naabreid. Väikestel riikidel on ka vähe võimalusi geopoliitiliste realiteetide muutmiseks. Kuid see ei tähenda, et peaks käituma ühe või teise suurjõu tallalakkujana, rahvuslikku eneseväärikust ja rahvuslikke huve hüljates. Praegune hüsteeria Venemaa suunal ei anna tunnistust läbimõeldud ja väärikast käitumisest ja tuleks lõpetada. Meil tuleb seista omariikluse ja suveräänsuse eest nii suhetes ida kui läänega.