Euroopa Kohus langetas 14. mail otsuse, mille kohaselt rikkus Euroopa Komisjon seadust, kui varjas Euroopa Komisjoni juhi ja Pfizeri tegevdirektori Covidi süstiainete ostule eelnenud sõnumivahetust.
New York Times (NYT) kaebas Euroopa Komisjoni selle juhi Ursula von der Leyeni ja Pfizeri tegevdirektori Albert Bourla sõnumivahetuse varjamise eest Euroopa Kohtusse (European Court of Justice; ECJ).
Kahtlustatakse, et Leyen ja Bourla sõlmisid tagatoa tehingu, mille tulemusel ostis Euroopa Komisjon Pfizerilt kümnete miljardite eurode eest Covidi "vaktsiine". Kui NYT pöördus Komisjoni poole sooviga nende sõnumitega tutvuda, vastas viimane, et tegemist oli erasuhtlusega, neis sõnumites pole midagi olulist ja need on üldse kadunud. NYT andis asja kohtusse.
14. mail otsustas Euroopa Kohus, et "Komisjon ei esita usutavaid selgitusi, miks nimetatud sõnumeid selle valduses ei ole" ja rikkus nii dokumentide talletamise kui avalikustamise seaduseid, vahendab Euronews.
Leyeni Covidi süstiainete ostmisega seotud korruptsioonikahtlused on saanud rahvasuus nimeks "Pfizergate".
Kohtu sõnul on NYT-i kui avaliku huvi esindaja soov sõnumitega tutvuda õigustatud, komisjon oleks pidanud need sõnumid talletama ja see ei oska põhjendada, kuidas need ära kadusid.
Pfizer-BioNTechi Covidi süstiaine sai 2020. aasta detsembris esimesena Euroopa Liidus kasutusloa ja Komisjon sõlmis ettevõttega eelostulepingu 200 miljoni doosi ostmiseks. Kokku ostis Komisjon Pfizerilt süstitavaid ja väidetavalt Covidi vastu aitavaid geenipreparaate 35 miljardi euro eest, kokku 1,8 miljardit doosi. Lepingute allkirjastaja oli Leyen.
Pfizeri geenipreparaatide ostule elnenud sõnumivahetuse olemasolu sai avalikuks Bourla 2021. aastal antud intervjuudest. Kui ajakirjandus soovis neid sõnumeid näha, vastas Komisjon, et see pole võimalik. Pärast pikemat maadejagamist andis NYT Komisjoni 2023. aasta jaanuaris kohtusse.
Kohtu 14. mai otsusest selgub, et Komisjon ei oska selgitada, kas kõnealused sõnumid on kustutatud ja kui see nii on, siis kas seda tehti tahtlikult elik automaatselt.
Peale Euroopa Kohtu otsust üllitatud avalduses kinnitab Komisjon, et Leyen on läbipaistvuse etalon, lubab otsusega põhjalikult tutvuda ja langetab seejärel otsuse edasiste sammude osas. Samuti lubati anda "täpsem vastus" NYT-i esialgsele sõnumite avalikustamise soovile.
Komisjon toob lisaks vabanduseks, et selle ametnikud suhtlevad erinevatel viisidel iga päev tohutu hulga inimestega ja kogu kirja- ning sõnumivahetuse talletamine pole "materiaalselt" võimalik.
Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr 1049/2001, on "dokument sisu, mis olenemata teabekandjast (paberile kirjutatuna, elektroonilises vormis või heli-, visuaal- või audiovisuaalsalvestisena) käsitleb küsimusi, mis on seotud institutsiooni vastutusalasse kuuluva poliitika, tegevuse või otsustega" ja need tuleb avaliku huvi tarbeks talletada.
Euroopa Komisjonil on aega kaks kuud Kohtu otsuse vaidlustamiseks. Komisjon peab samuti katma NYT-i kohtuasjaga seotud kulud.
Kommentaatorite sõnul on kohtuotsuse näol tegemist ränga mainekahjuga nii Leyenile kui tema komisjonile ja see tõestab, et eurokraatide jutt vastutusest, läbipaistvusest ning õigusriigist nende endi arvates nende kohta ei kehti. Euroopa Kohut peetakse üldiselt väga "Euroopa Liidu meelseks", mis igal võimalusel valib Liidu/Komisjoni poole ja kõnealune otsus näitab kui ränga eksimusega oli tegemist.
Toimetas Karol Kallas