Rahvas on hakanud aru saama, et lääne nomenklatuuri poolt populistlikuks tembeldatud liikumised kujutavad endast tervet reaktsiooni haiglaslikule ideoloogilisele utopismile ja otsesele rünnakule rahvusriikide suveräänsuse vastu. Seda reaktsiooni pole esile kutsunud Venemaa, vaid lääne poliitiline ladvik ise oma tegude ja tegematajätmistega, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

22. juulil tsiteeris Eesti Päevaleht Välisluureameti peadirektori Mikk Marrani ettekannet, kus luurejuht andis teada poliitikutest, ajakirjanikest, diplomaatidest ja ärimeestest koosneva Vene mõjuagentide võrgustiku tuvastamisest.

Marran ei maini oma avalduses ühtegi nime ning segaseks jääb isegi see, kas avaldus kirjeldab Eesti või Euroopa olukorda laiemalt. Ent see-eest on kohe peale avaldust välja karanud terve "luureekspertide" plejaad IRL-i ja Isamaa taustaga poliitikute näol, kes varmalt selgitavad keda või mida Välisluureameti peadirektor ikka Venemaa käsilaste all silmas pidas.

Esimesena astus püünele endine luurekoordinaator ja IRL-ist plehku pannud poliitik Eerik-Niiles Kross, kes senini avalikustamata sahkerdamiste tõttu pälvis Eesti nomenklatuuri suurimalt liitlaselt ehk USA-lt sissesõidu keelu. Kross laulab lääne süvariigi püsirefrääni ja teatab, et Venemaa rahastab hoolega "igasugu paremradikaalseid rühmitusi ja ka erakondi Euroopas, kes enda arvates kaitsevad nn traditsioonilisi väärtusi".

Endine IRL-i esimees ja minister Margus Tsahkna, kelle kõrgeim tähelend Eesti poliitikas on senini piirdunud Jevgeni Ossinovskiga kahasse allkirjastatud paberiga, mis näeb ette kuni kaks korda aastas võimaldatavat soovahetust ja tühjusest kõliseva Isamaa 2.0 meediaüritusega, näitab aga näpuga juba Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suunas ning heidab õhku küsimuse, kas erakonna juht Mart Helme on Moskva mõjuagent või kasulik idioot. Marrani lahti visatud palli asub EKRE värava suunas jõudumööda taguma ka Eesti Panga jahedatest keldritest kuuma kätte kärutatud Isamaa auesimees Mart Laar.

Kogu operatsioon haiseb selgelt ja distinktselt nomenklatuuri ja seda toetavate eriteenistuste infooperatsiooni järgi, mille stsenaarium pärineb Washington Posti 2016. aasta artiklist, millega anti avapauk sellest hetkest alates USA-s ja Lääne Euroopas süstemaatiliselt edendatud narratiivile: lääne alternatiivmeedia, antiglobalistlikud, konservatiivsed ja rahvuslikud erakonnad ning liikumised, ühesõnaga kõik, kes establishment'i liiniga nõus ei ole, on kas Kremli mõjuagendid või Venemaa kasulikud idioodid. Nad levitavad võltsuudiseid ja õõnestavad usaldust "headuse telje" tarkade ja üllaste poliitikate vastu. Washington Posti artikkel toetus toona raportile, mille vormistas anonüümne USA lehekülg nimega PropOrNot, mis väidetavalt koosneb endistest militaaridest ja välisteenistujatest.

Üllatus-üllatus, sama narratiivi tõi Eestis maale kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu, kes juba 2016. aasta aprillis teatas "Aktuaalsele kaamerale", kuidas Venemaa lõhestavat nn populistide kaudu "Euroopa Liitu ja NATOt – seni edutult –, et need aitavad populistidel n-ö leida sellist ühist pinda, kellega siis ennast võrdsustada või öelda, kes on nende nn konservatiivsete väärtuste kandja. Seal on selline ühine kandepind." Nagu arvata võis, kõlas Sinisalu suust lääne nomenklatuuris kahtlejate suunal tänaseks juba tüdimuseni ära leierdatud hinnang: "On selline suurepärane termin nagu kasulikud idioodid. Neid on alati olnud ja neid jätkub ka edaspidiseks. Ma arvan, et mõned inimesed lasevad ennast kahjuks ära kasutada sellistest irratsionaalsetest hirmudest ja emotsioonidest."

Tänaseks on putinismi ja Venemaa rauda taotud juba tubli paar aastat kõigis USA ja Euroopa peavoolu- ehk täpsema nimetusega propagandaväljaannetes ja tundub, et lõppu veel niipea ei paista. Positiivse kommunikatsiooni gurud on rivistunud globalistide mõttekodades välja hautud narratiivi taha ja taovad seda päevast päeva nõrgema närvikavaga rahva ajusagarate vahele.

Ent ometi logiseb süvariigi narratiiv igast otsast ja liitest nagu 1990-ndatel Saksamaalt Maarjamaale taritud Ford Sierra. Iga päevaga levib arusaam, et Euroopa nn populistlikud liikumised ja erakonnad, mis vastanduvad selgelt üha idiootlikumaks ja brežnevlikumaks muutuvale Euroopa keskvõimule, ilmselgeid valesid levitavale angloameerika globalismile, autentse vaimuhaiguse tunnuseid üles näitavale soo- ja homoideoloogiale või tölplasliklu naeratuse saatel "ishiase" tõttu ringi kakerdavatele Junckeritele, ei tee midagi muud, kui täidavad oma kodanikukohust seista terve mõistuse, moraalsete põhimõtete ja elementaarse rahvusliku suveräänsuse kaitsel.

Üha enam levib arusaam, et nn paremäärmuslus ja populism pole midagi muud kui ühiskondliku vormi omandanud terve mõistus, mis ohustab otseselt mõistuse kaotanud nomenklatuuri viimaseid püüdlusi enda lagunevates bastionites võimu ja valitsemist teeselda.

Rahvas on hakanud aru saama, et uued poliitilised liikumised kujutavad endast ühiskonna tervet reaktsiooni haiglaslikule ideoloogilisele utopismile ja otsesele rünnakule rahvusriikide suveräänsuse ja enesemääramise vastu. Seda reaktsiooni pole esile kutsunud Venemaa, vaid lääne poliitiline ladvik ise oma tegude ja tegematajätmistega.

Seda armetumalt mõjub eriteenistuste narratiiv, mis üritab inimesi uskuma panna, et tervest mõistusest tulenev loomulik protest on vaenlaste agentide kätetöö. See näitab üksnes seda, et nomenklatuuri argumendid on otsa saanud ja süsteem on vaikselt ületamas õrnõhukest piiri, kus tragöödiast saab komöödia. Vene-kaardi mõistusevastane ja fanaatiline laudalöömine, mida faktid ei toeta, räägib lääne poliitilise nomenklatuuri läbikukkumise lugu.

Loodetavasti saabub kunagi aeg, mil hakatakse paljastama ka lääne suunal tegutsevaid tegelikke mõjuagente ja otseseid riigireetureid, kelle sihiks on omakasu nimel mitte iseseisva Eesti Vabariigi, vaid välismaiste võimuringkondade huvide edendamine. Tõenäoliselt on selliseid tegelasi Eesti poliitilises ja administratiivses ladvikus ning ka meediaringkondades rohkem kui küll.

Päisefotol: Eesti välisluureameti juht Mikk Marran (Scanpix).