Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar lükkas tagasi kutse tulla Objektiivi toimetusse arutama Postimehe poolt Objektiivi vastu välja paisatud süüdistusi, põhjendades seda väitega, nagu poleks Objektiivi suguses meelsusportaalis ajakirjanduslik debatt võimalik. Samas ei võta Hussar vastu ka ettepanekut pidada seda arutelu Postimehe stuudios, näidates seega, et tegelikult on ta lihtsalt argpüks, kirjutab Varro Vooglaid.
Eelmise nädala "Fookuses" saates esitasime Postimehe peatoimetajale Lauri Hussarile kutse tulla Objektiivi videostuudiosse arutama neid süüdistusi ja kahtlustusi, mille Postimees meie vastu oma 28. detsembri rünnakutes välja paiskas.
Et see kutse ei jääks üldsõnaliseks ja jõuaks kindlasti ka Hussarini, siis saatsin 3. jaanuaril Hussarile samasisulise kirja, kus kirjutasin:
"Esitan Teile kutse tulla Objektiivi videostuudiosse arutama neid küsimusi, mille osas Postimees eelmisel nädalal Objektiivi kritiseeris, luues lugejate silmis muljet, nagu oleks meie portaal seotud Venemaa propagandategevusega.
Arutaks neid küsimusi lahtiste kaartidega, kusjuures me sooviks omalt poolt esitada küsimusi ka Postimehe võimaliku kallutatuse kohta. Teie saaksite küsida, kelle laulu laulab Objektiiv – nagu Postimees seda oma 28. detsembri juhtkirjas küsis –, meie saaksime aga küsida, kelle laulu laulab Postimees. Mõlemad saaksime anda küsimustele selgeid vastuseid.
Loodan, et olete nõus neid küsimusi silmast silma arutama, just nagu mina olin nõus tulema Vilja Kiisleri kutsel Postimehe stuudiosse intervjuule. Palun andke hiljemalt 7. jaanuari tööpäeva lõpuks teada, kas võtate meie kutse vastu ja kui võtate, siis millal oleks Teile vestluse salvestamiseks sobilik aeg."
Järgmisel päeval ehk 4. jaanuaril laekus Hussarilt napisõnaline vastus, kus ta lükkas minu kutse tagasi, põhjendades seda väitega, nagu poleks Objektiivis ajakirjanduslik debatt võimalik, sest meie väljaande näol olevat tegu "maailmavaate- ja meelsusportaaliga".
Olles sellisest selgitusest hämmingus, saatsin omalt poolt kohe samal päeval vastuse, kus kirjutasin:
"Omalt poolt täpsustan, et ma ei kutsunud Teid esinema, vaid arutama ühiselt huvipakkuvaid küsimusi. Aga kui Te ei pea võimalikuks neid küsimusi arutada Objektiivis – kuigi Teie põhjendused jäävad mulle arusaamatuks –, siis ehk võiksime seda teha kusagil mujal, näiteks Postimehes, mida mina pean küll just samuti meelsusväljaandeks, nagu Teie Objektiivi, aga milles Teiega arutelu pidamine pole mulle selle tõttu ületamatuks takistuseks."
Kuivõrd selle loo avaldamise hetkeks ei ole Hussarilt vastust laekunud, siis eeldan, et seda ei tulegi. Nagu näha, ei ole küsimus vaid selles, et Hussar keeldub absurdsetele väidetele tuginedes Objektiivi stuudios arutelus osalemisest. Tegelikult ei läbe ta üldse silmast silma arutellu astuda, ei Objektiivi ega ka Postimehe stuudios.
Inimest, kes ühelt poolt laseb oma juhitavas lehes levitada endale ilmavaateliselt ebameeldiva väikese väljaande suhtes alusetuid häbimärgistavaid süüdistusi ja kahtlustusi, aga samas ei julge nende süüdistuste ja kahtlustuste objektiks oleva väljaande eestvedajate kutsel nendega arutellu astuda, on igati kohane pidada argpüksiks.
Tõsiasi on see, et inimest, kes ühelt poolt laseb oma juhitavas suures lehes levitada endale ilmavaateliselt ebameeldiva väikese väljaande suhtes alusetuid häbimärgistavaid süüdistusi ja kahtlustusi, aga samas ei julge nende süüdistuste ja kahtlustuste objektiks oleva väljaande eestvedajate kutsel nendega arutellu astuda, on igati kohane pidada argpüksiks.
Olgu muuga kuidas on, vähemalt on edaspidi teada, et vähemalt seni, kuni Postimehe peatoimetajaks on Lauri Hussar, ei maksa lehe juhtkonnalt härrasmehelikku ja väärikat käitumist oodata.
Mis puutub aga Hussari osutusse, nagu poleks Postimees erinevalt Objektiivist meelsusväljaanne, siis lubage naerda. Selle väite lausjaburuse mõistmiseks piisab, kui meenutada Postimehe mõne päeva eest avaldatud juhtkirja, kus EKRE-t seostati nii Natsi-Saksmaa kui Nõukogude Liiduga, või siis seda, kuidas Postimees "tervitas" SAPTK-d Aadu Luukase missioonipreemia saamise puhul artikliga, mis kandis pealkirja "Putini preemia".
Postimees, mille veergudelt ei meenu mitte ühtegi positiivses toonis lugu ei EKRE-st, Trumpist ega Orbanist, on vähemalt samavõrd meelsusväljaanne kui Objektiiv. Erinevalt Postimehest Objektiiv lihtsalt ei eksita avalikkust juttudega sellest, nagu see nii ei oleks.
