Toetades vanemaid: ohu märgid I

Pealtnäha toredates, kuid lodevates ja tarbimismentaliteediga perekondades kasvavad üles lapsed, kes elus hiljem toime ei tule, hoiatab James Stenson artiklitesarja “Toetades vanemaid” kolmandas osas.

Hädas lapsed

Tänapäeva ühiskonnas on midagi ilmselgelt mäda. Mingil põhjusel on suur hulk vanemaid oma laste iseloomu kujundamisega tõsistes raskustes. Tööl ja naabruses ringi vaadates näeme 20ndates eluaastates noori inimesi, kes on ebaküpsed ja otsustusvõimetud, nõrgad ja vastutustundetud, ilma enesekindluseta ja oma tuleviku pärast pidevas rahutuses. Nad võivad küll mingis valdkonnas tehnilisi oskusi omada ning püsida normaalset palka pakkuvatel töökohtadel, kuid nende isiklik elu ja abielu on üks hunnik õnnetust.

Nii oma käitumise kui ka suhtumise poolest paistavad need noored inimesed olevat kinni jäänud igikestvasse teismeikka, milles segunevad ohtlikul kombel täiskasvanutele omased võimalused ja lapsik vastutustundetus. Mõned neist kahjustavad või hävitavad end meelemürke kasutades. Ja isegi kui nad ei pruugi narkootikume, näevad paljud neist tööl käimist pelgalt kui võimalust rahuldada oma ego või võtavad seda kui tüütut rügamist, et oleks raha, mida “kulutada”. Suur hulk neist elab empaatiavõimetute eneseimetlejatena, hoolides minimaalselt või üldse mitte oma vanematest või lastest, eeldusel, et neil üldse on lapsi. Sedasi elades säilitavad nad endis sageli väga traagilisel moel lapsepõlvest sisse jäänud väärastunud suhtumisi ja harjumusi. Teatud põhjustel ei kasva nad kunagi suureks. Selle suundumuse tagajärgi näeme ühiskonnas kõikjal.

Ilmselgelt on paljud sellised noored saanud lapsepõlves tõsise trauma, kasvades üles purunenud või halva sisekliimaga perekonnas, mille osaks on sageli alkoholi- või narkosõltuvus, füüsiline või seksuaalne vägivald ja ärakasutamine või lootusetu vaesus.

Ent kummalisel kombel on tohutu protsent selliseid noori pärit nn normaalsetest peredest, kus ema ja isa elavad koos, elu on mugav ja külluslik turvaline ning kõik on justkui olemas. Ent nooruki- ja varajases täiskasvanueas hakkavad nende elu räsima mõnuainete tarvitamine, raskelt ebaharmooniline perekonnaelu, lapsik vastutustundetus, ideaalide või koguni elueesmärkide puudumine, professionaalsete sihtide puudumine ja püsimatus, ennasthävitav naudingujanu, konfliktid õigussüsteemiga, vormitu iseeneses kahtlemine ja enesehaletsemine või lausa suitsidaalne depressiivsus. Ehk kokkuvõtlikult – nende elud lagunevad koost.

Niisiis paistab, et meie ühiskonnas on normaalsete ja mittetoimivate perekondade eristamine muutunud hägusaks. Või teisisõnu – paistab, et mingi peenekoeline häda on halvanud suure osa tüüpilistest keskklassi perekondadest. Mõelge näiteks häirivale asjaolule, et enesetappude määr Ameerika Ühendriikides on otseselt seotud perekonna sissetulekuga, kusjuures kõige sagedamini kipuvad oma elu kallale mitte vaesemate perekonda lapsed, vaid keskklassi ja päris jõukate perede võsukesed.

Mis on meie kõigi eelduste kohaselt normaalsete keskklassi perekondadega juhtunud? Mis seletaks niisuguste probleemide kuhjumist? Mis toimub – või just nimelt ei toimu – kodudes sellist, mille tõttu saavad lapsed vanemaks, kasvamata suureks; mille tõttu jõuavad noorukid täiskasvanuikka ilma piisava mõistusliku küpsuse, tahtejõu ja südametunnistuse selguseta, et olla võimeline elama vastutustundlikku elu?

Kahte tüüpi perekonnad

Läheneme probleemile järgmiselt:

Tavalised kaasaegsed perekonnad jagunevad laias laastus kahte kategooriasse. Neist esimest võiks nimetada endassesulgunud tarbimismentaliteediga perekonnaks, teist aga iseloomu kujundamisele orienteeritud seikluslikuks perekonnaks.

Seikluslikus perekonnas teadvustavad vanemad kohustust olla oma lastele nende iseloomu kujunemisel toeks ning hea iseloomu kasvatamise nimel töötatakse teadlikult aastaid. Selle tulemusena saab nende perekonnaelust ideaalide poole pürgiv ja pidevatest väljakutsetest koosnev seiklus, mis omakorda loob eeldusi selleks, et lapsed õpivad raskusi ületama, mistõttu neil läheb elus üldjuhul hästi. Miks nii?

Et sellele küsimusele vastata, vaatleme lähemalt endassesulgunud tarbimismentaliteediga perekonda, kõrvutades seda väljakutsetele orienteeritud seiklusliku perekonnaga, kus vanemad suunavad nii iseennast kui ka lapsi moraalse kompassiga, ehitades iseloomu näol üles kogu elu keskmeks oleva tugeva moraalse selgroo.

Tarbimismentaliteediga vanemad on sageli endassesulgunud ega huvitu üldse iseloomu kujundamisest (st vooruste kasvatamisest), ei iseendas ega ka oma lastes. Seetõttu kujuneb nende käe all perekonnaelu lihtsalt naudinguid pakkuvate meelelahutuslike sündmuste jadaks. Nii vanemate kui ka laste elu keskendub vaba aja sisustamisele naudingute ja lõbusa meelelahutusega – see kujutab endast katkematut jada sportmängudest (enamasti nende vaatamisest), külluslikest söömaaegadest, telekavahtimisest, arvutimängude mängimisest, filmide vaatamisest, muusika kuulamisest, pidutsemisest ja šoppamisest.

Tarbimismentaliteediga perekondade peamiseks vaenlaseks on igavus, mida püütakse peletada iga hinna eest. Seega püütakse niisugustes perekondades hoolitseda pidevalt selle eest, et lastel oleks kogu aeg meelelahutuslikku tegevust. Vanemate poolt kehtestatud kodused reeglid – eeldusel, et need üldse eksisteerivad – on suunatud sellele, et hoida tülid kontrolli all, vältida suuremaid õnnetusi ja majapidamise hävingut.

Sellise suhtumise tagajärjel õpivad lapsed kogu oma lapsepõlve vältel mitte seda, kuidas olla loojad ja tegijad, vaid seda, kuidas elada tarbijana. Nende elu keerleb päevast päeva selle ümber, kuidas kirglikult tarbida erinevaid naudinguid ja muid hüvesid.

Pole üllatav, et sellistes piknikumentaliteediga perekondades kasvanud noorukid näevad elu ennekõike mänguna, justkui eluaegse võõrandamatu õigusena lõbusale meelelahutusele. Täiskasvanu tööelus (nagu seda hämaralt mõistetakse) nähakse üksnes vahendit, millega luua eeldusi raha kulutamiseks – töötatakse selleks, et kulutada; luuakse selleks, et tarbida. Ent kes saaks neile niisugust ellusuhtumist pahaks panna, pidades silmas, et see ongi kõik, mida nad on üles kasvades kogenud? Nagu teame, õpivad lapsed iseloomu ennekõike läbi isikliku eeskuju ja korduvate kogemuste.

Paraku vajub iga pikaleveninud piknik lõpuks ära – inimesed lähevad laiali ja hakkavad endale otsima meeliköitvamaid naudinguid. Nii juhtub ka piknikumentaliteediga perekondades. Põhikooli lõpuaastatel või keskkooli ajal tüdineb suur osa endassesulgunud teismelistest noortele mõeldud meelelahutusest ning pöördub isukalt uute ja ahvatlevate jõuliste naudingute poole, kus esireas on alkohol, narkootikumid, pornograafia, satanism, vandalism, juhusuhted ja autodega kihutamine. Lapsed, kes on kasvanud üles nähes elus pelka mängu ja naudingut, peavad ka autot mänguasjaks. Tulemuseks on avariid, vigastused ja surmad. Kuna nende elu on alati keskendunud asjadele, on neil kalduvus pidada asju olulisemaks kui inimesi – või koguni kalduvus kohelda inimesi kui asju, kui pelka vahendit, mida kasutada enese lõbustamiseks ja rahuldamiseks. Samas vaimus näevad nad seksuaalsuhetes mängumaad, jõulist meelelahutust, laskudes seeläbi pea ees kergemeelsete juhusuhete, soovimatute raseduste, abortide ja katastroofiliste abielude sügavikku. Eelöeldu ei ole mingi liialdus, kuna niisugused asjad juhtuvad sõna otseses mõttes iga päev.

Tarbimismentaliteediga perekonna tunnusjooned

Vaatame nüüd lähemalt tarbimismentaliteediga perekondade tüüpilisi tunnusjooni. Järgnevalt on esitatud välja paljudele kogemustele tuginev üldistatud koondpilt neist õnnetutest tavalistest kodudest, milles valitsevad hoiakud kuulutavad lastele nende hilisemas elus kurja. Ehk teisisõnu: kui vaatame tagasi eelnevalt kirjeldatud noorukite ja noorte täiskasvanute lapsepõlvele ning nende kasvukeskkonnaks olnud perekondadele, siis milliseid tunnusjooni näeme ikka ja jälle kordumas?

Olgugi, et detailides leidub rohkelt variatsioone, on tarbimismentaliteediga perekondade muster just niisugune. Vaatleme esmalt vanematega, seejärel lastega seonduvat, tuvastades märgid selle kohta, et ollakse halval teel.

Tarbimismentaliteediga vanemad elavad lõhestatud elu. Tööl toodetakse, kodus vaid tarbitakse. Lastele jäetakse niiviisi tahes-tahtmata mulje, et tööd tehakse üksnes tarbimise nimel. Nende kodune õhkkond on väga kaugel tegeliku täiskasvanutemaailma saavutustele orienteeritud hoiakutest ja isikutevahelistest eetilistest suhetest. See on koht, mida täidavad kõikvõimalikud meelelahutuslikud vidinad – koht, mis on pühendatud mugavusele, lõõgastumisele ja lõbustustele. Kuid see mugava ja naudiskleva äraolemise maailm ongi kõik, mida nende lapsed näevad ja kogevad, vormides seega laste kõige sügavamalt juurdunud suhtumisi ja harjumusi ning kogu nende maailmapilti ja elutunnetust. Sõnum on lihtne ja banaalne: “Elu mõte on naudingud.”

Olles endassesulgunud ja keskendunud üksnes olevikule, ei mõtle tarbimismentaliteediga vanemad kuigivõrd oma laste tulevikule ehk sellele, millised mehed või naised nende lastest kasvavad. Nende tulevikuhorisondid ulatuvad üksnes mõne kuu või paremal juhul mõne aasta kaugusele. Pea mitte kunagi ei mõelda sellele, millised saavad täiskasvanud lapsed olema 20ndate eluaastate lõpus koos oma professionaalsete ja perekondlike kohustustega. Või kui mõeldakse, siis üksnes nende võimalikule karjäärile, mitte aga iseloomule, hoiakutele ja ellusuhtumisele. Mõeldakse sellele, mida lapsed hakkavad tegema, mitte sellele, kes nad saavad inimestena olema.

Eeldatakse, et hea iseloom tekib lastesse iseenesest – et õige suhtumine ja eluks vajalikud voorused tulevad n-ö kasvuga kaasa loomulikult, eeldusel, et lastel on piisavalt meelelahutuslikku tegevust ning nad on väliste ohtude eest enam-vähem kaitstud. Teisisõnu eeldatakse, et täiskasvanutele kohane eetiline tunnetus, südametunnistus ja arukas otsustusvõime lihtsalt areneb lastes välja iseeneslikult, sarnaselt kehalisele kasvamisele loomuliku arengu tulemusena, ilma, et vanematel oleks vaja sellele kaasa aidata. Kui niisugused vanemad üldse laste iseloomu peale mõtlevad, peavad nad silmas, et see on midagi niisugust, mida tuleb säilitada, mitte algusest peale üles ehitada.

Isa ja ema laskuvad laste tasandile. Tõsi, vanemad peavadki seda tegema, aga suure veana jäädaksegi sellele tasandile. Pühendudes oma koduses elus muretule olesklemisele, ei pingutata selle nimel, et julgustada ja toetada lapsi pürgima nii oma mõistmises kui ka otsustes ja tegudes kõrgema vastutustundlikkuse poole. Nõnda jäetakse unarusse vanemlik kohustus valmistada lapsi ette iseseisvaks eluks ning kasvatada neis vastutustundlikku raskuste ületamise võimet ja teenimisvalmidust. Selle tulemusena ei teki lastel mõtestatud arusaamist sellest, mida täiskasvanuks olemine üleüldse tähendab, välja arvatud selles osas, mida nähakse filmides, seebiooperites ja telesaadetes. Vanematel ei näi aga olevat aimugi, et neil lasub tohutu vastutus teha ära suur töö kujundamaks oma laste mõistust, südametunnistust ja tahet, et neis kujuneks välja tugev iseloom, mis võimaldab juhtida oma elu ja olla selle peremees.

Laste tahtmistele ja tunnetele antakse varmalt järele, isegi kui mõistetakse, et see ei pruugi olla õige. Väga sageli sallitakse käitumist, mida peetakse moraalselt valeks ja tihti tehakse seda lihtsalt mugavusest, jonnimisele ja nurumisele järgi andes, et mitte probleemidega tegeleda. Selliseid vanemaid huvitab rohkem laste heakskiit kui nende tegelik heaolu, mistõttu antakse sageli laste soovidele järele, et vältida ebameeldivaid kokkupõrkeid. Tahtmatult õpetatakse lastele niiviisi, et tugevatel himudel või kapriisidel võib lasta südametunnistuse häälest rutiinselt üle sõita. Nii ei õpi lapsed tegema vahet soovidel ja vajadustel – neil kujuneb arusaam, et kõik soovid ongi vajadused. Selle tagajärjena saavad laste käitumist suunavaks jõuks tunded ja himud, mitte mõistusest lähtuv südametunnistus. (Pole raske aimata, mis hakkab hiljem juhtuma, kui nõnda kasvanud lapsed puutuvad kokku alkoholi, narkootikumide, pornograafia ja juhusuhetega kaasaskäivate jõuliste ahvatlustega. Kust peaks nad siis ammutama tugevale iseloomule omast tahtejõudu, et nendele kiusatustele vastu seista?)

Isad on kodus moraalselt nõrgad eeskujud. Nad ei õpeta lastele enesekindlal ja eesmärgipärasel moel, kuidas õigel ja valel vahet teha. Seetõttu ei valmista nad lapsi ette hilisemaks eluks väljaspool kodu, kui tuleb pidevalt langetada moraalseid valikuid. Selle asemel delegeerib isa “laste asjadega” tegelemise emale. Lastele paistab selline isa tavaliselt salliva, tsipake igava sõbrameheliku tüübina. Või veidi vanema semuna. Kodus ta tavaliselt lõõgastub ja pühendub vaid sellele, mis talle meeldib (vahib telekat, surfab netis vms). Kuna lapsed ei näe isa pea kunagi tööd tegemas, ei ole neil ettekujutust, kuidas üldse isa perekonnale elatist teenib või mida elatise teenimine üleüldse tähendab. Oma abikaasa vastu ta erilist austust ega tänulikkust üles ei näita, mistõttu jätab ka ema lastele nõrga ja tähtsusetu mulje.

Vanematel puudub religioosne elu. Võibolla käib pere aeg-ajalt kirikus, kuid seda võetakse kui mõtestamata sotsiaalset rutiini. Kodus palvetatakse vähe või üldse mitte – tänupalvet ei öelda isegi mitte enne sööma asumist. Lapsed ei koge, et vanemad tunneksid end päriselt Jumala ees vastutavana või et neis oleks perekonnale osaks saanud hüvede eest tänulikkust. “Jumal” on lihtsalt sõna (vahel vandesõna) ja mitte elav isik, kindlasti mitte sõber. Laste silmis ei kanna vanemad kellegi ega millegi ees vastutust, kui mitte arvestada pidevalt pealesuruvat kalendrit.

Telekat vaadatakse valimatult ning kodus sallitakse “täiskasvanute” filme. Lapsi võidakse küll sellisest kraamist eemal hoida, kuid sõnumina jääb kõlama, et “vanemast peast võib kõike.” Selle tagajärjel kujuneb lastes relativistlik arusaam, et see, mis on õige või vale, sõltub pelgalt vanusest: “See, mis on vale lastele, on täiskasvanutele igati OK, nii et oodake ainult, kuni ma saan 14-aastaseks!”

Tegemist on kolmanda artikliga nädalavahetustel ilmuvast sarjast “Toetades vanemaid”. Artikkel jätkub tuleval nädalavahetusel, mil võtame tähelepanu alla tarbimismentaliteediga perekondadele omased ohu märgid laste puhul.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!