Videoülevaade: mis on kultuurimarksism?

Mida kujutab endast nõndanimetatud progressistide poolt kõrgeks kiidetud ja konservatiivide poolt kirutud kultuurimarksism? Kust see pärineb? Milles see üldjoontes seisneb? Millist mõju see kaasaegses ühiskonnas omab? Nendele küsimustele vastab juuresolev ülevaatlik videokäsitlus, mille teksti leiab lahtikirjutatult altpoolt.

Mis on kultuurimarksism? Alustame selle väga napisõnalise kirjeldusega. Kultuurimarksism on lai mõiste, millega tähistatakse nn kriitilise teooria propageerimist ja rakendamist, aga ka üldisemalt nüüdisaegse pahempoolsuse teatud elementide mõju kultuuris, poliitikas ja akadeemilises sfääris.

Kultuurimarksismi juuri tuleb otsida rühmitusest, mida tuntakse Frankfurdi koolkonnana. See mitteametlik nimetus osutab mõtlejaile, kes töötasid sõdadevahelisel perioodil Saksamaal Frankfurti Goethe Ülikooli sotsiaaluuringute instituudis või olid sellega muul viisil seotud.

Olles kriitilised nii kapitalismi kui ka nõukogude sotsialismi suhtes, püüdsid nad ületada klassikalise marksismi puudusi ühiskondlike muutuste elluviimisel. Nende tööd hakati nimetama kriitiliseks teooriaks. Kriitilise teooria tähenduse määratlemine või selle kategoriseerimine on erakordselt keeruline. See puudutab laiaulatuslikku ning omavahel peaaegu kokkusobimatute ideede, üksikisikute ja lähenemiste kogumit. Kriitilise teooria aluseks, mis on omane kõikidele selle harudele, on seesuguste interdistsiplinaarsete teooriate loomine, mida saab kasutada ühiskonna ümberkujundamise tööriistadena.

1960-ndatel kogus Frankfurdi koolkonna kriitiline teooria populaarsust teatud vasakpoolsetes ringkondades ja pahempoolses mõttevoolus üldisemalt nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Tänapäeval on selle mõju tuntav kogu lääne akadeemilises maailmas, domineerides nii sotsiaal- ja kui ka humanitaarteadustes. Soouuringud ja nn valgesuseuuringud (whiteness studies) on kaks sellist näidet.

Üks kõige mõjuvõimsamatest kriitilise teooria esindajatest ja Frankfurdi koolkonna üks algsetest liikmetest oli Herbert Marcuse. Põgus pilk mis tahes tema kirjutatud tekstilõigule paneb häirekellad helisema igaühel, kes on vähegi tuttav praegusel ajal USA liberaalsetes ülikoolilinnakutes valitseva sallimatuse kultuuriga. Võtame näiteks katkendi tema 1965. aasta esseest “Repressiivne sallivus”:

“Tuleb aidata väikeseid ja võimuta vähemusi, kes võitlevad väärteadvuse ja sellest kasusaajate vastu: nende jätkuv olemasolu on olulisem kui põhiseadusega tagatud, kuid kuritarvitatud õiguste ja vabaduste säilitamine neile, kes vähemusi alla suruvad.”

Toome vaid mõned näited – sotsiaalne õiglus, feminism, uusprogressivism ja postkolonialism. Need liikumised on inspireeritud või kasvanud välja kriitilisest teooriast ning sattunud seeläbi kultuurimarksismi vihmavarju alla. Olgu selleks sugu, seksuaalne orientatsioon, perekond, rass, kultuur või religioon – inimese identiteedi iga aspekt seatakse kahtluse alla, iga ühiskondlik norm ja standard vaidlustatakse ning ideaalis ka muudetakse, et tuua kasu väidetavalt rõhutud vähemusrühmadele.

Klassikalises marksismis nähti klassikonflikti kodanluse ja proletariaadi, varakate ja varatute vahel. Kultuurimarksismi seisukohast eksisteerib selline konflikt rõhutute ja rõhujate, privilegeeritute ja mitteprivilegeeritute vahel. Töölisklass on asendatud “vähemustega”. Enamusrühmi käsitletakse tavaliselt privilegeeritute ja rõhujatena ning vähemusrühmi vastavalt alaprivilegeeritute ja rõhututena. Heteroseksuaalid on rõhujad. Cis-soolised inimesed ehk need, kelle juriidiline ja biologiline sugu ning sooidentiteet langevad kokku, on rõhujad. Valgenahalised on rõhujad. Eriti valgenahalised mehed. Kristlased on rõhujad. Need, kes nendesse rühmadesse ei kuulu, on seega “rõhutud”.

Sellest aga järeldub, et kui niiöelda heteroseksuaalsed inimesed on rõhujad, siis on lahenduseks teistsuguste seksuaalsuse vormide õhutamine ja propageerimine. Kui valgenahalised on rõhujad, siis on lahenduseks rassiline mitmekesisus. Kui cis-soolised inimesed on rõhujad, siis on lahenduseks transsoolisuse julgustamine. Kui kristlased on rõhujad, siis on lahenduseks islami levitamine.

Theodor Adorno, veel üks Frankfurdi koolkonna algsetest liikmetest, kirjutas raamatu pealkirjaga “Autoritaarne isiksus”. Selles määratleb ta lapsevanemaks olemist, uhkust oma perekonna üle, kristlust, traditsiooniliste soorollide järgimist, traditsioonilist suhtumist seksuaalsusesse ning kodumaa-armastust patoloogiliste nähtustena. Kultuurimarksismile on väga iseloomulik kalduvus patologiseerida arvamusi ja eluviise, mis ei ole kooskõlas tema poliitiliste eesmärkidega. Teistsuguseid vaateid kirjeldatakse seetõttu irratsionaalsete hirmude või foobiatena.

Näiteks inimest, kes ei soovi elada vähemusena moslemite poolt domineeritud piirkonnas, võidakse kirjeldada kui “islamofoobi”, kuna soovi elada endaga kultuuriliselt ja etniliselt sarnaste inimeste keskel käsitletakse “haiguse” ja “foobiana”. Kui aga Suurbritannias elavad Pakistani moslemid eelistavad endasarnaseid, muutes terved linnaosad või kogu linna mini-Pakistaniks, siis ei ole tegemist “haiguse” ega “foobiaga”, vaid kõigest multikultuursusega.

“Kakskümmend aastat tagasi ei olnud siin pakistanlasi…
Kuid nüüd on pakistanlased jätnud jälje maha…
Nüüd mõtle, mis saab kahekümne aasta pärast…
Kas see saab olema Pakistan või Inglismaa?
Sellest saab Pakistan, me kõik tuleme, kurat võtaks, siia.”

Üks kultuurimarksismi populaarseid ja propagandistlikke ilminguid on “poliitiline korrektsus”, mille abil meediakanalid ja sotsiaalteadlased muudavad kohustuslikuks järgnevad asjad:

1. Sea kahtluse alla tavakeel. Illegaalsed immigrandid tuleb ümber nimetada “dokumenteerimata sisserändajateks”, samas kui põliselanikkonna etnilist diskrimineerimist nimetatakse “positiivseks erikohtlemiseks”. Püüdlust sõnade tähendust määrata või muuta võib mõista kui diskursuse kontrollimise ja kultuuriliste normide muutmise vahendit. Rassismi ja seksismi käsitletakse eelarvamuste ja võimu tagajärgena, mis on viinud selliste naeruväärsete väideteni nagu “Meeste vastu suunatud seksismi ei eksisteeri” või “Etnilisse vähemusse kuuluva naisena ei saa ma olla valgenahaliste meeste suhtes rassistlik ega seksistlik.”

2. Soosi vankumatult “rõhutud” rühmi. Islam on rahureligioon, Black Lives Matter on rahumeelne ja õigustatud protestiliikumine, feminismi eesmärgiks on kõigest võrdõiguslikkus jne. Ükski kõrvalekalle sellest reeglist ei loe. Mitte kunagi. Ega ka selle narratiivi kriitika.

Kui Marx nägi klassikonflikti lahendust utoopilises sotsiaalses süsteemis nimega kommunism, siis kultuurimarksism pakub kõigest trööstitut igavest sõda üha kitsamalt määratletud solvunud vähemusrühmade vahel. Ainus sisuline tagajärg, mis selle ulatuslikumal rakendamisel võib olla, on traditsioonilise Euroopa kultuuri marginaliseerumine.

Video teksti tõlkis Martin Vaher.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!