Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud plaan laiendada võrdse kohtlemise seaduses sätestatud diskrimineerimise keeldu kujutab endast otsest rünnakut elementaarsete kodanikuõiguste ja -vabaduste vastu ning sillutab teed ideoloogilisele diktatuurile, kirjutab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid.
Riiklik tõemonopol
Et inimesed teevad teiste inimestega suheldes eristusi, on tavaline ja loomulik. Näiteks eristame oma sõpru või pereliikmeid võõrastest ning kohtleme neid viimastega võrreldes täiesti erinevalt. Samuti eristame enamusel spordialadest naisi meestest ning terveid inimesi puudega inimestest. Igasugune erinev kohtlemine pole aga õiguslikus mõttes diskrimineerimine (discriminare – ld k eristama, eristust tegema) – selleks nimetatakse üksnes põhjendamatut ehk ebaõiglast erinevat kohtlemist. See, mis eristab diskrimineerimist muust erinevast kohtlemisest, sõltub niisiis kriteeriumidest, millele tuginedes pidada eristusi kas põhjendatuks või põhjendamatuks.
Liberaalses poliitilises filosoofias lähtutakse eeldusest, et riigivõim peab kohtlema kõiki inimesi seaduse ees võrdsetena. Võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimise keeld on sätestatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 12, mille kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Põhiseaduses määratletud diskrimineerimise keeld on põhiõiguste üldteooria kohaselt mõeldud ennekõike vertikaalsete ehk avaliku võimu ja üksikisikute vaheliste suhete reguleerimiseks – see norm peab tagama kõigi inimeste võrdsust seaduse ees ehk seda, et avalik võim kohtleks inimesi võrdselt.
Seevastu 2004. aastal Euroopa Liiduga liitumisel jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduses ning 2008. aastal selle laiendusena vastu võetud võrdse kohtlemise seaduses asuti sama põhimõtet juurutama ka horisontaalsetes suhetes, luues selle tagamiseks koguni eraldi voliniku ametikoha. Seeläbi toodi võrdsuse ideaali jõustamisel sisse hoopis uus dimensioon: karistuste ähvardusel hakati rakendama vasakpoolsele ideoloogiale omast egalitaristlikku põhimõtet, mille kohaselt on inimesed kohustatud ka omavahelistes suhetes käsitlema teineteist samaväärsena ning kohtlema teineteist ühetaoliselt, sõltumata isiklikest maailmavaatelistest tõekspidamistest ja neist lähtuvatest eristustest.
Võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine oli ideoloogilises plaanis murranguline samm – riik võttis endale õiguse otsustada inimeste eest, milliseid eristusi nad võivad suhetes teiste inimestega teha, milliseid mitte.
Nõnda oli võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine ideoloogilises plaanis murranguline samm – riik võttis endale õiguse otsustada inimeste eest, milliseid eristusi nad võivad suhetes teiste inimestega teha, milliseid mitte. Nüüd, ligi kümme aastat hiljem, tahetakse samas suunas teha järgmine suur samm. Nimelt on sotsiaalministeeriumis juba pikemat aega valmistatud ette võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõud, et seaduses sätestatud diskrimineerimise keeldu ulatuslikult laiendada. Ministeeriumi sõnul soovitakse muuta kehtivat õigust selgemaks, tagada põhiõiguste efektiivne kaitse ja luua vähemusgruppidele võrdsed võimalused õiguskaitse saamisel. Ent kristlikud ja konservatiivsed ringkonnad näevad eelnõus väga tõsiseid probleeme, mis väärivad ühiskonna teravat kriitilist tähelepanu.
Võrdsuse loosungi all ideoloogilise diktatuuri poole
Eelnõu peamine probleem seondub kavatsusega laiendada diskrimineerimise keeldu nii, et sotsiaalteenuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste osas, sealhulgas eluaseme saamisel, oleks diskrimineerimine keelatud mitte ainult senisel kolmel alusel, milleks on rahvus, rass ja nahavärvus, vaid ka vanuse, puude, usutunnistuse ja veendumuste ning nn seksuaalse sättumuse alusel, mis seaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt on keelatud diskrimineerimise alusteks vaid töövaldkonnas ja kutseõppes. Diskrimineerimise keelu selline laiendamine riivaks otseselt paljude konservatiivsete hoiakutega inimeste usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, samuti omandi kasutamise ja ettevõtluse vabadust. Oma kõlbeliste tõekspidamiste järgimine eraõiguslikes suhetes võib eelnõu jõustumisel karistusseadustiku paragrahvi 152 (võrdõiguslikkuse rikkumine) kohaselt tuua kaasa väärteokaristuse rahatrahvi või aresti vormis (kuni 300 trahviühikut ehk praeguse trahviühiku määra kohaselt kuni 1200 eurot) või koguni kuriteokaristusena kuni üheaastase vangistuse.
Oma kõlbeliste tõekspidamiste järgimine eraõiguslikes suhetes võib eelnõu jõustumisel tuua kaasa väärteokaristuse rahatrahvi või aresti vormis (kuni 1200 eurot) või koguni kuriteokaristusena kuni üheaastase vangistuse.
Eriliselt terav on see probleem seonduvalt diskrimineerimise keelu laiendamisega usutunnistuse ja veendumuste ning nn seksuaalse sättumuse alusel hariduses ning pakutavate kaupade ja teenuste, sh eluaseme saamise osas. Sarnane regulatsioon on mitmetes lääneriikides tekitanud olukorra, mis riivab väga tõsiselt taoliste inimeste kõlbelisi tõekspidamisi, kes ei kiida homoseksuaalseid suhteid usulistel või kõlbelistel põhjustel heaks. Seejuures on asjakohane meenutada, et homoseksuaalseid suhteid peavad ebamoraalseks nii juudi- kui ka islamiusulised ning kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeks olevad kristlikud usuühendused. Veelgi enam, TNS Emori poolt 2014. aastal läbiviidud arvamusküsitluse kohaselt peab koguni 55% Eesti 15-aastastest ja vanematest elanikest homoseksuaalseid suhteid täiesti või pigem ebamoraalseks, samal ajal kui täiesti või pigem moraalseks peab neid vaid 35% elanikkonnast.
Eelneva taustal on arusaamatu, miks ei kaasanud sotsiaalministeerium eelnõud välja töötades erinevalt nn homoõigusi edendavatest organisatsioonidest usuühendusi. Samuti on arusaamatu, miks jätsid eelnõu koostajad eelnõu mõjusid hinnates tähelepanuta kavandatavate seadusemuudatuste konflikti homoseksuaalseid suhteid ebamoraalseks pidavate inimeste südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse ning omandi kasutamise ja ettevõtluse vabadusega. Kõnealuse vastuolu tähelepanuta jätmine on seda kohatum, et näiteks Ühendkuningriigi, USA ja Kanada kogemusest on teada palju juhtumeid, kus seesugune diskrimineerimise keelu laiendamine on toonud kaasa väga tõsised põhiõiguste riived ning seeläbi elementaarsete kodanikuõiguste mahasurumise. Riiklikult tagatud suurte rahaliste karistuste osaliseks on saanud nii kristlastest kodumajutuse pidajad, kes ei nõustu oma moraalsetele veendumustele tuginedes oma kodus majutama homopaare, kui ka kristlastest peopaikade omanikud, fotograafid ja pagarid, kes on keeldunud oma teenuste osutamisest nn homopulmade läbiviimiseks. Ühendkuningriigis on aga sulgenud oma uksed mitmed katoliiklikud adopteerimisagentuurid, sest võrdse kohtlemise regulatsioonidega keelati neil karistuse ähvardusel keelduda laste vahendamisest homoseksuaalidele. Eelnevat arvestades võib liialdamata rääkida kristliku õpetusega kooskõlas oleva eluviisi kriminaliseerimise püüdlusest.
Kahetsusväärselt on võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas kõnealune probleem täielikult maha vaikitud – jääb mulje, nagu puuduks kavandataval seadusemuudatusel kolmandate isikute õigustele ja vabadustele üleüldse igasugune mõju. Iseenesest pole see üllatav, pidades silmas, et eelnõu üheks põhiautoriks on sotsiaalministeeriumilt ülevoolavat tegevustoetust saava Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige ning nimetatud ühing on omakorda üks esimesi, kellega ministeerium eelnõu kooskõlastas.
Eelnevat arvestades võib liialdamata rääkida kristliku õpetusega kooskõlas oleva eluviisi kriminaliseerimise püüdlusest.
Siiski on sotsiaalministeerium hakanud vähemalt kaudselt tunnistama, et tegelikult oleks eelnõu seaduseks saamisel kolmandate isikute õigustele vägagi tõsine mõju. Vikerraadio 24. septembri saates "Kirikuelu" tunnistas ministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter, et kavandatava seadusemuudatuse kohaselt oleks keelatud ja seega ka karistatav, kui näiteks üks usuühendus keelduks oma ruumide rentimisest mõnele nn homoõiguste eest seisvale organisatsioonile, kuna see kujutaks endast diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel. "Avalik teenus ei saa olla diskrimineeriv," märkis ta ja lisas, et "sel juhtumil tulebki arvestada sellega, et sul võivad olla erineva taustaga või erinevad inimesed, kes seda pinda soovivad kasutada." Samuti kinnitas Kanter, et seadusemuudatuse korral ei ole "aktsepteeritav praktika" see, kui mõne koguduse külalistemaja keelduks homopaari võõrustamisest.
Niisiis sotsiaalministeeriumi esindajad ei eitagi, et nad arvavad endal olevat õiguse otsustada, milline osa kristlaste ja teiste inimeste siiani igati seaduslikust käitumisest tuleks arvata seadusevastaseks. Ilmseks eesmärgiks on kehtiva õiguse muutmisega sundida inimesi karistuse ähvardusel homoseksuaalseid suhteid heaks kiitma. Ilmselgelt on seda võimatu ühildada ühiskondliku vabaduse ideaaliga – pigem peegeldub siit ideoloogilise diktatuuri ihalus.
Eestis peab säilima austus vabaduse ideaali vastu
Sellisesse olukorda jõudmine võib tunduda uskumatuna, ent tegelikult on see pigem ootuspärane. Just niisuguste suundumuste eest hoiatasime ühiskonda juba 2014. aastal Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kampaaniat "Kaitskem üheskoos perekonda!" käivitades. Nimelt hoiatasime, et kooseluseaduse läbisurumine on osaks laiemast homoideoloogia kehtestamise püüdlusest, mille ilminguks saab olema ka usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabaduse jõuline ahistamine. Kirjutasime toona: "Kodumajutuse pidajaile, kes ei nõustu rentima tuba homoseksuaalidele, määratakse rahalised karistused ning nad võivad kaotada majutusteenuse osutamise õiguse." Nüüd näeme, et oht ongi realiseerumas ning see toimub tõesti ühiskonna enamuse põhiõiguste ja -vabaduste arvelt. Aeg on edasi läinud ning nüüd ähvardatakse lisaks trahvile ka vanglaga.
Vastuväitena võib osutada, et usu- ja veendumustevabadus, nagu ka omandi kasutamise ja ettevõtluse vabadused ei ole absoluutsed ning neid võib muude oluliste hüvede tagamise nimel piirata. Jah, kuid niisugused piirangud peavad igal juhul olema proportsionaalsed, mis tähendab, et võrdse kohtlemise põhimõtet on vale käsitleda ülimusliku hüvena, mille ees peavad kõik teised põhiseaduslikud väärtused, õigused ja vabadused taanduma. Pangem seejuures tähele, jutt käib mitte teatud aktiivse käitumise keelamisest, vaid riiklikult pealesunnitud käitumisest – soovist karistada inimesi tegevusetuse ehk selle eest, kui nad ei nõustu käituma avaliku võimu poolt sunnitud viisil. Seda ka juhul, kui sellega ei ole tekitatud kellelegi otsest kahju.
Kas see on tõesti riigi asi sundida inimestele peale üht kitsast ideoloogilist programmi ning hakata neid otseselt karistama, kui nad ei nõustu taganema selle programmiga mitte ühilduvatest veendumustest?
Viimselt on kaalul põhimõtteline küsimus sellest, kas Eesti peaks olema riik, kus avaliku võimu karistusaparaadi ähvardusel sunnitakse kogu ühiskonnale peale kitsast vasakpoolset nägemust võrdsuse ideaalist, või jääb peale konservatiivne vabaduse ideaal, mille kohaselt ei tohi riik sekkuda liigselt eraõiguslikesse suhetesse ning peab võimaldama inimestel endil korraldada oma elu ja suhteid vastavalt oma moraalsetele veendumustele, kui sellega ei põhjustata teistele kahju. Peaksime endalt küsima, kas see on tõesti riigi asi sundida inimestele peale üht kitsast ideoloogilist programmi ning hakata neid otseselt karistama, kui nad ei nõustu taganema selle programmiga mitte ühilduvatest veendumustest. Kas sellist riiki saab vähegi ausameelselt nimetada vabaks ühiskonnaks? Miks ei võiks näiteks ateistidele jääda õigust keelduda oma korteri rentimisest kristlastele või moslemitele ning miks ei võiks kristlikule koolile jääda õigust mitte palgata lastele õpetajaks praktiseerivat homoseksuaali või veendunud moslemit? Need on kõike muud kui retoorilised küsimused.
Kokkuvõttes tuleks võrdse kohtlemise seaduse muutmine sotsiaalministeeriumis plaanitud kujul peatada. Seda enam, et kõnealust seadusemuudatust ei nõua isegi mitte Euroopa Liidu asjakohased direktiivid. Eesti Vabariik ei tohi kujuneda ideoloogiliseks diktatuuriks, vaid peaks jääma kohaks, kus inimestel on võimalik ühiskonnas osaleda ilma, et neid sunnitaks tsiviilõiguslikes suhetes riiklike karistuste ähvardusel käitumisele, mida nende südametunnistus ei saa heaks kiita.
Artikkel avaldati algselt ERR-i portaalis.
Sotsiaalministeerium tahab ka usuühingud ideoloogilisele diktatuurile allutada
Diskrimineerimise keelu laiendamise eelnõu üks põhiautoritest on Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige
Fookuses: Ossinovski plaan laiendada võrdse kohtlemise seadust ründab südametunnistuse vabadust