Riik, mille iseseisvuse taastamist me tähistame, kujutab endast üha tuimemaks tuunitud räkitit, mis pressib kodanikelt välja võimalikult palju ressurssi, andes vastu üha vähem ja vähem. Administratiivset üksust, mida Toompealt hallatakse, ei saagi enam nimetada Eesti riigiks, sest seda ei peeta eesti rahva parimates huvides, vaid pigem rahvusvahelise äri ning globalistlike ringkondade kohalike asehaldurite huvides, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Peatselt jõuab kätte taasiseseisvumispäev. Kolmkümmend kolm aastat tagasi, aastal 1991, avanes meie rahva jaoks taas ajalooline võimalus ja me taastasime riikliku iseseisvuse. Küllap räägitakse ka tänavu kauneid sõnu iseseisvusest ja vabadusest ning inimesed unustavad viivuks oma igapäevased elumured ja laulavad piltlikult öeldes eliidiga käest kinni hoides hingeminevaid isamaalisi laule. Kuid riik, mille vabanemise tähtpäeva nad hardalt pühitsevad, kujutab endast üha tuimemaks tuunitud räkitit, mis pressib kodanikelt välja võimalikult palju ressurssi, andes vastu üha vähem ja vähem.
Riigiaparaadil on oma vajadusteks tarvis väga palju raha. Just nimelt oma vajadusteks, sest raha kulub eeskätt poliitilistele projektidele, mis on vajalikud võimulolijate meelest, mitte tingimata tavainimeste vaatenurgast. Lihtsalt üks näide. Hiljuti võis Postimehest lugeda, et rohepöörde seisukohalt vajalike meretuuleparkide toodangu saamise „kulu oleks elektritarbijale 130 miljonit eurot aastas järgmise 20 aasta jooksul ehk kokku 2,6 miljardit eurot." See on vaid üks osa n-ö poliitilistest kulutustest, mille hulka kuuluvad ka Rail Baltic ja Ukraina abistamine maksumaksja taskust. Võimuladvik peab kodanike raha ärakulutamist vastavalt oma äranägemisele iseendastmõistetavaks õiguseks.
Eriti rängalt löövad ebaõiglased hinna- ja maksutõusud kehvemal järjel inimesi, kes üldiselt ei ole võimuerakondade valijad. Just nende kaela veeretab riik kõige raskema koorma, sest nemad peavad räkitile lõivu maksma oma puudusest.
Kui uue määraga maksud, lõivud, tasud ja trahvid on asehaldurite poolt kindlaks määratud ja kehtima pandud, on nende sissenõudmine lihtrahvalt kõigest tehniline küsimus. Erinevad jälgimisseadmed, programmid ja registrid tuvastavad masinliku järjekindlusega olukorrad, kust võetakse riigikassa täiteks välja raha. Kui kodanikul pole raha, mida räkit nõuab, tegeleb temaga lõppastmes kohtutäitur. Ta jääb ilma sissetulekust ja kodust, inimväärsest elust rääkimata.
Iseseisvast riigist on saanud globalistide katsepolügoon ja välismaiste kasumijahtijate (näiteks Skandinaavia pankade) koloniaalvaldus. Mõistagi ei tegele rahvusvaheline bisnis heategevusega mitte kuskil, ent Eestis on neile antud üsna vabad käed kohalikelt pööraseid kasumeid välja pigistada. Röövlite hulgas on muidugi ka riiklik räkit.
Ja siis me loeme pealkirju: „Riik paneb bussipiletiraha enda tasku. Ühistransport tehti tasuliseks, kuid paremaks ei muutu"; „Soomes on nüüd isegi bensiin Eestist odavam"; „Ametlik: Eestis on Euroopa kõige kallim diislikütus"; „PALGAVAESUS ⟩ Suurel osal töötajatest ei jää pärast igakuiste kulude katmist palgast midagi üle".
Meenutan taas kord Püha Augustinuse sõnu riikide ja röövlijõukude kohta: „Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki. Kui see kuritegelik moodustis hukkaläinud inimeste lisandumisel sedavõrd kasvab, et haarab enda alla paikkondi, rajab asundusi, vallutab linnasid, allutab rahvaid, siis võtab ta endale ilma pikemata riigi nime, mida ei anna talle aga ilmselgelt mitte kahanev ahnus, vaid lisanduv karistamatus."
Eesti valijalt on võetud võimalus olukorda mõjutada, sest enne valimisi ei suvatsenud võimule pürginud röövlid oma tegelikke plaane tutvustada, praegu aga valimiste tulemust enam tagasi ei pööra. Isegi kui kahe ja poole aasta pärast peaksid võimule saama tänased opositsioonierakonnad, saab neil olema väga keeruline praegust kurssi ära muuta. Euroopa Liidu juhtkond, kohalikud ametnikud, kohtud ning kogu revolutsiooniline avangard hakkavad avaldama kursimuutusele pöörast vastupanu.
Kuid pole kindel, et opositsioon või vähemalt kehtiva süsteemi tõelised vastased üldse võimule pääsevad. Globalistlik süsteem on kõikjal maailmas kasutanud kõige alatumaid võtteid, et võimuhoobasid mitte käest ära anda. Eestis nad ei peagi väga pingutama – ühelt poolt on neil oma võimu kindlustamiseks e-valimiste mustkunstipaun, teisalt on alati käepärast ka julgeolekukaart, mis sunnib suure osa rahulolematutest valijatest vaikima ja neilt seitse nahka koorinud kelme tagasi valima. Ja küllap on meil ka selliseid inimesi, kes teatavad kasvõi oma pankrotti läinud ettevõtte varemetel: „Mis sellest – peaasi, et EKRE võimule ei saanud!"
Ausalt öeldes on minul kõike seda arvestades juba täiesti ükskõik, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Tegelikult ei tohikski seal lehvida Eesti trikoloor, sest administratiivset üksust, mida Toompealt hallatakse, ei saagi enam nimetada Eesti riigiks. Seda riiki ei peeta eesti rahva parimates huvides, vaid pigem rahvusvahelise äri ning globalistlike ringkondade kohalike asehaldurite huvides. Praegu oleks õigem heisata seal Euroopa Liidu või mõne teise peremehe lipp. Eesti lipud aga viigem pööningule ootama paremaid aegu.