Kolmkümmend viis aastat tagasi vastu võetud Eesti NSV ülemnõukogu deklaratsioon suveräänsusest tuletab meelde põhimõttelise tähtsusega asja – nimelt et Eesti peab olema suveräänne riik, kus kõrgeim võim kuulub kohalikule rahvale, mitte üleliidulistele võimuorganitele, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Täna möödub 35 aastat päevast, mil Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. 16. novembril 1988 deklareeris okupatsioonirežiimi nukuparlament kahte põhimõttelise tähtsusega asja:
1. Eesti peab olema suveräänne riik: „Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes."
2. Suveräänsus tähendab, et kõrgeim võim kuulub kohalikele, mitte üleliidulistele riigiorganitele: „Eesti NSV suveräänsus tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu. …deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Muudatused ja täiendused NSV Liidu konstitutsioonis jõustuvad edaspidi Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ja täienduste tegemisel Eesti NSV konstitutsioonis."
See deklaratsioon võeti Moskvas äärmiselt valulikult vastu. Ja vähem kui kolme aasta pärast taastati Eesti riiklik iseseisvus mitte liidulepinguga, nagu deklaratsioonis välja pakuti, vaid õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV lakkas olemast, uut riiki ei sündinud, vaid taastati Eesti Vabariik.
Ometi tasub suveräänsusdeklaratsiooni meelde tuletada just nende kahe ülal mainitud põhimõtte pärast. Kuidagi sujuvalt on Eesti Vabariigist saanud uuesti liiduvabariik. Üleliiduline õigus on Eesti põhiseaduse ja teiste seaduste suhtes ülimuslik – seda nimetatakse eufemistlikult „jagatud suveräänsuseks". Neid, kes räägivad pooldavalt suveräänsusest, süüdistatakse Kremli jutupunktide levitamises. Poliitiline eliit on eesrindlikult liidumeelne.
Vahel võib kuulda seisukohta, et Eesti kui väikeriik ei saagi olla täielikult suveräänne. Meie kõrval on Venemaa, kelle alla me kuuluda ei taha, seetõttu peame olema integreeritud Läände. See on vähemasti otsekohene arvamus, mille kohaselt halva mõisniku võimu alt tuleb põgeneda pisut parema mõisniku võimu alla.
Kuid paradoksaalselt vaatab just kõnealusest Eesti NSV ülemnõukogu (!) deklaratsioonist vastu ideaal, et Eestis peab kogu võim kuuluma kohalikele rahva poolt valitud otsustajatele ja ei mitte kellelegi teisele kusagil kõrgemal ja kaugemal. Rüütatuna nõukogulikku vormi, väljendas see deklaratsioon siiski alla surutud rahva igatsust iseseisvuse järele.
Kas tõesti oleme nüüd rahvana loobunud suveräänsuse ideaalist ja lepime sellega, et meie elukorraldus kirjutatakse ette Euroopa Liidu või ÜRO või mingi muu rahvusülese institutsiooni poolt, kus me saame vaid väga vähesel määral kaasa rääkida?