Poola jalavägi Varssavi lahingus 1920. Foto: Wikimedia commons

Varssavi langemine aastal 1920 oleks viinud Baltimaade, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Rumeenia muutmiseni nõukogude liiduvabariikideks. Suure tõenäosusega oleks sama saatus tabanud sisepoliitiliselt rahutut, armetut ja riigipöörde katsest raputatud Saksamaad, ent tema territooriumile edenemine oleks kindlasti kaasa toonud otsese konflikti lääneriikidega. Tulemuseks oleks olnud uus suur sõda, mille käiku ja lõplikku tulemust võib vaid oletada, mõtiskleb kirjanik Timo Hännikäinen.

Augustis täitub sada aastat Poola armee võidust ülekaaluka Punaarmee üle Varssavi all. Võitluse lõpptulemuse järgi võib seda kõrvutada Marathoni, Lepanto ja Waterloo mastaapi ajaloo seisukohalt otsustavate kokkupõrgetega, ent koolide ajalooõpikutes seda ei mainita ja üleüldse on sellest kirjutatud vähe.

Sageli mainitakse seda kõigest Venemaa kodusõja kõrvalseigana, mis oli ka nõukogude ajalooteaduse seisukoht. Põhjus selle sündmuse unustamiseks on ilmne: Varssavi lahing ei põhjustanud uusi arenguid, vaid lubas Euroopal jääda nende tulemuste juurde, mis Esimese Maailmasõja lõpptulemusena olid kujunenud. Lahingu tõeline olemus selgub vaid arutledes, mis oleks võinud juhtuda, kui see oleks lõppenud teisiti.

Poolakad ise on 1920. aasta augusti mälestust au sees hoidnud. Jerzy Hoffmani aastal 2011 valminud ajalooline vaatemänguline film „Lahing Varssavi pärast" on poolakate üks kalleimaid filme läbi aegade ja see on Soomeski levinud laserplaatidel.

Teaduskirjanduses on aga väljaspool Poolat seda käsitletud vähesel määral. Üks vähestest on Poola taustaga Briti ajaloolase Adam Zamoyski õhuke, ent pädev raamat Warsaw 1920: Lenin's Failed Conquest of Europe (2008). Zamoyski raamat on suurepärane sõjaajalooline kirjutis, mis kirjeldab täpselt lahingu kulgu, ent ei takerdu üksikute üksuste liikumise ja tugevuste loetlemisele. See loob dokumentaalse üldpildi kokkupõrkest, mis kujutas endast otsekui meenutust Napoleoni sõdadest rüütatuna uue tehnoloogiaga: osapooltel olid kasutuses kuulipildujad, tankid ja lennukid, ent lõpptulemuse otsustasid ratsaväeüksused.

Tähelepanu pälvib ka poliitiline taust, üksikisikute saatused ja konflikti rahvusvaheline loomus. Varssavi lahingust võtsid ühel või teisel moel osa hiljem oma ala korüfeedeks tõusnud mehed. Prantsuse sõjalisse missiooni kuulus noor major Charles De Gaulle, Poola õhujõudude ameeriklastest vabatahtlike üksuses lendas kapten Merrian C. Cooper, kellest sai hiljem oluline Hollywoodi produtsent ja filmi King Kong režissöör. Allatulistatud Cooperit kuulas üle luureohvitser Isaak Babel, vene kirjanduse moodne klassik, kellele kuulsuse toonud teos "Punane ratsavägi" (1926) kirjeldas Poola sõjaretke.

Varssavi lahingu poliitiliseks taustaks oli kiire ümberkorraldus, mida Euroopa koges pärast Saksamaa kaotust Esimeses Maailmasõjas. Aastal 1918 naasis Poola esmakordselt pärast 18. sajandi lõppu kaardile. Lääneriikide soosivale suhtumisele mõjusid nii soov ümbritseda Saksamaa puhverriikidega kui Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõigusepoliitika. Äsjasündinud rahvusriigi etteotsa tõusis auahne iseseisvuslane, 51- aastane Józef Piłsudski, kes oli veetnud suure osa oma elust sakslaste ja venelaste vanglates, põrandaaluste lehtede toimetustes ja poolsõjaväelistes vastupanuliikumistes.

Piłsudski hakkas kiirelt looma Poola oma relvajõude. Maailmasõjas oli ta juhtinud Austria-Ungari armees võidelnud poolakate leegioni ja sellest sai uue armee selgroog. Ta jäi erapooletuks tsaaririigi varemetel süttinud Venemaa kodusõjas, kuna ei näinud põhjust toetada Poola iseseisvusesse vaenulikult suhtuvaid valgeid, ent hoidis oma pilku idas.

Piłsudski eesmärgiks oli sõbralike riikide liidu loomine. Parimaks võimaluseks pidas ta Poola, Leedu ja Ukraina liitriiki, ning lõi aprillis 1919 bolševikud minema Vilniusest ja Minskist. See niinimetatud Intermariumi projekt jäi Poola välispoliitika pealiinina püsima kogu maailmasõdade vahelise aja.

Vastasmängijatel, Vene enamlikul valitsusel, olid omad plaanid. Lenin uskus, et kommunistliku revolutsiooni käivitamine Euroopas on vältimatu nõukogude võimu säilitamiseks ja pidas Poolat väravaks läände. Poola vallutamine tähendas võimalust kukutada Punaarmee tääkide ähvardusel valitsused Balti riikides, Ungaris, Rumeenias ja Saksamaal ja muuta need nõukogude vabariikideks. Pidades silmas seda suurt pilti käskis Lenin veebruaris 1920 alustada ettevalmistusi Poola sõjaretkeks.

Ent Piłsudski tegi esimese sammu. Ta tegi lepingu Ukraina rahvuslaste juhtide Sõmon Petljuraga ja Poola-Ukraina väed alustasid kevadel 1920 operatsiooni Ukraina vallutamiseks. Osavalt planeeritud rünnakuga purustasid liitlased kaks venelaste armeegruppi, võtsid 30 000 vangi ja vallutasid lõpuks 7. aprillil Kiievi, tegemata ühtegi lasku. Piłsudski ei olnud siiski rahul: venelased võisid reorganiseeruda, poolakate vallutatud alad sidusid tagalas liiga palju vägesid, ning Petljura ei suutnud omadega sassis olevas Ukrainas koguda piisavalt suurt armeed, et võtta valitsusvastutust.

Kui bolševikud alustasid maikuu keskel vastupealetungi, muutus poolakate taandumine peagi põgenemiseks. Mihhail Tuhatševski ja Semjon Budjonnõi juhitud, suures osas ratsaüksustest koosnevad väed võtsid tagasi Kiievi, liikusid edasi Poola aladele ja moodustasid Białystokis kommunistidest kohaliku valitsuse. Liiguti edasi ja Poola olukorda ei võinud kuidagi kergendada sõja alustamise tõttu osaks saanud mainekaotus. Prantsuse ja Inglismaa lubatud relvaabi saabumine tõrkus töölisstreikide pärast. Augustis hakkas Punaarmee Varssavit ümber piirama ja rahvusvahelised vaatlejad pidasid linna juba kaotatuks. Linnas oli kuulda suurtükituld ja naistest ning õpilastest moodustati viimast kaitseliini.

Poola väeüksused siirdumas lahingusse Varssavi alla. Foto: Wikimedia commons

Poolakad olid ometigi suutnud taganevad väed ümber organiseerida ja Piłsudski läks kaasa õnnemänguga linna päästmiseks. Nutika matadoorilaadse liigutusega lubas ta Punaarmee nö Varssavi väravateni, mida oli jäetud kaitsma vaid nõrk üksus ja ründas peavägedega vaenlast küljelt ning tagant. Punaarmee väekoondis lagunes rünnaku all, paljud üksused löödi laiali ja tulemuseks oli kaootiline taganemine. Piłsudski ei tahtnud jätta vaenlasele aega end koguda ja jätkas rünnakut. Osa venelaste üksustest pidi taganema Saksamaale, kus need relvitustati ja interneeriti. Sellest löögist venelased ei toibunud. Oktoobri alguseks olid poolakad vallutanud tagasi suurema osa kaotatud aladest, kaasa arvatud Vilniuse ja Minski.

Rahuleping sõlmiti lõpuks 18.3.1921 Riias. Poola ei soovinud nõrgendada kannatada saanud diplomaatilist mainet ega nõudnud tagasi oma ajaloolisi piire. Iseseisva Ukraina mõttest loobuti ja kompromisslahendusena liitis Poola endaga Ukraina ja Valgevene lääneosi. Ukraina rahvuslased pidasid seda loomulikult reetmisena, kuna Petljurale ja tema valitsusele tähendas see lõppu. Paljud poolakadki pidasid rahu vaid ebarahuldavaks ja ajutiseks relvarahuks. Samal positsioonil olid ka kaotuse osaliseks saanud bolševikud, kes lohutasid end majanduse elustamisega vaatamata kaotatud territooriumidele ja võtsid revanši Saksamaa liitlastena Poola vastu aastal 1939.

Poola ja Nõukogude Liidu konflikti võib pidada esimeseks riikidevaheliseks ideoloogiasõjaks. Enne seda oli Venemaal, Soomes, Ukrainas ja Balti riikides nähtud sisekonflikte, milles riikidevahelised sõjapidamist reguleerivad lepingud ei kehtinud. Vaenlast ei nähtud mitte lihtsalt vastaspoolena, vaid hävitamisele kuuluva haigustetekitajana ja puudus selge piir sõjaväelaste ja tsiviilelanike vahel.

Teravad ideoloogiavõitluse seisukohad kandusid üle ka Poola sõtta, kus mõlemad pooled korraldasid ulatuslikke veresaunu. Punaarmee poos või laskis maha enamuse vangivõetud Poola ohvitseridest, preestritest ja maaomanikest, olles neid eelnevalt piinanud. Poola armee peastaap üritas Genfi konventsioonist kinni pidada, ent ei suutnud valvata kõigi oma üksuste üle, ning vastav saatus ootas ka vangistatud komissare, kuritegudes süüdi olevaid reamehi ja kommunistidega koostööd teinuid.

Pinnuks mõlema poole silmas sai suur juudivähemus. See ei tundnud lojaalsust vastsündinud Poola riigi suhtes ja sageli tervitas saabunud bolševikke. Sellest hoolimata kohtles Punaarmee juute klassivaenlastena ja viis nende vastu läbi pogromme. Poolakate naastes peeti juute reeturiteks ja suhtumine neisse oli sama toores. Konflikt oli eelmaitseks Ida-Euroopa juutide saatusele Teise Maailmasõja ajal.

Bolševike oluliseks relvaks Venemaa kodusõjas oli olnud propaganda, ent Poolas osutus see kasutuks. Lenin pidi hämmastusega tõdema, et klassiteadlikkus ei võitnudki rahvustunnet, vaid poolakad võitlesid raevukalt „töölisarmee" vastu. Kaotus Poola rahvuslastele võis osaliselt mõjutada Nõukogude Liidu paindlikku rahvuspoliitikat kahekümnendatel aastatel.

Teisalt kinnitas see Josif Stalinis arusaama poolakate täielikust ideoloogilisest ebausaldusväärsusest. 30ndatel aastatel sai Poola kommunistlikule parteile osaks kõige põhjalikum puhastus ja Nõukogude Liidu territooriumil elavate poolakate suhtes viidi läbi etniline puhastus. Kui Nõukogude Liit sai 1939. aastal enda valdusse Poola idaalad, siis ei üritatudki kohalikku elanikkonda ümber koolitada, vaid Stalin üritas likvideerida nendel territooriumidel kogu keskklassi ja intelligentsi. Poola armee juhtkonna massimõrvas ta Katõni metsas. Nende hulgas oli ka Varssavi lahingus võidelnud ohvitsere.

Poolas ja mujal endise Venemaa alluvuses olnud maades tõi bolševike ebaõnnestunud katse laieneda läände tõdemuseni, et olenemata valitsejast on Venemaa alati imperialistlik jõud ja oht naabritele. Mõned tegid sellest järeldusi kogu sotsialistliku liikumise osas ja hakkasid kahtlema demokraatia võimetes kaitsta end halastamatu vasakpoolsuse vastu. Horthy, Mussolini, Salazari, Hitleri, Franco ja teiste autoritaarsete juhtide valitsused olid Varssavi õppetunni tulemusteks.

Adam Zamoyski väidab oma raamatus ilma suuremalt põhjendamata, et Varssavi langemine aastal 1920 oleks kindlasti viinud Baltimaade, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Rumeenia muutmiseni nõukogude liiduvabariikideks. Suure tõenäosusega oleks sama saatus tabanud ka Saksamaad. Sisepoliitiliselt rahutu, armetu ja riigipöörde katsest raputatud Saksamaa oleks olnud kindlasti kerge saak Punaarmeele, ent selle territooriumile edenemine oleks kindlasti kaasa toonud otsese konflikti lääneriikidega. Tulemuseks oleks olnud uus suur sõda, mille käiku ja lõplikku tulemust võib vaid oletada.

Varssavi võidu olulisim tähendus oligi selle suure sõja ärahoidmine. Vaherahu Euroopas sai kesta peaaegu kakskümmend aastat. Eriti suur tähtsus oli sellel Ida-Euroopa riikide jaoks. Siin said suhteliselt lühikese, ent eluliselt tähtsa aja jooksul areneda kultuur, rahvuslikud institutsioonid ja rahvuslik identiteet.

Maailmasõdade vaheline aeg kinnistas Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusriigid sellisel määral, et Nõukogude Liit ei suutnud hiljem neid sulatada endasse, ega hävitada nende kodanikuühiskonda. Nende maade tänane enesemääratlus ja sügav ebausk rahvuslikku enesemääramisõigust piiravate projektide vastu on suures osas nende kahe aastakümne tulemus, mille võimaldas Piłsudski oma tõrjevõiduga.

Päisepilt: Poola jalavägi Varssavi lahingus 1920. Foto: Wikimedia commons


Adam Zamoyski: Warsaw 1920: Lenin's Failed Conquest of Europe (William Collins, 2014)

Timo Hännikäinen (s. 1979) on Helsingis elav kirjanik ja tõlk. Huviobjektideks kunst, ajalugu ja antimodernne mõtlemine.

Väljaandes "Sarastus" ilmunud artikli tõlkis Roland Tõnisson.