Selleks, et idast ei tuleks musta katku ja samal ajal läänest õitsvat tiisikust, tuleb eestlastel valida endale targad ja ausad valitsejad. Nad on alati rahva seas olemas olnud, kuhu nad nüüdki on kadunud, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Je regarde les gens naifs qui ont ete trompes. Je suis desole pour eux. Pensez un peu. Le temps presse. Reveillez-vous cependant! Réveiller les gens!
Kuna viimastel aegadel on mul tunne, et vajan kaaskodanikega suhtlemiseks pidevalt sõnastikku, et olla nendega samal keelelainel, hakkasin mõistma, et mul on tekkinud kommunikatsioonihäired. Sellepärast proovin kasutada rahvusvahelise suhtlemise keelt. Äkki tekitab see mõnes inimeses eluterve soovi teada saada, mida need mõned laused tähendavad ja inimene tõlgib need ära. Kui juba tõlgib, siis ehk jääb tõlgitu üle pisut järele mõtlema.
Neil, kes rääkisid 1917. aastal rahvusvahelises suhtlemise keeles, eriti hästi ei läinud. Sovdeepia (sovetõ deputatov rabotših, krestjan jne.) võimu ajal hakati neid likvideerima klassina. Intelligents, haritlaskond, keskklass, vaimulikud ning eriti ohvitserid hävitati süsteemselt nagu klassivaenlased…
Praegu on see keel muutunud euroliidu üheks töökeeleks ja selles keeles kirjutamise eest esialgu vastutusele ei võeta. Loodetavasti on tähtis mitte see, mis keeles suhelda, vaid see, mis teemadel ja kuidas suhelda. Hiljuti vestlesin Tallinna vanalinnas ühe rootslasega. Jutu lõpus avastasin huvitava tõsiasja, et me mõlemad ei rääkinud oma emakeeltes, vaid kohalikus riigikeeles – eesti keeles. Siis ütles rootslane mulle, et tähtis ei ole, mis keeles me räägime, vaid see millest me räägime. See oli väga õige mõte.
Minu praeguse loo mõte seisneb selles, et inimesed kasutavad tänapäeval kõike nagu tarbijad. Infot tarbitakse, esseesid ja kolumne tarbitakse, poliitilisi arenguid tarbitakse nagu vanasti tarbiti spordivõistlusi spordihuvilistena. See, kui informatsiooni kättesaamiseks tuleb pisut vaeva näha, peletab enamuse rahvast eemale, kuid mõned viitsivad uudishimust siiski teada saada, mis sõnum on pakitud võõramaisesse pakendisse.
Ei tahaks kuidagi näha sellist ajaloo kordumist, kus uus suur konglomeraat, uus hüperriik –euroliit – surub oma väikesed liikmed vastu muru ega suhtle selliste liidumaadega muidu kui diktaadi korras. Kes teab, milliseks kujuneb elu selles liidus aastaks 2030. Kunagi pole hilja üritada mõelda iseseisvalt ja teha oma valikud iseseisva mõttetöö tulemusel. Häid lambaid tuntakse nende tegudest. Häid lambakarjuseid samuti. Hunte, kes on pugenud lambanahkadesse, tuntakse samuti nende tegude, mitte soravate sõnade järgi.
Milles seisneb paljude poliitikutest eurokubjaste rahva petmine? Aga selles, et jutu järgi rahva huvide arvestamise asemel arvestavad nad vaid isiklike huvidega. See, mis neid tegelikult huvitab, on oma isikliku heaolu jätkumine. Rahva huvid ei huvita neid üldse. Mõned tahavad raha, mõned raha ja võimu. Edevus on see, mis kihutab neid takka. Kadedus ja võimukiim pööritab nende maakera. See oli, on ja jääbki nii. Igal inimesel on võimalus aasta pärast valida kohalikel valimistel mitte uusi ja vanasid retoorikameistreid, neid tänapäeva „kuldsuid" ja Cicero`id, vaid neid, kes on tegude, mitte sõnade tegijad.
Delegeerida enda nimel otsuste tegemise esindusdemokraatia tingimustes võib vaid siis, kui esindajat tõesti usaldatakse. Mõistagi on mugavam jalad seinale visata ja suurerakondadele kogu riigielu juhtimine jätta. See tähendab aga vabatahtlikku loobumist oma tahtest ja häälest mugavuse nimel, ja tõeliselt lükatavaks ja tõugatavaks jäämist. Tõugatavaks kohalike eurokubjaste ja nende peremeeste poolt.
Inimesed tuleb äratada veel nõukogude ajast neile külge jäänud apaatiast ja võimust võõrandumisest. Aeg on ärgata, seltsimehed unetud! Aeg on hakata oma riigis võimu teostama. Riigivõim kuulub rahvale. Riigikogu liikmed ja selle poolt valitud valitsuse liikmed – ministrid on kõigest rahva teenrid.
Kui teenrid muudavad aga oma peremehed allasurutud massiks ja kui nad suhtuvad peremeestesse nagu lakeidesse, siis juhtub see, mis juhtus omal ajal, kui siinkandis valitses veel Liivi ordu ja maarahvas hakkas mässama oma isandate vastu. See olukord oli peagi teada vallutusplaane pidavale Moskva riigi valitsejale Ivan IV-le, kes ründaski oma hordidega väikest naabrit Balti mere kallastel ja häda oli suur. Orduriik hävis, kuid kohalik rahvas sai tunda metsiku idanaabri tõelist julmust ja pidi kandma selle koletu sõja raskusi omal turjal.
Selleks, et idast ei tuleks musta katku ja samal ajal läänest õitsvat tiisikust, tuleb eestlastel valida endale targad ja ausad valitsejad. Nad on alati rahva seas olemas olnud, kuhu nad nüüdki on kadunud. Andke patriootidele võimalus. Valige nad kohalikel valimistel võimule kohtadel ja siis on järgmine samm – riigikogu valimistel õigete patriootide võimulepääsemine – palju lihtsam.
Mõõka hoiab mehe käsi mõõk ei ole läikiv meene mõõk ei ole mänguasi millega käid metsas seenel Mõõka mida vööl sa kannad sa ei kanna nalja pärast alles siis ta käest saad panna kui on möödas sõjakära Mõõk on vaba mehe vapiks kui ta tõe eest välja astub sõnad jäägu pigem napiks kui mees sõjateele satub Meie reliikvia on vabadus! Meie mõõgaks on tõde! Meie tõde!