Mina sain närvišoki, millest ma pole siiani päriselt toibunud, – mitte ainult sellepärast, et selles jäleduses oli minu nimi ja minu pilt, vaid sellepärast, et ma poleks iial uskunud, et ükski inimene võiks midagi nii jäledat oma loomingu pähe avaldada, kommenteerib Malle Pärn presidendi ja justiitsministri poolt hiljuti auhinnatud Mikk Pärnitsa rõvedusi enda aadressil.
Ma tänan südamest Kert Kingot, Jaak Valget, Urmas Reitelmanni ja Uno Kakspeiti. Et nad astusid välja ka minu kaitseks. Läksid saalist välja, kui Kaljulaid kõnepulti astus.
Olen oodanud päris kaua, et keegi ometi ka minu eest välja astuks.
President ja justiitsminister andsid suure pidulikkusega vägivallaennetuse auhinna Mikk Pärnitsale, kelle meie ideoloogiline meedia on tuntuks teinud kui suurima verbaalse vägivallatseja. Üks tema artikkel oli nii jube, et isegi liberaalne meedia ei kannatanud seda välja – see koristati kiiresti avalikkuse eest ära.
See, kes naisi sõnadega vägistab, nimetab ennast naiste kaitsjaks meeste vägivalla eest? Paneb selga roosa kleidi, et olla solidaarne naiste haavatavusega?
Kui palju on meil selliseid lambanahas hunte, kellele preemiaid ja autasusid ja kõrgeid ameteid jagatakse, kellele kõrget palka makstakse, – tühjade valelike kõnede eest, kes nende varjus hävitavad kultuuri, moraali, normaalset keskkonda, inimlikku suhtlemist, lõhestavad ühiskonda?
Heakene küll. Lähen asja tuuma juurde.
Sotsiaalmeedias ringles üks selle klamuurse premiaadi palju hullem verbaalvägistamine. Minu nime ja pildiga.
Väga paljud inimesed väljendasid pahameelt, olid nõus mind toetama, kui ma ta kohtusse kaeban, aga kas teate, need olid eranditult kõik KONSERVATIIVID, nende hulgas ei olnud mitte ühtki liberaali, mitte ühtki naisõiguslast, mitte ühtki inimõiguslast, mitte ühtki võrdõiguslast, mitte ühtki avatud sallivuslast, ja loomulikult ei olnud nende hulgas ka presidenti ega justiitsministrit!
Mitte keegi peale konservatiivide ei mõistnud Mikk Pärnitsa jäledat tegu hukka!
Meedia korjab meil aina üles ja avaldab igasuguseid sotsiaalmeedia postitusi, isegi kinnistest gruppidest nopitakse üksikuid sõnakesi, et nende eest "valuraha" välja nõuda! Valik on ju vaba!
Seda koletut, tervet inimsugu ja inimlikkust sügavaimalt solvavat ja maani allakiskuvat roppu tegu "ei märganud" keegi peale Objektiivi?
Varro Vooglaid kirjutas justiitsministrile avaliku kirja, ma pole kuulnud, et talle oleks vastatud.
Mina sain närvišoki, millest ma pole siiani päriselt toibunud, – mitte ainult sellepärast, et selles jäleduses oli minu nimi ja minu pilt, vaid sellepärast, et ma poleks iial uskunud, et ükski inimene võiks midagi nii jäledat oma loomingu pähe avaldada.
Ja ärge tulge mulle ütlema, et see on teie meelest kunst, seltsimehed liberaalid!
Isegi kui ta, vaeseke, aina oma unelmates sellistes jõledustes hõljub, inimene ju kirjutab ikka sellest, mis talle endale omane on – siis mingi mõistuslik pidur peaks olema ka kõige räigemal ropendajal.
Sellega ei vägistanud see isend äärmiselt ropul kombel mitte ainult mind, vaid tervet inimsugu, kõiki naisi, naiselikkust üldse, inimsuhteid, ja isegi mehi ja loomi ja lapsi.
Ja meil ei ole olemas mitte ühtki instantsi, kes inimlikkuse kaitseks välja astuks?
Üsna sümboolselt oli too verbaalvägistaja seal kasutanud minu fotot Dürrenmatti "Füüsikutest", kinnise psühhiaatriakliiniku vanemõe rollis.
See rippus üleval mingis rahvusvahelises isetegevuslaste "loomingu" portaalis, kus ei tehta kellelegi mingeid piiranguid.
Muide, eelmise aasta 13. detsembrist peale! Tervele maailmale imetleda!
Aga meil andsid president ja justiitsminister selle autorile vägivallaennetuse auhinna!
Selle eest, et ta kaitseb naisi vägivalla eest!!!
Ja liberaalid tõstsid jälle seakisa, et konservatiivid julgesid selle nominendi väärikuses kahelda. "Miks teile ei meeldi roosa kleit?" oli liberaalide etteheide konservatiividele. Kas nad kunagi milleski ka roosast kleidist kaugemale näha suudavad?
Detsembrikuust augusti lõpuni rippus rahvusvahelises portaalis avalikult üleval räige ropendus, maailma jäledaim rõvepornograafia, INIMLIKKUSE kõige jälgim vägistamisakt, minu pildi ja minu nimega – ja selle autor sai Eesti Vabariigis pidulikult riikliku preemia?
Kui see pole skandaal, siis mis üldse on skandaal?
Ja ometi on see Mikuke hakkama saanud tubli prohvetliku teoga: ta näitas ära, kuhu suundub, kuhu kord välja jõuab see "liberaalne demokraatia" oma meeletu valetamise, hullumeelsete kveerteooriate, teisitimõtlejate vaigistamise ja kohustusliku seksuaalkasvatusega lasteaiast peale…
Tõi esile kõik selle valelike loosungite taha hoolikalt ära peidetud kõntsa.
Imetlege, selline saab olema teie tee igatsetud lõpp-peatus.