Globalistide poolt tuliselt vihatud Donald Trump oli üle väga pika aja president, kes ei algatanud mitte ühtegi uut USA poolt juhitud sõda. Kas pole aga just USA militaartööstusliku kompleksi huvide ohjeldamise üritus tegelik põhjus, miks seda meest nii leppimatult vihatakse, küsib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Tasub meeles pidada, et liberaalide ja globalistide poolt tuliselt vihatud Donald Trump oli üle väga pika aja president, kes ei algatanud mitte ühtegi uut USA poolt juhitud sõda või värviliste revolutsioonide maski tagant korraldatud ja riigidepartemangu poolt kontrollitud väliskonflikti.
Vastupidi, tema ise oli see, kelle vastu üritati korduvalt värvilise revolutsiooni mustreid kandvaid "kodanikeproteste" teostada. Peale kahte aastat kiiresti ajaloo prügikasti visatud roosa revolutsioon naistemarsside brändi alt oli neist esimene. Käesoleval aastal lükati aga tööle juba BLMi sildiga must revolutsioon, mis hoolimata CNNi korduvatest kinnitustest, et tegu on "enamasti rahumeelse" protestiga, peksis mingitel arusaamatutel põhjustel segi nii mõnegi Ühendriikide linnasüdame.
Kas pole aga just USA militaartööstusliku kompleksi ja teiste globalistlike mängurite huvide ohjeldamise üritus tegelik põhjus, miks seda meest nii leppimatult süsteemi poolt vihatakse? Kas ei kinnitu just siia see konks, mille külge on peavool neli aastat järgemööda riputanud liberaalse massiinimese haprasse psüühikasse hõlpsasti uppuvaid valesüüdistusi Trumpi "rassismis" ja "misogüünias"? Süüdistada Trumpi avalikult väheses huvis sõjatööstuse sadade miljardite vastu oleks ehk liig isegi neile.
Kui Bideni ja Harrise presidentuur läheb läbi ja leiab ülemkohtus kinnitust, siis ei pea olema prohvet ega prohveti poeg ennustamaks, et õige pea võib kuskil aset leida mõni terrorirünnak või on mõnes maailma nurgas taas ohus demokraatia.
Riik aga, kellel endal on raskusi korralda presidendivalimisi, ilma et tekiks tõsiseid kahtlusi võltsimises, hakkab liberaalsete rahutuvikeste Bideni ja Harrise tiivul (peale neljaaastast puhkust) maailma demokraatlikumaks, vabamaks ja võrdsemaks pommitama. Alternatiivselt finantseerib ja toetab mõnda "demokraatlikku vabastusliikumist", mis lähemal vaatlusel osutub taaskord Islamiriigi või Al-Qaeda tütarettevõtteks, nagu Obama administratsiooni poolt ellu abistatud "Süüria vabadusvõitlejad".
Sellele järgneb Nobeli rahupreemia ja kogu liberaalse meedia aplaus. Olukord on normaliseerunud.
"Teretulemast tagasi, Ameerika," nagu õnnitles hiljuti Bidenit ja ilmselt ka arvukaid demokraatlike väärtuste defitsiidi all kannatavaid naftarikkaid riike Pariisi linnapea.