Otsustades kanda Eesti inimeste raha Hispaania pankadele tõmbas Valitsus käima protsessi, mis ei saa lõppeda kuidagi teisiti kui Eesti riigi viimaste ressurside ja suveräänsuse säilmete hävitamisega.
Delfi vahendab, et Vabariigi Valitsus otsustas toetada euroala stabiilsusmehhanismidest finantsabi andmist Hispaania pangandussektori päästmiseks. Mida see siis õieti tähendab?
Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.
Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…
Mõistan, et ilmselt võitlen koos paari ustava sõbraga De Civitate portaalis tuuleveskitega, kuna enamus on olukorra ees kas resigneerunud või ei soovi oma arvukate isiklike murede keskel olukorra olemust tunnistada. Ometi panen ette, et kõik, kes siiski veel hoolivad ja loodavad, et sellel väiksel maal oleks mingigi tulevik, loeksid toimuva mõistmiseks läbi artikli ("Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele"), mille kirjutasin poole aasta eest ja kus kirjeldasin ja prognoosisin nüüdseks kätte jõudnud olukorra olemust, mida ei üritatagi enam varjata (Hispaania nõuab Eurotsooni maksumaksjate raha otseselt pankadele – eufemism "stabiilsuse tagamine" jäeti seekord kasutamata).
Juba järgnevatel päevadel avaldatakse De Civitates tõlkeartiklid ESM-ist (European Stability Mechanism), mis selgitavad poliitikute poolt võimalikult mõistmatusse ja anonüümsesse keelde peidetud mehhanismi (millega liitumise põhiseaduslikkust Riigikohus praegusel ajal arutab) tegelikku tähendust – st rahvusriikide ressursside kontrolli loovutamist piiramatute volitustega rahvusvahelisele institutsioonie, millele riigid on kohustatud vastuvaidlematult loovutama oma vahendid, mis seejärel "stabiilsuse säilitamise" huvides põhiosas suurpankadele jagatakse.
Kombineerituna tõenäoliselt mitte enam kuigi kauges tulevikus läbi surutava eurotsooni ühtse rahandus- ja maksupoliitikaga on tegemist täpselt sellega, mida Eestit valitsev klikk Euroopa Liiduga liitumise eel kümne aasta eest võimatuks ja hüsteeriliseks tunnistas, ent mida nüüd (selle seltskonna enese poolt vastu võetud otsuste süülisuse kaudu) paratamatusena serveeritakse – st eurotsooni liikmeteks olevate rahvusriikide viimase suveräänsuse hävinemisega.