Kui Postimehes töötavad juhtivatel kohtadel inimesed, kes väljendavad avalikult perekonna- ja lastevaenulikku mentaliteeti, siis pole väljaande lipukiri "Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest läbi aegade!" paraku usutav, nendib oma repliigis Varro Vooglaid.
Postimehe välistoimetuse pikaaegne juhataja (ja ka Vikerraadio "rahva teener") Evelyn Kaldoja hurjutas oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Miks eurooplane ei paljune?" erakonna Isamaa esimeest Helir-Valdor Seederit tema kõne pärast abielureferendumi esimesel lugemisel, nimetades seda "reaalsust eiravaks empaatiavaeseks poliitpläustiks".
Nimelt käib Kaldojale närvidele, et Seeder ütles oma (tegelikult väga heas) kõnes, et "lastetus, üksildus, mugavdumine ja ühiskonna vananemine on samuti kaasaegse Euroopa tegelikkus" ning et mitte kõik, mis on nö kaasaegne ja euroopalik, ei vääri järgimist.
Kaldoja, kes on küll teinud tublit karjääri, ent kel endal minu teada lapsi ei ole, kirjutab paljulapselistest peredest tuntava põlgusega, taandades need reaalsust naeruväärselt lihtsustades ja moonutades vähese hariduse ja vastutustundetuse produktiks. Eriti ilmekas on tema artiklit lõpetav võrdlus Afganistaniga:
"See on haridus ja vastutustunne, mis eristab eurooplast Helmandi talunikust, kes heidab 13-aastase pruudiga ühte ja viljastab teda majja lisatööjõu saamise nimel aina uuesti, seni kuni naine sünnitusel hinge heidab. Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab. Ei teagi, kas muiata või õududa, kui Euroopat arvustab poliitik, kelle peas vohab Taliban."
Ehk siis kui sul on palju lapsi, siis suure tõenäosusega on selle põhjuseks Afganistani talupoegadele omane harimatus ja vastutustundetus – ja vastupidi: kui sul lapsi ei ole, siis ju on selle taga kõrgem haritus ja vastutustundlikkus. Helir-Valdor Seeder kirjutas selle kohta oma vastulauses tabavalt, et "kui selline on keskmise eurooplase mõttemaailm, siis on asjad veelgi halvemad, kui riigikogu kõnepuldis karta oskasin."
Iseenesest on huvitav näha, kuidas väljendub mentaliteet, mis nö progressiivselt meelestatud ajakirjanikes elutseb ja nende kaudu end taastoodab. Enesekeskne eluviis kiidetakse kõrgeks (vooruslikuks, eeskujulikuks), teistele pühendatud ja muu hulgas ka rahva püsimise ja kasvamise eelduseks olevat eluviisi aga halvustatakse. Pole siis ime, et eeskujuna esitletakse ikka ja jälle mitte truus abielus elavaid paljulapselisi perekondi, vaid homoseksuaale.
Aga siiski on see jabur, et niisugust sapist perekonnavaenulikku mentaliteeti levitab ajaleht, mis kuulutab oma lipukirjas, et seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade. Olgem ausad, kirjeldatud mentaliteediga juhtivtöötajate puhul pole see lipukiri paraku usutav.