Päevast päeva pseudoliberalismiga vägistatav Eesti ühiskond hakkabki silmnähtavalt muutuma. Meil on nüüd korruptantide kaasosalisest parlament, kus äsja valiti riigikogu esimeheks krooniliste korruptsionääride pealik. Tüssamine, petmine ja juba ka inventari avalik varastamine on muutunud seega täiesti legaalseks tegevuseks, tõdeb Ivan Makarov.
„Igal oinal oma mihklipäev, igal rattal oma löökauk" – Ivan Makarov, mittevabade sõnade lausuja
See, et Jüri Ratas on nüüd riigikogu esimees, on järjekordne märk sellest, et meie riiki peabki valitsema mõni Karl Vaino tüüpi tegelane, sest me ei saa kohe mitte kuidagi leppida sellega, et meid valitseks rahva silmis usaldusväärne inimene – vaid ikka ja jälle keegi, kes on saadetud kusagilt keskusest, Moskvast või Brüsselist, või siis omab keskusega mingit MRP-tüüpi salalepingut. Kusjuures eriti viimased sündmused näitasid, et nii Brüsseli kui ka Moskva emissarid hoiavad kokku ja jagavad rahva tagaselja sõltumatu Eesti Vabariigi kõrgemaid ametikohti.
Jüri Ratas on näidanud end väliselt lihtsameelse, aga sisult salakavala poliitilise poolilmadaamina, kes mängib oma partnerite silmaulatusest väljas pulmamänge nende vihavaenlastega. Tema tulekuga keskerakonna etteotsa visati reformierakond otsemaid koalitsioonist välja, nüüd aga oli tulusam jälle kokku heita.
Need, kes arvasid, et Ratas põgenes järjekordse korruptsiooniskandaali tagajärjel kriminaalvastutuse kartuses peaministri toolilt lihtsa riigikogulase kaitsva mandaadi taha, on liiga heal arvamusel nii temast kui ka meie õigussüsteemist, mis lubab suurkorruptantidel alati pääseda igasugusest vastutusest ja jätkata juhtivatel kohtadel. Kaks kuud tagasi ei kõlvanud see mees enam peaministriks, nüüd aga sobib järsku seadusandliku kogu etteotsa. Kahe kuuga ei saa pahast koroonahaigusestki päris lahti, ebaaususest rääkimata, aga nüüd hakkab poliitik iseendale pähe puistatud tuhast veel puhtaks raputamata kujul etendama EV tähtsuselt teist figuuri (kuigi mõlemad Papa Carlo parteitöökodades valmis treitud peategelased on seadusliku võimukandja ehk rahva silmis olematu autoriteediga).
Jüri Ratas, kelle erakonna aseesimees ja juhatuse liige räägivad aina valjuhäälsemalt kaasa ELi ja Eesti ühiskonda lõhestavas Kremli propagandas, mille puhul ei löögi tavapärast häirekella ei Kersti Kaljulaid ega reformierakond, lasi keskerakonnal edasi korrumpeeruda, nii et seal hakati panema pihta isegi ministeeriumide kohvimasinaid. Ratas leppis koalitsiooniliitlaste selja taga oma valitsuse vihaste oponentidega, „tunnistas" oma küündimatust, läks näost punaseks ja läks erru – ning nüüd äkki haaras spiikrihaamri järele ja hakkas sellega vehkima. No jälle see 12 tooli déjà vu, kui eidekesi jõhkralt kohelnud vanadekodu direktor tagandati ja määrati sümfooniaorkestri dirigendiks. Paraku ei asunud Jüri Ratas rahvusooper Estonia juhi kohale, mis vabanes pärast feministide poolt Aivar Mäele korraldatud ajujahti. Aga sellegipoolest väärib Jüri Ratas kultuurilukku kirjutamist, nii et soovin kogu südamest, et talle püstitataks eluajal ausammas Viljandisse.
See, et kriminaalkahtlustuse saanud hiljutine keskerakonna peasekretär Mihhail Korb jätkab RMK nõukogus ning saab 1000 eurot kuus töötasu lisa, ei ole mitte rohkem mõistusevastane, kui on seda vanglast naasnud Tallinna parteiliste ametnike ennistamine tööle. Tollase aselinnapea Taavi Aasa parema käe Ivo Parbuse arreteerimisega kaasnes 2008. aastal terve sari kinnipidamisi, kui kesikametnikke langes kongi nagu loogu. Pärast vanglapõlve lõppemist võeti Parbus monoparteilise võimuga linnastruktuuridesse tagasi. Sest keskerakonnal on kas kaadritega näpud põhjas või siis ei sobi sinna tööle inimesed, kes peavad võõrast omandist lugu. Selle erakonna valijate tõekspidamisega selline valik lahku ei lähe, seega mida rohkem on korruptantidel valijaid, seda õhemal jääl kõnnib kogu meie ühiskond.
Aga leping Jedinaja Rossijaga eeldab tõenäoliselt ka piisavalt suuri eetilisi kokkulangevusi: ka Venemaal on lubatud valitseva erakonnaga seotud isikutel varastada piiramatult ja takistamatult, kuigi sealsed mastaabid on lihtsalt palju muljetavaldavamad. Kui meie praeguse valitsuse ühe kokkuklopsija Mailis Repsi fantaasialend piirneb kohvimasina ministeeriumist koju lohistamisega, siis näiteks Venemaa kaitseministeeriumi varade ameti juhi Jevgenia Vassiljeva korteris leiti omal ajal läbiotsimise käigus üle 1500 juveeli. Tema tegevuse tagajärjel oli ministeeriumile tekitatud mitme miljardi rubla ulatuses kahju, tema ainuisikliku saagi suuruseks tuvastati 647 miljonit. Sai viis aastat vanglat, kuid väljus sealt kuu aja pärast, talle tagastati temalt konfiskeeritud salaraha, mis meenutab mõnevõrra Edgar Savisaarega toimunud imesid. Kohtualusena astus rahvusvahelisse kujutava kunsti fondi, maalib primitivistlikus maneeris, korraldab suuri personaalnäituseid, sealhulgas Londoni ja Veneetsia biennaalil, sai imekombel Venemaa kunstiakadeemia auakadeemikuks (mis oli liig mis liig isegi Venemaa üldsuse jaoks), üllitab luureraamatuid ja klippe. Nii et eksvangist dramaturg Parbus väiksema venna liivakastis pole mingi maailmaime, tõenäoliselt oleks ta meie peavoolumeedia seisukohalt väärikam Estonia juht, kui Aivar Mäe, sest on seotud õige erakonnaga.
Päevast päeva pseudoliberalismiga vägistatav Eesti ühiskond hakkabki silmnähtavalt muutuma. Meil on nüüd korruptantide kaasosalisest parlament, kus äsja valiti riigikogu esimeheks krooniliste korruptsionääride pealik. Tüssamine, petmine ja juba ka inventari avalik varastamine on muutunud seega täiesti legaalseks tegevuseks. Topeltstandardid on saanud veel üheks uueks normaalsuseks, mille põhipretsedendid on pärit Kadriorust: Kersti Kaljulaid marssis riigikogu saalist välja siis, kui ministri ametivannet oli andmas Marti Kuusik, kelle kohta kõlanud süüdistusi perevägivallas nimetas väidetav ohver ehk naine korduvalt absurdseteks väljamõeldisteks, ja palkas seejärel Eesti 100 programmi sisustama Tiit Ojasood, kelle naistevastane vägivald oli kriminaalkorras tõestatud: ta peksis naist korduvalt jalgade ja kätega, peksmine oli väga intensiivne ja selle lõpus oli naine pikali maas, misjärel Ojasoo põgenes.
Kiusamisest ja sallimatusest tähtpäeviti pajatada armastav KK on autasustanud ka naisi internetis jälgilt solvanud ja alandanud „vägivallaennetajat" Mikk Pärnitsat. Seega on ju Kadrioru elanik sisuliselt toetanud naistevastast vägivalda: peksa naiskolleeg oimetuks – ja saad kolmsada tuhat riigi tähtsaimal juubelil taidlemiseks; terroriseeri ja solva räpaselt tuntud eesti naisi internetis – ja saad presidendilt ja justiitsministrilt vägivalla ennetamise eest medali. Kui see ei ole naistevastastele kuritegudele kihutamine, siis kuidas saab seda siis veel nimetada?
Keegi ei imestaks, kui järgmise taasiseseisvuspäeva vastuvõtul räägiks roosiaia laval sallivusest ja näitaks trikke palliga Getulio Aurelio Fredo, kes saaks seal pealekauba tuttavaks ka Sveta Grigorjevaga, kes on väitnud: „vannun pühalik-patriootlikult et oma esimese lapse saan ma NEEGRIGA teise lapse teise NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda NEEGRIGA NEEGRIGA NEEGRIGA." Asi on selles, et kõik kolm tõotuses mainitud muust rassist isikut ei pruugi ju vedu võtta, aga härra Fredo on ennast Eestis juba piisavalt tõestanud.
Kadrioru topeltstandardite näiteid ja kordasaadetud sigadusi tuleb meelde tuletada seni, kuni sallimatu kahesilmateener lõpetab presidendiameti naeruvääristamise ja Eesti ühiskonna lõhestamise ning lahkub EV poliitiliselt areenilt tagasi mõnesse euroliidu palatisse. Oleks enam kui mõistlik vabastada Kadriorg ennetähtaegselt: Eesti on sattunud pandeemia tagajärjel eriti raskesse majanduslikku olukorda, sulguvad sajad elanikkonnale ja riigile reaalset kasu toovad ettevõtted, poed, kultuuriasutused, tuhanded inimesed jäävad osast tulust ilma või üldse tööta, nii et ka võrdõiguslikkuse huvides oleks õige aeg saata eriti sellises olukorras kasutu ametnik Kaljulaid koos tema õukonnaga palgata puhkusele. See lubaks hoida aastas kokku vähemalt 6 miljonit eurot, mida tuleks suunata meditsiini palgafondi – presidendikantselei ülemakstud tegelaste asemel võiks palgata meie kurnatud arstidele appi üle tuhande meditsiinitöötaja, pakkudes naaberriikides leiba teenivatele eesti meedikutele vääriliselt tasustatud tööd kodus. Siis ei tuleks ebaterviseministril Tanel Kiigel nuputada välja mingeid uusi makse „meditsiini kasuks", mis väga võimalik et läheksid jälle osaliselt täiesti (elu)tervete seksuaalvähemuste professionaalsetele organisatsioonidele.
Oleks viimane aeg optimiseerida ka meie lugematute ministeeriumide-ametite-asutuste ülespaisutatud koosseisu ja otsemaid lõpetada seitsmetuhandeliste palkade maksmist paljastatud korruptsionääride poolt ametisse määratud tegelastele. Aprillist aga tõuseb jälle tippametnike ja poliitikute palk, seekord umbes 100 euro võrra. On äärmiselt rõõmustav, et Ulla Illissonigi elujärg sellevõrra paraneb, kuid mis pandeemiast tingitud majanduskriisist me siis üldse räägime?
Riik võtab muudkui võlgu ja seda raha tuleks kasutada ettevõtluse elushoidmiseks ja eestimaalaste inimväärse elu tagamiseks, mitte aga süvaametnike edaspidiseks nuumamiseks, poputamiseks ja vaktsineerimiseks väljaspool järjekorda. Praegu aga oleme me jõudnud olukorrani, kus käib ohjeldamatu propaganda selles vaimus, et ka need meie riigikogulased, kes veel enne pandeemiat ei viitsinud tööl käia ning praegu ei suvatse teha seda ka interneti kaudu, ja koos nendega meie üüratu ametnikkond on rahvastiku genofondi kõige väärtuslikum osa, neid tuleb hoida aretustöö jaoks, nad on eesliinitöötajad (!), seega tuleb eelisjärjekorras vaktsineerida ja nende saatmisest palgata puhkusele, nagu praegu tehakse lugematute korralike töökate inimestega, keegi ei kõssagi. Neopatriitsid on praegu sama privilegeeritud nagu komparteilised Suure Isamaasõja invaliidid ja poliitbüroo liikmed Leonid Brežnevi ajal – lakkamatu meediapoolne halleluuja, meditsiiniline abi eripolikliinikutes ja korterid väljaspool järjekorda, kõiksugune defitsiit parteikomiteede sisekioskitest, teistele kättesaamatud auto ostuload, kodutelefonid, tuusikud jne. Praeguse EV ladviku moraal ja eetika on samal, kuigi võrreldamatult kõrgemal tehnoloogilisel tasemel. Tõsta juhtide palka ajal, kui needsamad juhid tulevad pandeemiaga halvemini toime, kui nende maailma kõige vaesemate ja mahajäänute riikide kolleegid, on ikka ülim jultumus.
Topeltstandardid ei seisne ainult ülaltoodus või selles, et eesti inimestel kästakse istuda kodus ja kanda maski, samas kui mõned kõrgemad ametnikud on täielikud turismisõltlased, reisivad riigist riiki oma maailma haigeima riigi kulul, ajavad välismaal mingeid oma isikliku poliitilise lähituleviku asja ja patravad seal neid viisakusest võõrustama sunnitud kohalikele juhtidele igasugust umbluud. Üks eemaletõukavamaid topeltmoraali näiteid on talle usaldatud lapseohtu tüdrukuid seksuaalselt tarvitanud brasiillasest jalgpallitreeneri Getulio Aurelio Fredo lugu võrreldes Estonia endise juhi Aivar Mäe looga: eestlane patsutas vahel sõbraliku juhina kolleege, enamasti oma parimais aastais naisi – ja jäi ilma nii tööst kui ka oma heast nimest, aga tüdrukuid rikkunud magatanud vana välismaalane vahutab muudkui midagi armastusest nagu tegi seda abielureferendumi nurjamiseks Imre Sooäär riigikogus.
Ausalt öeldes ei tea ma midagi nendest kõrgustest, kuhu viis meie tüdrukute jalgpalli Pele mailt tulnud isik. Ei saa aru ka sellest, miks peab kogu aeg palkama „spetsialiste" eksootilistest riikidest selle asemel et anda see võimalus ja ka palk meie siinsetele treeneritele. Paistab, et meie spordiklubide süsteemi näol on tegemist ka mingi irratsionaalse migratsioonipumbaga, kusjuures kasu on nullilähedane: kui tegeletakse mingi spordialaga niivõrd amatöörlikul tasemel, siis tegelegu rahvaspordi põhiselt. Teisest küljest ei mahu naiste võrdsete võimaluste seisukohalt pähe – milleks palgata tüdrukute treeneriks nendest neli korda vanemat mehe sootunnustega välismaalast, miks ei võiks neid juhendada ja masseerida kohalik naistreener? Mis naiste topeltdiskrimineerimine see selline on? Või on ka siin lähtutud põhimõttest, et erinevus rikastab – laste treener olgu teisest soost ja eksootilisest riigist, vana, imelik, himur ja jultunud? Edaspidi soovitan sellistes olukordades kasutada idamaist kogemust, kui teatud tüüpi naiskollektiivi usaldati teenindada ohutuks tehtud meestel.
Kui pensionieelikust mees magatab temast sõltuvat 14-aastast, näeb see välja nagu pedofiilia, kuigi eesti seadused ei luba antud konkreetsel juhul kasutada mõistet „pedofiil" ja ma ei tee seda. Aga kas brasiillane saaks analoogse tema kodumaal sooritatud teo eest süüdistuse? Saaks küll, kuigi sealmail on samuti lubatud seksida noortega alates nende 14-aastaseks saamisest, kuid seaduses on üks klausel: seksuaalsuhted täiskasvanuga, kes on vanem kui 18 aastat, ja alaealise vahel alates 14 eluaastast on seaduslikud vaid tingimusel, et vanem partner ei mängi alaealise suhtes autoriteetset rolli – näiteks ei ole alaealise ülemus ega treener. 2017. aastal toimus kogu Brasiilia territooriumil maailma suurim operatsioon pedofiilide tabamiseks, mille käigus arreteeriti üheaegselt 108 inimest, kes kõik said süüdistuse.
Umbes samasse kanti jäävas Kolumbias võib noortemaias seksisõltlane saada surma väga piinarikkal moel: 21. mail 2018. aastal peksid Atlántico provintsi linna Soledad elanikud kivide ja raudvarrastega surnuks 28-aastase saripedofiili Gabriel Antonio Palomino García hüüdnimega Koera lõuad (Boca de perro). Nagu teatas The Daily Mail, üritas politsei pühast vihast vaevatud inimesi laiali ajada, kuid raevunud linnaelanikud jätkasid kaabaka peksmist raudkaigaste ja kividega, filmides seda ja avaldades hiljem lintšimise video sotsmeedias. Garcia oli toimetatud haiglasse, kus suri rohkete koljumurdude ja ajuvigastuste tagajärjel.
Aga tuleme Läänemere kanti: Britt Steven Hoat lasi 2002. aastal Taanis maha tema tütart ahistanud pedofiili. Uusaastaööl 2007/2008. aastal lõi Sankt-Peterburgi endine poksija Aleksandr Kuznetsov oma kasupoega kaitstes rusikahoopidega maha 20-aastase Usbekistani kodanikust pedofiili Bahtišod Hairillajevi, keeldus kohtus seda oma tegu kahetsemast, sai 2,5 aastat ja ennetähtaegselt välja, kusjuures nautis last perverdi eest kaitsnud kangelasena venemaalaste ja meedia täielikku poolehoidu. Kui keegi hakkab praegu kobisema, et tegemist on riikidega, kus vohab homofoobia ja muu kohutav sallimatus, siis alles see oligi, kui meie enda Kanal 12 näitas 17. märtsi hommikul ei tea juba mitmendat korda „Siberi võmmi" seeriat, kus eesti ema tappis tema tütart ahistanud pedofiili ja politseinikud tunnistasid, et ta on selle teoga osutanud ühiskonnale teene ja peakangelasest uurijat mänginud Veiko Täär lubas filmi lõpus arreteeritud naisele, et teeb kõik selleks, et noorte tüdrukutemaia tüübi tapnud ema ei saaks reaalset vanglakaristust.
16. märtsil avaldas Juku-Kalle Raid portaalis elu24.ee loo „Lambasoenguga tiirane treener, tapjagripp ja vaikus" ning sellist vaatenurka tahaks veidi täpsustada: hea Juku-Kalle, „lambasoeng" on üsna ohtlik tundemärk, sest näiteks meie maailma halvima tervise minister Tanel Kiik on ju igati korralik inimene ja on isegi väitnud, et tal hakkas brasiillase vempudest lugedes „füüsiliselt halb". Jätame kõrvale asjaolu, et see on ebaloogiline, kui üks mees sooritab alatu teo ja hoopis teisel mehel on sellepärast füüsiliselt halb – füüsiliselt halb peaks olema ikkagi esimesel.
Aga äkki ei hakkagi minister enam eraldama EV seadust rikkudes seksimisviisi elukutseks ja maailmavaateks teinud klubidele miljoneid eestlaste raha, sest kuna brasiillane ei rikkunud väidetavasti EV seadusi, kuna meie riigis on 14-aastane laps juba seksuaalobjekt ja tema kallal võib proovida riieteruumis igasuguseid kamasutra võtteid iga suguvõimeline taat, siis võib ju ka Lõuna-Ameerika härra asutada samuti mingi ühingu koodnimega „14" ja kutsuda sinna täiesti ametlikult vastavas eas noorikuid massaažile koos kosmetoloogias laialdaselt kasutatava kuulsa brasiilia pähkli (Bertholletia) õli kasutamisega, mille põhiomaduste hulka kuulub potentsi tõstmine, spermatosoidide tekkimise stimuleerimine, noorendamine ja kortsude tekkimise leevendamine.
Ja Kiik peab siis ka uuele seksuaalvähemlaslikule MTÜ-le raha eraldama, nii et saagu kõigepealt aru, et selleks, et endal ei hakkaks pärast „füüsiliselt halb", ei tasu tirida omapäraste inimeste intiimelu iseärasusi avalikkuse ette, suruda neid peale nendele, kes ei tahaks sellest osa saada, ja veel maksta seksisõltlastele riigieelarvest peale. Ja veel, hea Juku-Kalle, pööra tähelepanu soengute olulisele erinevusele: jah, lambaga seotud assotsiatsioonid tekkivad mõlema personaaži puhul, kuid brasiillase „lambasoeng" ei ole ju täiskasvanud lambale omane: see meenutab konkreetselt karakulli lambatalle soengut ja sellise naha saamiseks tuleb talleke õrnas eas ära nülgida…
Oi-oi-oi ja ai-ai-ai, kui julm ja õudne, hakkavad praegu halama loomasõbrad – olen teiega nõus, aga mõelgem kõigepealt inimlastele.