Meie vasakliberaalne meedia ei ole enam isegi kallutatud mitte, vaid seda olekut ei oskagi enam mitte kuidagi kirjeldada: kui arvad, et kalduda veel vasemale ei ole lihtsalt võimalik, kuna küna läheb lihtsalt ümber, siis minnaksegi ümber, tehakse uperpalli ja hakatakse taas vasakule vajuma, märgib Ivan Makarov.
Nagu näitasid eile toimunud kohalikud valimised, väga paljud meie head kaasmaalased ei haara virtuaalse tabureti järele mitte selleks, et virutada vastu neid alandavate korruptantide irvitavat lõusta, vaid hoopis selleks, et pakkuda nendele istet, kirjutab Ivan Makarov.
„Ja must prožektor keskpäeval mu silmakoopaid täis kallamas…" – Iossif Brodski, poeet, Nobeli preemia laureaat Juba nädal aega kubiseb meedia Kersti Kaljulaidi volituste lõppemisele pühendatud kiidulauludest.
Me oleme harjunud sellega, et praegused võimulolijad ei tunnista mitte kunagi oma vigu ja ei vabanda, kui on saanud hakkama järjekordse pettuse, valetamise või alatusega, kirjutab Ivan Makarov.
Ausalt öeldes ei saa ma aru sellest, mida tähendab termin „geikristlane".
Reformierakonna vapikuju Jürgen Ligi riigikogu istungil sundvaktsineerimise vastu protestinud rahumeelseid meeleavaldajaid „ühiskonnaheidikuteks".
Paljud peavad läbi vasakliberaalse meedia lõputut vihakõnet eestlaste vastu.
Liberaalide seast kostub juba hüüdeid, et mitte selleks ei ole uus president meie poolt ametisse pandud, et ta kohtleks mitmesaja tuhande Eesti inimese maailmavaadet ja ellusuhtumist esindavaid seaduslikult valitud volinikke täisväärtuslike inimestena, vaid ta peab neid kohtlema vaenlastena, nagu ka nende valijaidki, märgib Ivan Makarov.
Mitte kunagi enne pole presidendimääramise protseduurile eelnev periood olnud nii piinlik.
Ekspress Meedia hakkas propageerima mingit pervofašismi, tõenäoliselt siiralt arvates, et tegemist on tolerantsusega: Tokyo olümpia oli vikerkaarevärviline, hõiskas EPL.
