Kui Riina Solman küsib paatoslikult Inimõiguste Keskuse riigivastasuse kohta, et „kes ütleb seda Inimõiguste Keskusele", siis teeb ta näo, nagu ei teaks, mida on seni avaldanud ja deklareerinud tema endistest võitluskaaslastest rahvuskonservatiivid, toonitab Ivan Makarov.
Lõppeva nädala üks tähelepanuväärseimaid kommentaare oli endise rahvastikuministri Riina Solmani sulest: EPL-is ilmunud lugu kannab pealkirja „Yana Toom ja inimõiguste keskus ajavad sarnast riigivastast asja".
See on perfektne ja aus väide. Kui Yana Toomi vahetevahel ikka keegi kritiseerib, siis Eesti inimõiguste keskust ei taha keegi puutuda, sest tegemist on minu arvates äärmiselt pahatahtlike ja kergesti solvuvate tegelastega, kes oma kallutatud „uuringutega" ründavad pidevalt neid, kes ei saa nendele vastata, ehk eesti rahvast. Näidates eestlasi ja meie ühiskonda kogu aeg mustades värvides, et me tunneksime ennast siin omaenda maal paariatena, et süüdi ja kellelegi võlgu oleksid ka meie lapsed.
Eesti inimõiguste keskus on eksitav nimi, nagu enamikul sellistest kontoritest: õigem oleks nimetada see „Mitte-eestlaste ja seksuaalvähemuste eriõiguste keskuseks".
Riina Solmani lugu algab sõnadega „PÄEVA FOOKUS | Kui isegi Yana Toomi erakonnakaaslane Jüri Ratas ütleb otse välja, et Toomi tegevus on vale ja tuleb kohe lõpetada, siis kes ütleb seda inimõiguste keskusele?"
Loomulikult on selline küsimuse püstitamine õiglane, teiselt poolt aga näitab see meie riigi ja EV kodanike põhiõiguste eest võitlejate poliitilist killustatust: hea Riina on Isamaa liige, aga Isamaa näeb praegu oma võimuambitsioonide tõttu päris konservatiivides suuremat vastast, kui Isamaa deklareeritud ideaalide ja Eesti rahvusriikluse kõige kurjemates ja alatumates vastastes.
Üritades otsustavatel hetkedel distantseeruda EKRE-st ja heita rahvuskonservatiividele kaikaid kodaratesse – ere näide on see, kuidas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder iga oma valimiseelse teleesinemise alguses mainis seoses EKRE-ga Prigožinit, mis oli Urmas Reinsalu poolt valeliku sotsi Lauri Läänemetsa laimu iseloomustust kasutades „täiega rõve". Aga tuleb ju nii välja, et ka Isamaa sai mõned oma mandaadid valimistel jultunud valetamise abil, nagu tegi seda Kaja Kallase reformierakond.
Ka Riina Solman on ühes „Laseri" saates kohmakalt rünnanud rahvuskonservatiive, aga see oli üsna olulisel määral tingitud saatejuhi poliitilisest erapoolikusest ja pahatahtlikult suunavatest verbaalsetest võtetest. Kuid olgu, tundes väga hästi Riina vaateid ja tõesti hoolivast suhtumist eesti (ja ka mitte-eesti) peredesse, eesti keelde ja kultuuri, võin ma kinnitada, et ta on ikka õige asja eest väljas. Mõni ime siis, et Kaja Kallas võimule tulles likvideeris esimese asjana rahvastikuministri koha.
Kui vasakäärmuslastest estofoobsete liberaalide koalitsioon püsib vaatamata nende poolt korraldatud Eesti rahvuskatastroofile peaaegu üksmeelselt võimul, siis parempoolsete-konservatiivsete rahvuslaste seas pole kahjuks üksmeelt.
Aga tulles tagasi Riina Solmani loo juurde, ei saa mitte olla sõbralikult muhelemata, kui loed sellist sõnade kombinatsiooni nagu „isegi Jüri Ratas". No et ütles Toomi kohta tõe otse välja. Härra Ratasel, kes reetis eestimeelse valitsuse kõige argpükslikumal ja rumalamal moel, on olnud aastakümneid aega aru saada, kes on Yana Toom ja mida ta teeb. Toom oli tema asetäitja ajani, kui toimus Ratase kukutamine keskerakonna esimehe toolilt. Ratas kukkus sealt, lõi pea ära, sai tänu sellele nägijaks ja nüüd deklareerib, et Toomi tegevus on vale ja tuleb kohe lõpetada. Et kuidas siis nii äkki? Hale, eriti nii suure ja andeka mehe kohta.
Kuid Venemaa kodanike häältega võimule saanud keskerakond on alati olnud kahe näoga Janus, putinistliku Jedinaja Rossija siinne filiaal. Karta on, et Isamaad paksuks teinud rohked ülejooksikud keskerakonnast mõjutavad oma uut kandjaorganismi hullemini kui omaaegne Res Publika invasioon. Isamaa nimega erakond peaks ju seisma põhiseaduse preambula vundamendil nagu kaljul, mitte kaldudes kord homoliberaalse omasooiharuse, kord vene tiivaga raipekotka poole (vasak pea Venemaa vapil). Kes annab nüüd garantii, et endistest keskerakondlastest Isamaa uuskolonistid ei hakka kinni hoidma Venemaa kodanike häältest, mis on keskerakondlastele seni Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel ja mujalgi mandaate ja head äraelamist taganud?
Mitte märgates ega hinnates seda, mida rahvuskonservatiivid üritavad Eesti kui rahvusriigi päästmise nimel teha, killustab Isamaa eestlasi ja kõiki teisi Eestile lojaalseid kodanikke. Kui Riina Solman küsib paatoslikult riigivastasuse kohta, et „kes ütleb seda Inimõiguste Keskusele", siis teeb ta näo, nagu ei teaks, mida on seni avaldanud ja deklareerinud tema endistest võitluskaaslastest rahvuskonservatiivid.
Kaks päeva enne Solmani kolumni ilmus Objektiivis üsna kopsakas lugu „Eestlaste inimõigustest tähtsamad inimõigused", kus on põhjalikult kõrvutatud Yana Toomi ja inimõiguste keskuse tegevust. Mõned lõigud:
„Estofoobi Yana Toomi büroo teenindab siinse „vene maailma" tegelasi, eriti aga väljasaadetavaid Venemaa mõjuagente, aidates protsessida Eesti riigi vastu, saates kaebusi Eesti peale Euroliidu instantsidesse, ja tegeleb venekeelsete kui võrdsematest võrdsemate eriõiguste pealesurumisega eestlastele, kes niikuinii surevad koos oma eesti keelega välja.
Estofoobne Eesti inimõiguste keskus on juba aastaid taotlenud Eestis „võrdsematest võrdsemate" seisust kõigile mitte-eestlastele, eeskätt sisserändajatele kolmandatest riikidest, paisutades hüpertrofeeritud mahus ka seksuaalselt desorienteeritud isikute eriõigusi. Praktiliselt iga selle organisatsiooni avaldus või kirjutis õhutab sisuliselt eestlastevastast vaenu, laimates eestlasi, konservatiive ja traditsioonilist perekonda. Keskus kasutab selleks rohkete kallutatud „uuringute" tulemusi… Te olete Kremli infopunktide levitaja, sest just Putini propaganda väidab, et eestlased on vaenukõnelevad fašistid ja kõigi teiste, eeskätt venelaste rõhujad." Ivan Makarov: eestlaste inimõigustest tähtsamad inimõigused – Objektiiv
Aga hea, et Riina Solman tõdeb: „Lähemal vaatlemisel tuleb välja, et inimõiguste keskus ajab Eestis sarnast riigivastast asja nagu Yana Toom. Et riik pakub oma elanikele õigusabi, on igati normaalne nähtus. Eesti riik pakub seda teenust advokatuuri kaudu ja riigi õigusabi rahastatakse riigieelarvest. Yana Toom ja inimõiguste keskus on loonud oma paralleelsed õigusabiasutused, et Eesti riigi vastu oleks võimalus kohut käia ka neil inimestel, kellele on Eesti riik keeldunud tasuta õigusabi osutamast. Keeldumise alused on selgelt kirjas riigi õigusabi seaduse paragrahvis 7. Kui Yana Toom on asunud kaitsma riigivastaseid mõjuagente, siis inimõiguste keskus kaitseb Eestisse sattunud varjupaigataotlejaid ja pagulasi. Aga ka illegaalselt riiki tulnud inimesi. Näiteks kaitsti kohtus kurikuulsat Sudaanist pärit vägistajat Muhammad Uthmani, kes sattus Eestisse seadusevastaselt. Võta üks ja viska teist – tõtt öelda ei saagi aru, kumb on hullem. Tõsi on see, et õiguslikud kohtuvaidlused riigi vastu käivad mõlema puhul praktiliselt sama mudeli järgi ja sisuliselt välisrahastuse abil."
Braavo, Riina! See Uthman käis ju kohtus plakatiga „lõpetage rassism". Et kui tal ei lasta Eestis vägistada valgeid koolilapsi, siis see on rassism.
Aga loomulikult vastas ülalnimetatud keskus sealsamas EPL-is Riina Solmani isiku kallalekippumisega, sisuliselt haugatas vasakliberaalidele omaselt vastu. Nende töö seisnebki selles, et näidata eestlasi kõigi teiste inimgruppide õigusi rikkuva väikse õela rahvana, kel pole omariiklusele õigustki. Üks paljudest parasitaarsetest moodustistest Eesti puhtal kehal.
Mul on hea meel, et kunagi Avatud Eesti fondi nõukogus küsisin raha lunima tulnud „inimõiguste keskuse" esindajatelt, et kas nad ei paisuta üle olukorda seksuaalvähemustega, et saada endale rohkem raha. Issand, kui turri läksid need tollal veel noored inimesed, vaadates mind vihkava pilguga. See oli mingi lausa bioloogiline viha. Mis sallijad nad on, ärge ajage naerma – õhutavad vaenu põliselanike vastu ja mängivad palli ette Kremlile.
Nii Toom kui „inimõiguste keskus" teenivad välishuve, nagu ka meie süvariik ja peavoolumeedia, kes nende tegevust toetab. Noore Eesti riigi üks suur eksitus oli see, et meil ei viidud läbi lustratsiooni, et kommunistid jäid sisuliselt võimule.
Kui Eesti veelkord ja siis loodetavasti jäädavalt taasiseseisvub, siis lustratsioon oleks hädavajalik nagu teetanuse vastane süst. Eesti on liiga väike riik selleks, et lubada end seest uuristada nii paljudel eestlaste õiguste vastu võitlevatel välispropagandistidel ja õõnestusorganisatsioonidel.