Praegune Eesti valitsus rikub meie rahva inimõigusi, rõhudes eestlasi poliitiliselt ja majanduslikult, kuritarvitades võimu ja ressursse ning on muutunud türanniaks. Siin toetavad riiki pseudoõiguslaste organisatsioonid, mis saavad rahastust välisallikatest ja süüdistavad hoopis eesti rahvast kellegi inimõiguste rikkumises, kirjutab Ivan Makarov.
Mõiste „inimõigused" on devalveerumas, sest seda kasutatakse hämarate eesmärkide ebaseaduslikuks saavutamiseks. Eriti ohtlik on „inimõigustega" vehkimine sellises väikse rahvastiku ja raske okupatsioonipärandiga riigis nagu Eesti.
„Mitte miski ja mitte keegi ei peata Venemaad demokraatia tugevdamise ja inimõiguste ning inimese vabaduste tagamise teel," ütles sõjaroimar Vladimir Putin, pidades silmas venelaste huve, kusjuures just nende venemaalaste huve, kes on tema poolt. Need, kes on Putini vastu, naudivad praegu kõiki Venemaa repressiivmasina poolt pakutavaid vabadusi ja õigusi. Kui elus on ja pole jõudnud riigist põgeneda.
Inimõigustest saab vabalt pajatada kasvõi mõni Aafrika kannibalist pealik: minu rahva, iseäranis minu lähikondlaste õigus süüa inimliha on inimõigus. Mõne inimõigus seisneb selles, et tungida ebaseaduslikult võõrasse riiki, saada seal elamist ja toetusi, lõigata päid ning nõuda, et teised ei sööks avalikult sealiha.
Juba Nõukogude Liidus olid kõik selle elanikud vabad ja võrdsed. See tähendas, et kõik, v.a laagritesse ja vanglatesse paigutatud isikud ning mõnede kolhooside passideta sunnismaised võisid täiesti vabalt liikuda riigi piires, kui just ei tahtnud sõita Saaremaale või veel rangemalt salastatud kohta.
Kõik olid täiesti võrdselt vaesed, kuigi oli ka võrdsematest võrdseimad: parteipuhvetites sai Soome suitsuvorsti ja banaane, partei puhkekodudes majutati paremini, juhtkonnale mõeldud haiglates raviti tõhusamalt, sõjaveterane teenindati väljaspool korteri-, auto-, arsti-, poe- ja igasugust muud järjekorda jne.
Võrreldes tolle ajaga ei ole Eestis suurt midagi muutunud: mõned aastad tagasi vilksatas uudis sellest, et Yana Toom paigutas oma isa kohe vajaduse tekkimisel haiglasse, kuhu teised õnneseenest sugugi mitte tervemad ega nooremad seisid järjekorras umbes aasta. Ühiskonnas natuke ahhetati ja unustati uute sigaduste virvarris, nii et Toom etendab endiselt mingit võitlust võrdsete õiguste eest.
Mõned päevad tagasi helistas mulle üks tuntud liberaalajakirjanikust sõber, kusjuures eestlane, ja kurtis, et käis oma isaga meditsiiniasutuses ja selgus, et tema haiguse küüsis isa peab ootama eriarsti vastuvõttu pool aastat. Samas vastuvõturuumis tolknesid ka erikarva „pagulased", kes said numbreid koheseks vastuvõtuks ihaldatud arsti juurde väljaspool järjekorda. Ehk otsemaid.
Kohalike Eesti elanike inimõigust tervisele peetakse vähem tähtsaks kui oma koduriigis töötamisest või selle kaitsmisest kõrvalehiilivate mugavuspagulastest meeste õigust. Eestis on mitukümmend tuhat tervisekindlustuseta kohalikku naist, põhiliselt pereema. Nende õigus tervisele on võrreldes saja tuhande sissesõitnuga null.
Ja Eestis on olemas meie väiksuse kohta ebaproportsionaalselt palju organisatsioone, mis tegelevad inimõigustest kinnipidamise seirega, kusjuures kõik nad lähtuvad sellest, et Eestis on inimesed küll võrdsed, kuid kõik mitte-eestlased on võrreldes põlisrahvaga veel võrdsemad. Kõik need asutused saavad mittetöist tulu ja viivad läbi erinevates suundades kallutatud „uuringuid", mille tulemusi deklareerivad puhta kullana. Kõik need asutused tarbivad meie ressursse, infrastruktuuri, lendavad rohketele konverentsidele, jätavad jõhkra jälje ökoloogiasse ja toodavad halupuid peavoolu propaganda katlale ja väljastavad hulgi inimhingedesse sissekraabitavat küüneviha.
Siinse „vene maailma" estofoobne inimõiguskeskus Kitež tegeleb põhiliselt suurvene šovinismi, sõjalise revanšismi ja putinismi propageerimisega, teenindades venemaameelsete venekeelsete võrdsetest võrdsemate huve.
Meie seast lahkunud keskerakondlase ja Tallinna aukodaniku Aleksei Semjonovi estofoobne inimõiguste infokeskus ajas samasuunalist asja, puhudes kohalikus venekeelses meedias üles olmetasandil juhtuvad keelelised lahkhelid riigi „diskrimineeriva" poliitika kaliibrini, pöörates KaPo ujedat huvi enda tegemiste vastu enesereklaamiks. Ühes oma loos jõudis Semjonov sellise venekeelse inimese kui võrdsetest võrdseima eriõiguseni, et kui venelane tunneb end eestlaste keskel (tol korral arsti vastuvõtul) millegipärast ebamugavalt, isegi mitte adudes, miks, on tegemist tema diskrimineerimisega.
Estofoobi Yana Toomi büroo teenindab siinse „vene maailma" tegelasi, eriti aga väljasaadetavaid Venemaa mõjuagente, aidates protsessida Eesti riigi vastu, saates kaebusi Eesti peale Euroliidu instantsidesse, ja tegeleb venekeelsete kui võrdsematest võrdsemate eriõiguste pealesurumisega eestlastele, kes niikuinii surevad koos oma eesti keelega välja.
Estofoobne Eesti inimõiguste keskus on juba aastaid taotlenud Eestis „võrdsematest võrdsemate" seisust kõigile mitte-eestlastele, eeskätt sisserändajatele kolmandatest riikidest, paisutades hüpertrofeeritud mahus ka seksuaalselt desorienteeritud isikute eriõigusi. Praktiliselt iga selle organisatsiooni avaldus või kirjutis õhutab sisuliselt eestlastevastast vaenu, laimates eestlasi, konservatiive ja traditsioonilist perekonda. Keskus kasutab selleks rohkete kallutatud „uuringute" tulemusi. Üks selle aasta vassimise poolest vapustavamaid esinemisi oli keskuse esindaja Kelly Grossthali „vikervaate" portaalis 12. juunil avaldatud lugu „Eesti Inimõiguste Keskus mõistab teravalt hukka eile Tallinnas toimunud vaenukuriteo".
Kogu loos pole kordagi täpsustatud, mis kuriteoga tegemist on, see-eest nõutakse seal korduvalt ja paranoidselt „vaenukõne seaduse" vastuvõtmist.
Grossthali pöördumine on üks ere näide sellest, kui vähe on sellelaadsete kihutuskõnede sisu ja vorm muutunud Goebbelsi ajast ning on äravahetamiseni sarnane Kremli parimate propagandistide loominguga:
„Vähem kui kaks nädalat tagasi, 30. mail, saatsime koos paljude teiste vabaühendustega justiitsminister Kalle Laanetile pöördumise, milles rõhutasime, et vaenukõne pole süütu nähtus – see võib viia reaalse vägivallani. Selgitasime vaenukõne uue regulatsiooni valguses, et vaenu lokkamine stigmatiseerib vähemate võimalustega gruppe, dehumaniseerib ja loob soodsa pinnase diskrimineerimisest reaalse vägivallani, sh vaenukuritegudeni. On kurvastav, isegi šokeeriv, et sõnadest saigi eile vägivald. Mõistame kogu keskusega igasuguse vägivalla hukka ja soovime kõigile kannatanutele kiiret paranemist. Samas on oluline, et vabaühenduste kõrval mõistaksid eile toimunu selgelt hukka ka need, kelle sõnad ja teod loevad Eestis enim ja kel on võimalusi tuua kaasa muutusi paremuse suunas – näiteks peaminister, president, aga ka kogudused ja konservatiivseid vaateid esindavad ühendused. On palju väärtusi, mis võivad meid lahutada, kuid vägivallatu ja üksteise õigustega arvestav avalik ruum on meie ühine tagatis rahumeelseks kooseksisteerimiseks ja inimõigusi austava Eesti kestmiseks. Lokkav vaenukõne on olnud Eestis probleemiks juba pikka aega. Seetõttu on eriti oluline, et riik läheks sisukalt edasi vaenukõne sätete kaasajastamisega. Eesti Inimõiguste Keskus monitoorib pidevalt eestikeelses sotsiaalmeedias esinevat vaenu, perioodil aprill-mai 2023 tuvastasime kokku 108 vaenukõne juhtumit, neist 40% puudutas seksuaalvähemusi. Loodame, et täna rohkem kui kunagi varem mõistab nii justiitsministeerium kui vabariigi valitsus teema olulisust, vähemuste kaitsmise ja kaasamise vajadust ning põhjusi, miks on ühiskonnale senisest enam vaja selgitada vaenukõne pikaaegseid mõjusid. Vähemuste kaitse on ei rohkem ega vähem kui demokraatia ja inimõiguste vundament."
No tere hommikust, nagu armastas korrata Rein Lang. Mis puutub siia „eestikeelne sotsiaalmeedia", eestlased, Eesti seadused, eestlane Kalle Laanet? Grossthal targu ei maini, et geipastorit vigastanud isik oli hoopis venekeelne Venemaa kodanik, kes on saanud oma rünnakuks laengu „vene maailmalt" ja Venemaa propagandalt. Mis te vassite, Grossthal, kuidas on Kremli kanalite vaenukõne seotud eestlaste meelsusega, kuidas on võimalik üksiku vene kodaniku kuritegeliku käitumise ettekäändel nõuda pealetükkivalt Eesti Vabariigi seaduste muutmist eestlaste ja eestikeelse meedia jaoks? Te olete Kremli infopunktide levitaja, sest just Putini propaganda väidab, et eestlased on vaenukõnelevad fašistid ja kõigi teiste, eeskätt venelaste rõhujad. Seepärast varjasitegi tolles loos asjaolu, et soome vaimulikku ründas Putini alam. Kas te piinlikkust ei tunnegi?
Aga ka Eesti Inimõiguste Instituut on pärast Mart Nuti lahkumist hakanud aina rohkem eelistama eestlaste inimõigustele kõigi teiste „olulisemaid" õigusi. Olen minagi osalenud selle instituudi paneelarutelus, ja ühel selle aastakonverentsidest oma kõrvadega kuulnud, kuidas Kersti Kaljulaid tegi ettepaneku kinkida Hiiumaa saare ookeani vajuva Tuvalu elanikele. Mart Nutt ei olnud eesti rahvuslasena liberaalse globaliseerimise pooldaja.
Postimehes ilmus 09. detsembril lugu „INIMÕIGUSTE UURING / 13 protsenti Eesti elanikest on kedagi diskrimineerinud". Kohe peab märkima, et kirjutis on sellistele artiklitele kohaselt igav ja igasuguseid numbreid ning protsente täis pikitud. Nii et põhisõnumina jääb kõlama pealkirjas sisalduv kahtlane väide.
„13 protsenti Eesti elanikest tunnistab et on ise oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud, selgub Inimõiguste Instituudi tellimusel Turu-uuringute ASis läbiviidud küsitlusest," väidab artikkel.
No ei ole teile 13% Eesti elanikest mitte midagi sellist „tunnistanud". Raha teenivad turu-uurijad edastasid mingile oma „doonorite" kitsale grupile suunavate küsimustega ankeedid ja laiendasid seejärel oma vigase tulemuse kogu Eesti ühiskonnale. Seda lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Või veel – „sõnade või käitumisega". Kas siis diskrimineerimisest pilkude ja mõtete tasemel ei küsinudki? See meenutab kangesti üht lõiku Jaroslav Hašeki tuntud raamatust:
„Ma tahaksin kangesti teada, Švejk," tähendas välipreester, „mis pattu saab inimene teha kompamise läbi. Kas võite mulle seletada?"
„Mitut moodi, härra feldkuraat. Ütleme, et kompab võõrast taskut või jälle tantsuõhtul… Saate ise aru, mis tempe seal tehakse."
„Aga käimisega, Švejk?"
„Kui keegi hakkab lonkama, et inimesed tema peale halastaksid."
„Aga haistmisega?"
„Kui mingi haisu peale nina krimpsutatakse."
„Aga maitsmisega, Švejk?"
„Kui keegi tüdrukuid nähes isukaks muutub."
„Aga rääkimisega?"
„Noh, see käib juba kuulmisega kokku, härra feldkuraat. Kui keegi liiga palju latrab ja teine teda kuulab."
Tulles aga tagasi iniminstituudi loo juurde, pööraks tähelepanu sellistele aksioomidele:
„ÜRO Peaassamblee võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948… Inimõigused on riigiülesed ja riigil ei ole õigust piirata inimõigusi, viidates suveräänsusele või siseasjadele."
Ei ja veelkord ei, aina mõttetumaks ja tagurlikumaks muutuv ÜRO: igal riigil on õigus ja kohustus reguleerida oma siseasju ja kaitsta oma suveräänsust. Sealhulgas ka organiseeritud migrantide invasiooni eest. Miks me nimetame Valgevene ja Venemaa poolt meie piirile aafriklaste kolonnide suunamist agressiooniks ja hübriidsõjaks, aga eurostruktuuride poolt meile vägistamiskultuuriga sudaanlaste ja taplusfanaatikutest eritrealaste pähemäärimist mingiks taevamannaks ja inimõigusluseks? Ka Eurokomisjon peab meie rahvusriigi vastu hübriidsõda, nimetagem asju ikka nende õigete nimedega.
Inglise kirjanik ja sotsiaal- ning ökoloogia küsimustega tegelev ajakirjanik Jeremy Seabrook väidab:
„Inimõigusi eriti hinnatakse Läänes, kus mitte kunagi ei tunnistatud majanduslikke õigusi. Inimõigused tähendavad vabadust poliitilisest rõhumisest, türanniast ja kuritarvitamistest ajal, kui majanduslik rõhumine, türannia ja kuritarvitamised on sisseehitatud globaliseerimise enda struktuuridesse."
Seabrook ei öelnud seda praeguse Eesti kohta, aga kokkulangevus on hämmastav. Praegune Eesti valitsus rikub meie rahva inimõigusi, rõhudes eestlasi poliitiliselt ja majanduslikult, kuritarvitades võimu ja ressursse ning on muutunud türanniaks, ja kõik see on sunniviisilise globaliseerimise koostisosa. Ja siin toetavad riiki pseudoõiguslaste organisatsioonid, mis saavad rahastust välisallikatest ja süüdistavad hoopis eesti rahvast kellegi inimõiguste rikkumises.
See on katse kaaperdada Eesti riik koos kogu täiega, ja põhiseaduse järgi on EV kodanike õigus ja kohus oma riiki anastajate eest kaitsta.