Naftamaardlateta Eestil pole kunagi olnud kolooniaid, me pole pidanud vallutussõdu, aga meie maailma rahumeelseimad maksumaksjad peavad andma raha Süürias maailma rikkaimate riikide poolt teostatud või toetatud pommitamiste heastamiseks ning maksma ülalpidamiskulusid nii nendele, kes nendest riikidest põgenesid, kui ka neile, kes sinna jäid.
Head oma rahvast ja tema poriseid mugulaid põlgavad saksad, võtke teadmiseks: selleks, et keegi hakkaks sööma teie jätkuva heaolu nimel kartulikoori, on vaja need kartulid kõigepealt valmis kasvatada ja põldudelt koristada.
Varro Vooglaid ja Markus Järvi räägivad saates “Fookuses” isiklikust koroonakogemusest, uutest piirangutest, sõnavabaduse mahasurumisest ja meedia toimimises ilmnevatest probleemidest, osutades konkreetsetele näidetele, alates eelmise nädala saates kõne all olnud pressinõukogu otsusest, Holger Roonemaa nimetamisest aasta ajakirjanikuks ja lõpetades Eeva Esse uue saatega “ESSE”.
Pärast seda, kui Facebook tõkestas Ivan Makarovi juurdepääsu tema kontole ning ei lubanud tal postitada, otsustas Makarov oma konto sotsiaalmeediavõrgus sulgeda.
Täiesti absurdne on olukord, et Eestis pole võimalik algatada ühe ametniku umbusaldamist, keda pole keegi presidendiks valinud, samas kui näiteks Donald Trumpi suhtes algatati umbusaldamine lausa kahel korral, kuigi tema poolt on hääletanud kümned miljonid.
Kümned tuhanded andekad eestlased on siit minema kolinud, meile muigavad aga rahulolevat vastu võimu külge klammerdunud ebaausad tegelased, kes on kas praegu kriminaaluurimise all või olid lähiminevikus, kes on pannud pihta miljoneid eurosid ja salastanud aastakümneteks nende varguste kohta käivad andmed.
Paljude Eesti juhtide moraal on jäänud Esimese Maailmasõja armeeköögi tasemele.
Ivan Makarovi moodi mõtelda on mõnus ja vaba.
Kui keegi ütleb, et see kõik on ju täielik hullumaja, siis väidaksin vastu: ei, tegemist on hoopistükkis uue normaalsusega.
Valitsuse infotunnil Marko Mihkelsoni küsimust kuuldes ei tahtnud ma uskuda oma kõrvu.
