Kurb, tõesti kurb. Varsti on iga Pihkva oblasti elanik, kes jälgib telekanali „Kultura" saateid, meie Eesti televaatajatest silmnähtavalt kultuursem, kirjutab Ivan Makarov viimase aja uuslavastusi ja nende rahvusringhäälingu kajastust analüüsides.
Möödunud laupäeval hõivasid Sankt-Peterburgi Vassili saare Kipperi aia taksid – armsad väiksed koerakesed, nii kohalikud kui ka külalisesinejad Moskvast, Jaroslavlist, Krasnodari kraist ja teistest Venemaa paikadest.
Loomulikult ei tulnud nad Neevalinna üksinda – saatjateks olid omanikud ja nende pereliikmed koos reisikohvritega, kust toodi päevavalgele mängukondid, koeratoidud ja esinemiskostüümid. Sest ees seisis traditsiooniline iga-aastane taksiparaad.
Sel aastal oli etenduse teemaks muusika. Laval defileerisid taksiklaverid, taksibaleriinid, taksi-Mozart, taksi-glämmrokker ja teised imelised olevused.
Žürii kuulutas võitjaks taksibaleriini, kes koos kogu oma inimperega taaslõi laval „Luikede järve" õhustiku, kusjuures pereisa pani endale selga valge balletikleidi, ja tütar – musta balletiseeliku. Nagu kirjutab Peterburgi uudisteportaal Fontanka, üritas tütar ehk must luik vabastada taksi needusest, et loomake muutuks inimeseks.
Ma ei kavatse vahendada siin Venemaa kultuuripealinna uudiseid, vaid tahaksin jagada teiega, lugupeetud lugejad, toda põletavat kadedust, mida tundsin siis, kui lugesin katsest muuta balletiseelikus elukas inimeseks.
Kes küll teeks sama imet meie hääbuva eesti kultuuriga? Mis veel enne multikulti totaalset sissetungi võib hävida riigi poolt toetatud ideedest ja andest aherate kultuurtreegerite klouni saapa all.
Muide, taksid on lühikeste kõverate käppadega koerad ja seetõttu on nende balletitantsijateks riietamine mitte eriti koomiline ja minu meelest mitte just väga naljakas.
Vaatasin töönädala lõpus ETV Aktuaalset kaamerat, mille lõpus tutvustati tähtsamaid kultuurisündmusi. Eriti pikalt pajatati seal Tallinna Telliskivi keskuses asuvas Jaik keskkonna laval esietendunud Ingmar Jõela „versioonist Adolphe Adami balletist "Giselle".
ERR vahendab: „Tantsuline lavastus jutustab müütilisi lugusid sellest, kuidas armastus võib iseenda kaotamiseni viia. Jõela sõnul on tegemist ääretult traagilise looga. "Soov oli seda teha tantsijatega ja väga suurepäraste ja võimsate naisnäitlejatega," lausus ta. "Lugu on iseenda totaalsest kaotamisest ja reaalsuse ähmastumisest, läbi armastuse või viha või soovi jõuda väga tumedatesse aladesse."
Oleks nagu huvitav, või mis? Aga siis algab see kõikse huvitavam.
„Ingmar Jõela versioonis pole ainult üks Giselle ja jutustatud saavad ka teiste murtud südamete lood. Lavastaja eesmärk oli säilitada küll originaallibreto teemade järgnevus, kuid luua juurde teemadele laiendusi läbi müütiliste, pärimuslike lugude. „Kõik tõid lauale väga eriilmelisi ja eripalgelisi lugusid, kuidas nemad seda maailma – teemal armastus või igatsus või mingisugune hulluksminemine või ilmajäämine – tõlgendavad," lisas Jõela. „Minu jaoks on see väga-väga huvitav protsess," tõdes näitleja Anne Türnpu, lisades, et „Giselle" pakkus talle esmakordselt kokkupuudet kohapeal loodud tekstiga. „See lavastus loob vähemalt minu jaoks täiesti uue teatrikeele publikuga suhtlemiseks, ka dramaturgiliselt ja see on väga hea – see on nauditav ja see on puhas rõõm," vahendab ERR.
Peab märkima, et selle „versiooni" looja Ingmar Jõela räägib hingestatult ja veendunult. Ta ilmselgelt usub isegi, et tegemist on „täiesti uue teatrikeelega". Nähes tema kaugusesse suunatud silmi, näed nendes samasugust veendumust, nagu katlale puukulbiga läheneva kannibali pilgus. Ta teab täpselt, et see, mis teda ootab, on tervislik, maitsev ja kliimasõbralik.
Aga mida uut on selles, et laval liiguvad kaootiliselt valgetes hullusärkides figuurid, kes ronivad valgete koikude peale ja teevad seal rõvedaid liigutusi? Ja mida ütleks selle kohta Adolphe Adami, kelle lugupeetud nime mainiti seoses selle nakkushaiglasse või hullari palati kogunenud kohmaka seltskonnaga?
Klassikaline ballett „Giselle" (originaalpealkirjaga "Giselle, ou les Wilis") räägib talutüdruk Giselle'i ja krahv Albert'i traagilisest armastusloost. Tegemist on romantilise ja väga ilusa teosega. Balleti libreto autorid on Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges ja Theophile Gautier, kes võtsid omakorda aluseks Heinrich Heine „De l'Allemagne'i" ja Victor Hugo „Fantômes'i". Esmaettekanne toimus 28. juunil 1841. aastal Pariisi Rahvusooperis, peaosas Carlotta Grisi.
Meie riigitelevisiooni poolt kilbile tõstetud versioonil pole muidugi mitte midagi pistmist ei maailma kultuuripärandi ega eesti kultuuriga. Mängitakse lolli ja lavastaja üritab seda kõike põhjendada ilma igasuguse sisuta kirjatähtede jultunud kombinatsioonide õhkulaskmise abil. Ta tekitab mingeid helilisi vibratsioone, aga nendes pole mõtet mitte rohkem kui vastkoorunud nokklooma korinas. Kuid helipilt pole üldsegi nii armas ega elujaatav.
Ma pole mitte mingi teatraal, kuid just „Giselle" oli see ballett, kuhu mind viis koolipoisina minu ema. Aasta oli umbes 1970 ja Vanemuise saal oli pilgeni täis. Kui seal ei töötanuks administraatorina minu ema hea sõbranna, ei näinuks ma seda eluks ajaks meelde jäänud maagilist etendust ja mul oleks täna absoluutselt ükskõik, mis jõledusi propageerib ETV.
Üritan riigikanali „kultuuriteateid" vältida, kuigi nad tabavad sind alati ootamatult, nagu tolmune kott pead nurga tagant, ja ikka on veel värskelt meeles mõne kuu tagune samuti AK lõik Sveta Grigorjeva lavastusest „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" Sõltumatu Tantsu laval, mis „kutsub aega maha võtma ja pakub vaatajale turvalist ruumi olesklemiseks".
See olesklemine oli aluspesus laval aelemine, kui tütarlapsed heitsid selili ja hargitasid püüdlikult jalgu.
Nii et selleks, et pääseda Aktuaalse Kaamera „kultuuriuudistesse", on vajalik aluspesu ja hargivahe. Sest just neid episoode näitab meile mõlema „lavastuse" puhul ETV.
Ju siis muud huvitavat seal ei olnudki. Ei saa ju oletada, et äkki on riigitelevisiooni kultuuritoimetajatel mingi sõltuvus lapseohtu esinejate sellistest poosidest.
Kurb, tõesti kurb. Varsti on iga Pihkva oblasti elanik, kes jälgib telekanali „Kultura" saateid, meie Eesti televaatajatest silmnähtavalt kultuursem.
Mul on väga kahju meie noortest, keda nende emad ei saa võtta käest ja viia läbi aja 1970. aasta Vanemuise saali. Et nad näeksid Giselle'i.
Ses pimedas ja õrnas kires, Mis lakkas hinges põlemast, Sa muuda hinge viimseks kirjaks Ja mine hulluks suremas…