Jürgen Ligi retsensioon „President võiks kaitsta rohkem demokraatiat" ajab juba oma pealkirjaga südametult naerma. Reformierakondlane, kes nimetas riigikogu juurde kogunenud rahvast "ühiskonna heidikuteks", on ilmselt ära unustatud, et „demokraatia" tähendab rahva võimu ja sõna "demos" rahvast, mitte oravate kolooniat, kirjutab Ivan Makarov.

Presidendi uusaastatervitus oli üle aastate uusaastatervituse moodi. Kui enne Alar Karist rikuti nende etteastetega inimeste tuju, riivati rahvast ja külvati masendust, siis nüüd on vähemalt sellise verbaalse terrorismiga Eestis lõpp. Sel aastavahetusel ei püütud Kadriorust upitada iseennast alamate arvelt, näidata end mingi ainupädeva ja kõrgemal arengustaadiumil oleva isiksusena.

Härra Karise jutt oli rahulik ja lootustandev. Lubaksin endal nüüd väljuda seisakust „valvel" ja öelda: vabalt, et mul tuli seoses riigipea kompaktse ja peoõhtule kohase kõnega meelde Kuldse Trio esimene telefilm ETV-s, veel okupatsiooni ajal, kus vaheldumisi paroodiatega räägiti ka anekdoote. Seal öeldigi, et „anekdoot peab olema lühike ja läbipaistev, nagu naisterahva öösärk".

Presidendi kõne oligi lühike ja läbipaistev.

Sellele vaatamata paiskas peavoolumeedia kohe pärast kõnet trükki hulgaliselt ettetellitud retsensioone, kelle autoritele oli härra Karise esitatud tekst mitu tundi enne esmaettekannet laiali saadetud. Vastukajades üldiselt kiideti, kuid siis hakkas pihta: küll seda Karis ei öelnud, küll toda jättis mainimata, küll nii vihjas, küll naa salgas…

Rahunegem nüüd maha: Putin rääkis uusaastaööl rahvale üldse 4 minutit, aga sel ajal saadeti 90 Shahedi raisakotkast Ukraina linnadesse, pluss võikad Geranid ja muud raketid, mis pidid meie „ekspertide" väidete kohaselt venelastel lõppema rohkem kui aasta tagasi…

Riigijuhi kohus Venemaal on õnnitleda oma rahvast, kellest ei sõltu mitte kui midagi. Kersti Kaljulaid Eestis ei suutnud sedagi, oli eestimaalasi õnnitledes silmnähtavalt pinges ja sellise näoilmega, nagu oleks äädikat rüübanud. Ja eestlaste solvamiseks rahvuslike pidupäevade puhul kasutas „Maxima Sveta" taolisi abijõude.

Postimees tellis presidendikõne arvustused oma kolumnistidelt ja teistelt isikutelt, isegi religiooni- ja suhtlemispsühholoogilt, ka keskerakondlasest ajaloolaselt ja õigusteadlaselt, kes analüüsis esinemise semiootikat. Oli veel midagi arvanud karvaseid ja sulelisi – oleks ju pidanud sellest piisama?

Aga ei, käidi peale ka reformierakonna kuldsuule Jürgen Ligile, kes suhtus asjasse talle omaselt lõdvalt, aga sellegipoolest jõhkra huumoriga. Sest retsensioon „President võiks kaitsta rohkem demokraatiat" ajab juba oma pealkirjaga südametult naerma. Reformierakondlane, kes nimetas riigikogu juurde kogunenud rahvast „ühiskonnaheidikuteks", ilmselt on ära unustatud, et „demokraatia" tähendab rahva võimu, ehk nendesamade „ühiskonnaheidikute" võimu. Et sõna „demos" tähendabki rahvast, mitte oravate kolooniat. Kitsamalt tähendas „demos" Ateena kinnisvaraomanikest täiskasvanud mehi, kes olid perekonnapead, tasusid makse ja kaitsesid linna.

Reformierakonna jaoks on siin kohe mitu vastuvõetamatut asja: esiteks muidugi perekonnad kui ühiskonna, riigi ja demokraatia alustugi; teiseks valged Eesti mehed perekonnapeadena, sest liberastide veendumuse järgi peab Eesti perekonnapea olema kas mittevalgest rassist sissesõitnu meessoost lodevuspagulane või siis naine, seda eriti lesbide „perekonnas" (see viimane sai Eestis 2024. aasta saabudes ka teoks.) Aga see selleks, demokraatia ja praegune reformierakond on samavõrra kokkusobimatud asjad, nagu lasteaed ja Tšikatilo, või siis kergemal juhul mõni kasulaste suguorganeid pildistav parteiliige.

Kusjuures „uusnormaalsuste" koalitsioon oleks võimeline ka selliseid asju omavahel sobitama, nokulaulukeste esitajad on juba ammu Eesti lasteaedadesse saadetud, need omasooiharusreformi esimesed pääsukesed.

Ja eeskuju pole kaugelt vaja võtta: Venemaal, kus siinse peaministri pereliige sõja ajal nii tulusat äri ajab, paisati näärideks müüki lastekruus „Tšikatilo". Käesoleva kuvatõmmise tegemise hetkeks oli tarnimispäevaks märgitud 3. jaanuar 2024. a.

Reklaamis öeldakse: „Originaalprinditud kruus „Tšikatilo" tõstab lapse meeleolu ja teeb tee ja kohvi veel maitsvamaks. Kingi head tuju! Kõik meie kruusid on tehtud looduslikust materjalist loodud kõrgekvaliteedilisest keraamikast. Kruusi maht: 330 ml. Mõõdud: kõrgus 9,5 cm ja diameeter 8 cm. Kujutise pealekandmise meetod: tööstuslik sublimeerimistrükk. Kruus sobib kasutamiseks nii täiskasvanutele kui ka lastele. Lubatakse kasutada ka mikrolaineahjus ja nõudepesumasinas. Pöörake tähelepanu sellele, et mõned nõudepesumasinate vahendid on üsna agressiivsed kujutise suhtes ja pilt võib pesemise tagajärjel kahvatuda. Iga kruusi pakime individuaalsesse karpi. Suurepärane tuju garanteeritud! Lastekruus – kruus laste jaoks – kruus lapse jaoks – kruus Tšikatilo jaoks."

Praegu polegi olemas veel mustemat musta huumorit, kui mõnede Venemaal toodetavate kaupade annotatsioonid ja 1940. aastate vaimus sõjapropaganda: krambid tulevad korraga nii naerust kui õõvastusest. 

Isiklikult minu jaoks on Eestis Tšikatilo lastekruusi ekvivalendiks Jürgen Ligi taoliste arutlused demokraatiast ja eesti rahvast. Presidendile Alar Karisele tuleks kinkida hoiatuseks mõlemad kruusid – nii Tšikatilo kui Ligi „tööstusliku sublimeerimisetrüki" meetodil pealekantud piltidega. 

Tulles tagasi Jürgen Ligi kirjutatud presidendi tervituskõne süvaanalüüsi juurde, tuleks tõdeda, et autor võis ka täiesti siiralt pidada silmas seda, mida just tema poolt esindatav koalitsioon mõistab eksklusiivselt „demokraatia" all: kui põhiseaduses on kirjas, et kõrgem võimukandja on rahvas, siis Ligi arvates on kõrgem võimukandja Kaja Kallas.  

„Kergendus oli, et president sai seekord valutult mööda riskist klaarida isiklikke arveid paari poliitikuga, märgistades poliitikud või valitsust selleks üldiselt. Selliseid klaarimisi ei ole tarvis iseäranis sel hetkel ja ega taha suurt keegi aastavahetusel poliitikast muidugi kuulda," kirjutab Jürgen Ligi.

Igaüks võib muidugi tunda kergendust isemoodi, mõni isegi näiteks otseülekande ajal resoluutselt kraanikausi juurde minnes. Aga milline reformierakondlik umbluu! Uskumatu, et Postimees ei avaldanud selle „halli mära sonimist" oma kuulsas rubriigis „Juurikas". 

Nii et „president sai seekord valutult mööda riskist klaarida isiklikke arveid"? Aga kas „tookord" siis ei saanud? Või tähendab see, et mõni eelmine kord sai president valuliselt mööda riskist? Ja mõnikord ei saanud ei valuliselt ega valutult riskist mööda?

Millal härra Karis oma õnnitlus- või tervituskõnedes „klaaris isiklikke arveid paari poliitikuga"? 

On tuntud kõnekäänd: Venemaa kaks suurimat häda on lollid ja teed. Eestis on teed võrreldes vene omadega vägagi korralikud.

Nii et Eesti kaks suurimat häda on lollid ja nende peavoolumeedia.