Asi pole muidugi jõulukuuses, see on ju kõigest sümbol. Tähtis on see, mille sümbol see on. Selle taga on pered, emakeel, laste turvalisus ja tulevik, iseolemine. Ei globaliseerumisele, multikultile ja uuele okupatsioonile, jah jõulukuusele, kirjutab Ivan Makarov.
Kui kodus on kuusepuu, siis õhk toas on tulvil selle roheliste okaste vaiguküllast lõhna… Tuleb meelde kauge-kauge nõukogude lapsepõlv, kui jõulukuuske nimetati eranditult näärikuuseks ja mu vanemad elasid ühiskorteris, mis oli moodustatud juristilt Leo Leesmendilt sundvõõrastatud maja teisel korrusel.
Selle toreda inimese kodu oli jagatud neljaks osaks ja ta ise elas esimesel korrusel talle jäetud ühes neljandikus, meie ühikanaabriteks olid aga astronoomi Charles Villmanni pereliikmed ja nende suur dogi Top. Ühises vannitoas kõrgus mingi veeboileri puudega köetav eelkäija, ja selleks, et vannimõnusid nautida, tuli keldrist või hoovilt tuua hästi lühikesed kasehalud ja varuda kannatust. Kuid tulemus vääris seda noore poisikese jaoks pea olematut (kui keldrikartus välja arvata) vaeva.
Tollest ajast jäidki meelde umbes tikutoosi suurused väga paksust poolläbipaistvast kilest nelinurksed padjakesed, tumeroheline vedelik sees. Tegemist oli mingi kuuseokaste ehtsa lõhnaga šampoonilaadse tootega. Padjakese nurk tuli kääridega maha lõigata ja sisu vannivette välja pigistada. Ja see oli ikka selline aroom, mida ei ole ma kogenud järgneva poole sajandi kestel. Nagu oleksin sattunud võluväel vanniveeks muudetud noore pehme kuuse sisse. Sealt ei tahtnud ma väljuda, aga lõpuks ikka tuli: ja mitte sellepärast, et naabrid oleksid nõudlikult ukse peale koputama hakanud – ei, sellist asja pole kunagi juhtunud. Lihtsalt vesi jahtus.
Igasugused kaasaegsed vannitamisvahendid on kindlasti vapustavate lõhnadega, aga kõik see on sünteetika, nagu sulle oleks ulatatud maitseessentsi ja värviga sojaubadest tehtud metsmaasikatega tassialus või pakutud kuulata mingit „Eesti laulu" ingliskeelset inisemispala. Või lihtsalt oli tollal mu nina noore kuusekäbi sarnane ja propagandast veel puutumata kõrvad kuulsid maamesilase lendu lähedalasuvas Tähtvere pargis.
Oli nii, et seda kuusepuud võis küll koju tuua ja ehtida, kuidas süda ihkas. Oli isegi ilusaid kuuseehteid, aga põhiliselt riputasime karamellkomme ja piparkooke. Mitte keegi ei tulnud ütlema, et viige see puu siit kohe minema. Mis sest, et jõulude tähistamine ei olnud ametlikult lubatud. Ütlesime, et näärid, Snegurotška, aga paljud meist mõtlesid ja tundsid midagi muud.
On möödunud palju-palju aastaid. Nõukogude süsteem varises, Eesti sai vabaks, jõulusid tohtis nüüd avalikult nimetada jõuludeks ja okupatsiooni okupatsiooniks. Meie linnade väljakutel ilutsesid endiselt ehitud kuused, kuid „novogodnjaja jolka" asemel oli see nüüd ametlik jõulukuusk. Ja mitte keegi vanadest miilitsatest ei tulnud ja ei tõrelenud: mis jõulupuu, mis jõuluehted ja sümbolid, lõpetage kohe!
Kuid kuna maailmas käivitunud, õigemini käivitatud protsessid globaliseerimise näol tähendavad ju maailmarevolutsiooni ja kõigi maade vaimsete proletaarlaste ühinemist, siis meie aina rohkem Nõukogude Liitu meenutavas Euroliidus hakati jälle altkulmu vaatama jõulukuuse poole. Õigemini ehitud kuuse poole üldse – vahet pole, kas on tegemist jõulu- või näärikuusega.
On muutunud juba krestomaatiliseks pretsedent, kui ühes moslemite enamuse ja juhtkonnaga Taani linnas keeldus linnapea rahastamast jõulukuuske, kuna see puu on tema valijatele võõras ja vastumeelne. Ehk taanlased ei saanudki omaenda kodus järgida omaenda ilusaid tavasid. Miks? Vastus on lihtne: nad on lubanud oma koju võhivõõraid, ja seda arvulises ülekaalus võrreldes omaenda pereliikmetega. Tänutäheks nende endi sadomasohhistliku poliitkorrektsuse eest oli nende hüpertrofeerunud külalislahkuse poolt katalüseeritud sisserändajate sallimatu šovinism.
BBC vahendas vahetult enne jõule: Itaalia võimud ärkasid unest ja lubasid karistada nende koolide juhtkondi, kus jäetakse ära jõuluetendusi ja keelatakse jõulusümboolikat.
Itaalia peaminister Giorgia Meloni tegi avalduse: kristliku praktika lõpetamine multikulturalismi pärast on rünnak rahvusväärtuste vastu. Tema erakonna Fratelli d'Italia (Itaalia Vennad) senaatorid esitasid seaduseelnõu, mis näeb ette karistust nende õppeasutuste juhtidele ja pedagoogidele, kes vaatamata vanemate või õpilaste palvetele keelavad, näiteks, traditsioonilised Kristuse sündi näitavad installatsioonid ehk sõimed, mis on omased kogu katoliiklikule Euroopale. Valitsuse seaduseelnõu on mõeldud Itaalia kultuuri juurte kaitsmisele jõulu- ja lihavõttepühade traditsioonilise tähistamise soodustamise läbi.
„Juba mitu aastat näeme me mõne kooli vastuvõetamatuid ja häbiväärseid otsuseid, kus keelatakse jõulustseene või muudetakse jõulude süvasisu, muutes Kristuse sünni püha mingiteks ebausutavateks „talvepidustusteks", et mitte solvata teiste religioonide esindajate tundeid," lausus eelnõu esitanud Fratelli d'Italia senaator Lavinia Mennuni.
„Sakraalsete kristlike pühade muutmine mingiks muuks näotustatuks peoks on enamuse religiooni esindavate õpilaste ja nende perede diskrimineerimine, meie rahva väärtuste ja sügavaimate traditsioonide ründamine," öeldakse eelnõus.
Seda projekti ründasid maruliselt vasakparteid ja haridustöötajate ametiühingud. Vasakliberaalse erakonna +Europa sekretär Riccardo Magi süüdistas valitsust selles, et taoline ettepanek „solvab kõiki usklikke inimesi" ja „rikub põhiseadust", marru läksid ka „euroroheliste" partei juhid.
Giorgia Meloni on korduvalt rõhutanud, et katolitsism on tema itaalia identiteedi alus. 2019. aastal ta ütles: „Ma olen Giorgia, ma olen naine, ma olen ema, ma olen itaallanna, ma olen kristlane. Ja mitte keegi ei võta seda minult."
Vene keeles on hea ütlus: „Kallid külalised, tundke ennast nagu kodus – ainult ärge unustage, et te olete külas". Venemaa on suurushullustuse küüsis rahvaga agressiivne riik, mis tegeleb terrorismi ja genotsiidiga, anastab naabrite maid, hävitab teiste rahvaste identiteeti ja üritab dikteerida oma arusaamu kogu Euroopale. Kuid isegi nemad saavad aina rohkem tunda, mida tähendab see, kui sa loovutad osa oma kodust võõra kultuuri, usu ja tavade esindajatele.
Sisserändajaid on nii palju, et Moskva lähistel koolides on sattunud suure küsimuse alla uue aasta saabumise tähistamine, järgnevast õigeusu jõulupühast rääkimata.
„On selgunud, et nendes õppeasutustes, kus õpib massiliselt Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast pärit migrantide lapsi, ollakse uusaasta tähistamise vastu. Selliste laste vanemad on meelestatud üsna radikaalselt. Nad ei taha, et nende võsukesed tantsiksid koos „uskmatutega" ringtantsu kuuse ümber ja osaleksid uusaasta „tulukestes". Loomulikult võiks lihtsalt mitte lubada oma poega või tütart üritusele, kuid vanemaid selline variant ei rahulda. Nad arvavad, et pidu tuleb üldse ära jätta kõigi jaoks," vahendab kanal Tsargrad.
Venemaa haridusministeeriumi pressiteenistus reageeris uudisele üsna närviliselt, väites, et mitte mingeid takistusi uue aasta ega jõulude tähistamisele Venemaal ei tehta. „Uus aasta on meie traditsiooniline pidu, sündmus, mis jääb lapsepõlvest iga lapse mällu…", kinnitas ministeerium, rääkides pikemalt rahvuse vankumatutest traditsioonidest ja traditsioonilistest väärtustest.
Asi pole muidugi ainult traditsioonides. Ei möödu päevagi selleta, et näiteks meie naabritelt Sankt-Peterburgist ei tuleks politseiteateid järjekordsest lapse- või naisevägistamisest, pussitamisest, tapmisest sisserännanud moslemiusku võõrtööliste poolt, kes on juba loonud ka oma enklaave, islamiseerinud terveid väikelinnu või suuremate linnade rajoone. Migrantide massilöömingud kohalike elanike ja politseiga, islamistide noortejõugud, kes ründavad „slaavi välimusega" möödujaid ja passivad koolide juures vene lapsi, filmivad vägivallastseene ja avaldavad hooplemiseks ja hirmutamiseks internetis.
Vene võimud on viimasel ajal näinud lahendusena kodakondsuseta rikkujate massilist väljasaatmist riigist ja Vene passi saanud tadžikkide, kirgiiside ja usbekkide sõjakomissariaatidesse viimist otse sündmuskohalt.
Targem oleks aga ennetada selliseid arenguid ja mitte võidelda tagajärgedega, millega näiteks Rootsis on lootusetult hiljaks jäädud. Kui sa ei taha oma koju võõraid, siis see pole mitte sallimatus, vaid omaenda maal kodutuks jäämise vältimine. Ajal, kui Putin saadab vene noored rindele, täidavad tühimikku sissesõitnud.
Asi pole muidugi jõulukuuses, see on ju kõigest sümbol. Tähtis on see, mille sümbol see on. Selle taga on pered, emakeel, laste turvalisus ja tulevik, iseolemine.
Ei globaliseerumisele, multikultile ja uuele okupatsioonile, jah jõulukuusele!
Jõuludele igas eesti kodus ja hinges.