Kaja Kallase valitsus ja politsei juhtkond, saage juba ükskord aru: riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks. Kui võim tahab suurendada oma volitusi kodanike suhtes, siis tuleb selleks otsida ühiskonna konsensust, mitte kasutada ära piirangute aega, et oma tahtmine hõlpsalt läbi suruda ja oponente politseirusikaga hirmutada, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Pühapäeval andis peaminister Kaja Kallas ETV saates „Hommik Anuga" mõista, et valitsus ja rahvas on ühtne ega lase end segada üksikutest provokaatoritest. Täpsemalt lausus ta nii: „Ma ei ütleks, et me oleme lõhestunud. On gruppe, kes soovivad näidata, et oleme lõhestunud."
Samal ajal võis lugeda portaalist Delfi pealinnas käivitunud massiivsest politseioperatsioonist: „Toompea on mehitatud märulipolitseinikega. Kui siiani on politsei viibinud protestijate seas võrdlemisi tagasihoidlikul kujul, siis täna näidatakse jõuliselt musklit: kohal on märulipolitsei ja kiirreageerijad."
Tekib küsimus, kas Kaja Kallase viidatud üksikute gruppide mahasurumiseks oli tõesti vaja sellisel hulgal märulipolitseid ja kiirreageerijaid avalikus ruumis?
Vahemärkuse korras: ma imestan, et on inimesi, kelle arvates sellises olukorras politsei tänavale toomine on õigustatud. Ma ei saa aru, mis toimub taoliste inimeste peas. Toompeale tulnud inimesed protestisid ju politseiriigi vastu, selle vastu, et anda võimudele suuremad õigused sekkuda eraellu. Nad seisavad meie kõikide õiguste ja vabaduste eest. Valitsus vastas neile jõudemonstratsiooniga.
Sellised drakoonilised meetmed oleksid õigustatud siis, kui meeleavaldajad märatseksid, lõhuksid inimeste vara, süütaksid autosid. Aga mitte midagi sellist pole ju juhtunud. Need on rahumeelsed inimesed, kellele riik näitab sõna otseses mõttes rusikat. Laupäeval levis internetis video, kus võis näha vanalinnas trummi löönud protestija kinninabimist. Selliste peal näidatakse siis oma üleolekut? Kas kiirreageerijad toodi välja puhuks, kui veel mõni peaks julgema tänaval trummi lüüa või vilet puhuda?
Ja mis sõnumi annab eriüksuslaste tänavale toomine? Sõnum on üheselt arusaadav: valitsus sülitab sinu kui kodaniku murele ja käsitleb sind korrakaitseprobleemina.
Ettekäändeks tuuakse koroonapiirangud ja vajadus kaitsta inimeste tervist. Valitsust toetav peavoolumeedia käsitleb protestijaid selgelt demoniseerivas võtmes. Olgu ära toodud mõned iseloomulikud pealkirjad Delfis: „Seadusevastane protestiaktsioon: Toompea lossi ette kogunenud eelnõuvastased ei ole avalikku koosolekut registreerinud" ja järgnev intro: „Kamp meeleavaldajaid on lubanud nädal aega iga päev riigikogu ees protesteerida NETS-i (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse) eelnõu vastu"; „Koroonaprotestide sõpruskond: kremlimeelsed aktivistid, EKRE saadikud ja uhhuu-ärikad"; „Protest jätkub: Toompeale on meelt avaldama toodud ka maimikud." Üks näide ka Postimehest: „Meeleavalduse ninamees viidi politseibussiga minema."
Kamp, ninamees, seadusevastane protestiaktsioon – ja osadel inimestel juba voolabki süljekest mööda lõuga alla: andke nuuti neile lamemaalastele!
Olgu veel kord alla kriipsutatud, milles asi: valitsus tahab olukorras, kus on ise seadnud meeleavaldustele olulised piirangud, läbi suruda eelnõusid (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatused, meediateenuste seaduse muudatused, vaenukõneseadus), mis annavad riigivõimule õigusi, mida sel ei peaks olema.
Mida sellises olukorras teha? Kirjutada õiguskantslerile? Saata pöördumine proua presidendile? Vahest paneb ta selga oma kuulsa pusa ja kutsub üles aknal mobiiliga vilgutama? Või pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse?
Tegelikult pole muud võimalust kui deklareerida: rahumeelsed ja vajadusel ka massilised protestiaktsioonid on õigustatud, isegi kui need valitsuse korraldustega vastuollu lähevad. Õigus võimu tegevuse ja plaanide vastu meelt avaldada on sedavõrd fundamentaalne õigus, et seda võib piirata üksnes äärmistel juhtudel. Koroonapiiranguid ettekäändena kasutada ei saa.
Kaja Kallase valitsus ja politsei juhtkond, saage ükskord aru: riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks. Kui võim tahab suurendada oma volitusi kodanike suhtes, siis tuleb selleks otsida ühiskonna konsensust, mitte kasutada ära piirangute aega, et oma tahtmine hõlpsalt läbi suruda ja oponente politseirusikaga hirmutada.