Olukord, kus igal aastal vaikitakse lastekaitsepäeval laste massiline sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine kui konkurentsitult suurim lastekaitse-alane probleem maha, on talumatult silmakirjalik, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Sarnaselt paljude teiste riikidega tähistati eile Eestis ülemaailmset lastekaitsepäeva. Seejuures oli lastekaitsepäev sel aastal esmakordselt ka riiklik tähtpäev ja lipupäev.
Presidendi roosiaias toimus sel puhul pidulik vastuvõtt ja tunnustusauhindade üleandmine. Kadriorus leidis aset iga-aastane vannipartide võiduujutamine. Üle Eesti korraldati ka mitmesuguseid muid üritusi, et juhtida ühel või teisel moel tähelepanu lastega seonduvatele probleemidele. Ent nagu juba tavaks kujunenud, vaikiti ka sel aastal riiklikul lastekaitsepäeval täielikult maha konkurentsitult kõige suurem lastekaitse-alane probleem, milleks on laste massiline sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine.
Ühelt poolt on tõsi, et abortide arv on viimastel aastakümnetel langenud. Ju on see olulises osas tingitud lastevastaste vahendite laiemast kasutamisest ja ka sellest, et varasemast rohkem kasutatakse apteekides vabalt müügil olevaid abortiivse toimega nö SOS-pille, millega saab uue inimese elu lõpetada vahetult pärast selle alguse saamist. Siiski on igal aastal ka abordi teel tapetud laste hulk kohutavalt suur.
2020. aasta kohta käivaid numbreid ei ole statistikaamet veel avalikustanud, aga 2019. aastal tehti legaalselt indutseeritud aborte 3741. Seda on ligi 20 korda rohkem kui 2020. aastal Covid-19 tõttu surnud inimesi. Ühtlasi tähendab see, et keskmiselt tapetakse Eestis enne sündi tahtlikult rohkem kui 10 last päevas, 70 last nädalas ja 300 last kuus. Kusjuures kõigi nende laste tapmist naistearstide poolt rahastab valitsus haigekassa eelarvest, justkui oleks tegu tervishoiuteenusega.
Laste massiline sünnieelne tapmine on Eestis nagu elevant toas – tegu on ilmselge ja hiiglasliku probleemiga, mida ei peeta aga kombekaks märgata.
Et Eestis ei eksisteeri ühtegi ligilähedaseltki tõsist lastekaitse valdkonda kuuluvat probleemi, kinnitab muu hulgas karm tõsiasi, et alates 1956. aastast, mil valikabortide tegemine nõukogude võimu poolt seadustati, on meie maal sünnieelselt tapetud rohkem kui 1,5 miljonit last – seda hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduse kohaselt peaks meie riigis olema kõigile inimestele tagatud õigus elule ja see õigus peaks olema tagatud kõigile võrdsetel alustel, sõltumata kellegi vanusest.
Paraku ei rääkinud lastekaitsepäeval sellest süngest probleemist poolt sõnagi ei president ega ükski teine poliitik. Samuti vaikisid probleemi maha kõik lastekaitseametnikud, õiguskantsler, kohtunikud, advokaadid ja ajakirjanikud. Vaikisid ka need end inimõiguste kaitsjateks nimetavad aktivistid, kellele meeldib alatasa rääkida vajadusest kaitsta iga inimese väärikust ja elementaarseid õigusi. Sellisena on riikliku lastekaitsepäeva tähistamisel paratamatult tõsine silmakirjalikkuse pitser.
Laste massiline sünnieelne tapmine on Eestis nagu elevant toas – tegu on ilmselge ja hiiglasliku probleemiga, mida ei peeta aga kombekaks märgata. Aga olukord ei pea niisugune olema. Igaüks meist saab valida, kas minna selle vaikimisega kaasa või mitte.
Laste sünnieelse tapmise seadustamise ja selle riikliku rahastamise õigustamine üksikisikute vabadusega ei ole vähem mõistusevastane kui näiteks lähisuhtevägivalla õigustamine samade argumentidega. Süütu inimese tahtlikku tapmist (nagu ka tema peksmist) on põhimõtteliselt väär käsitleda kaitsmist vääriva vabaduse ilminguna.
Toimiva südametunnistusega inimeste kohus on välja öelda, et kuni jätkub olukord, kus kõige nõrgemaid ja kaitsetumaid inimesi saab tahtlikult tappa ja kus valitsus lausa rahastab seda tapmist, ei saa tõde ohvriks toomata Eestist kui inimõigusi austavast ja laste heaolust hoolivast riigist rääkida. Lastekaitsepäeva riiklik tähistamine ilma mainimata suurimat lastekaitsealast probleemi on aga lihtsalt piinlik.
Illustratsioon: animaxx3d/Bigstockphoto.com