Riik otsib kokkuhoiukohti. Vaadake sellele mõeldes EASi poole, kaaluge riigiameteid, arusaamatute nimedega maksumaksja rahast elatuvaid sihtasutusi, suurte riigifirmade koosseise, vaadake ministeeriumite mõttetud töökohad üle. Mitte keegi meist ei kaota midagi, kui mõned abid ja osakonna mutrid kaotada, leiab Aldo Maksimov.
Maailm ja Eesti on kiiresti muutunud. Veel 60 ja isegi 30 aastat tagasi pidasid inimesed suures osas hoopis teisi ameteid. See on loomulik, et aeg toob muutusi, kuid päris naeruväärseks ei peaks meie maailm ka muutuma.
Millest alustada?
Meil on keskharidusega kodanik Mölder keskkonnaministriks. Olgu. Haridus ei riku meest või vastupidi. Aga ikkagi… Mingid parameetrid võiks ju valitsuse liikmetele olla, arenenud riigis.
Eks neid näiteid ole teisigi, mõtleme siin magistritöödele ja muule. Oleme arenev vabariik ja äpardusi juhtub, kuid need äpardused on kahjuks püsiva loomuga.
Eesti eriti arenenud ei ole ka vist, mida näitab ka ametnike riigi, ütleks pigem ikkagi süvariigi, ringkaitse ja toiduahela läbinärimatu käsn.
Viimaste aastate kogemus näitab, et ministrid, kantslerid ja mitmete riigiasutuste juhid on sageli üksiküritajad ja vastuvoolu ujujad, sest tema ministeerium või asutus töötab ühtse blokina talle vastu, käib sootuks teist jalga. Töötab paralleelsetel, kuid täiesti erinevatel sagedustel.
Ei ole vaja otsida üksikuid näiteid. Sedalaadi kogemus on osaks saanud eri maailmavaatega minsitritele, kantsleritele.
Nüüd rohkem asjast
Olen oma elus kohanud riigiametnikke, EASi ja igasugu valitsusväliste organisatsioonidega seotud MTÜ-lasi, mõttekodasid, sihtasutusi…, kes justkui teevad mingit tasustatud tööd – mille puhul (nagu me mõistame) sissetulek ja tasu on garanteeritud teatud perioodiks, kas siis valimistega seotult, või rahastamise perioodiga seotult.
Kui miski on minotauruse labürint, siis on selleks valitsusväliste organisatsioonide – sihtasutuste ja MTÜ-de aruandlus ja raamatupidamine. Kõik on justkui arusaadav ja tegelikult ei ole ka. Näiteks sa pead aru saama, mida tähendab mõiste „toetused mujalt" jne.
Ainus millest sa selles uurimistöös 100% aru saad, on see, et 60 000 euro jagamiseks (MTÜ-de puhul) on vaja organisatsiooni, mis käitab 600 000 eurot aastas. Äris oleks selline mudel muidugi täiesti absurdne, reaalsuses on aga lihtsalt ebatõhus masinavärk.
Kuid mida püsivamalt toimib süvariik ehk ametnike, valitsusväliste organisatsioonide stagnaatiline käsn, seda kindlam ja jätkusuutlikum on leib. Neile, kes selle lõa otsas istuvad.
Kuid ka vabaühendlased on inimesed, pered, nende lapsed jne. Ehk siis – on klikk, kes on valmis pükstest välja ronima, et see põli kestaks. Hea või halvaga.
Aeg on asutada roheäri MTÜ-sid
Selliste organisatsioonide, ametite rahastus sageli sõltub poliitilisest kuuluvusest, mõjust või siis sõprusringkonnast, suhetest. "Omad" jagavad raha omadele jne, nagu ikka. Nii on see alati olnud. Sõltumata maailmavaatest.
Ma ei tea, kas me aga sellist Eestit tahtsime. Ei tahtnud, aga me saime eestlase loomuomaduste tõttu samasugused Euroopa lavatagused nagu seda on Saksamaa, Rootsi, Soome, aga ka Rumeenia, Kreeka ja Moldova.
Üks, millest aga tihti enam aru ei saa, on see, millega mingid inimesed tegelevad. Luuakse projekte, töökohti ja isegi ameteid, mille otstarve ja mõte ning mõttekus jääb tavainimesele arusaamatuks.
Te võite ainult ette kujutada, et kui avanevad ELi ja riiklike vahendajate meetmed roheäri alustamiseks ja toetuseks, millised ametid, projektid ja rahad sealt tulevad. Isegi kõige jaburam idee võib tegelikkusele alla jääda.
Niisiis näeme Eesti MTÜ-de hulgas lähiaastail suurt kasvu just rohepöörde sektoris. Migratsiooni- ja vähemuste teemalised abiorganisatsioonid peavad natuke ruumi tegema roheettevõtjatele. Sest raha vedeleb sellel riiulil.
Maailm vajab päästmist ning alustada tuleb globaalsete asjadega, mitte alustada väikestest asjadest nagu näiteks iseendast. Prügi sorteerimine pole enam nii popp kui CO2-kvoodi ost-müük-vahetus ning selle rahaga liivalosside ehitamine.
Isegi Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper ütles paar aastat tagasi, et tema organisatsiooniga sarnaseid on loodud liiast, neid on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Igasugu pagulaste, põgenike, migrantide abistamise, õpetamise, koolitamisega seotult. Põhjatu rahaauk muidugi, kui ELile mõelda.
Seega me teame, et kuskil on inimene, kelle ametiks või töökohaks on MTÜ Pagulasabi välisoperatsioonide platvormi IT peamoderaator või midagi sellist. Ilmselt üks süütumaid selles sfääris. Samas oleks Eestil mõistlik koondada sellised organisatsioonid pigem ühe-kahe mütsi alla, et nad üksteist ära ei rebestaks või sööks seal.
Suur raha tekitab mõistagi kõrgendatud ja ebatervet huvi. Kõik üksteisel kõri kallal nagu sõbrad-tuttavad on sunnitud võitlema kultuurilaval hasartmängumaksu tuhandete pärast.
Soomes on mõistus juba läinud
Me oleme veel poolel teel. Aga võttes lahti näiteks pagulaste abistamise või sooneutraalsuse ja võrdõiguslikkusega seotud MTÜ-de rahastamise, siis me näeme, et maksumaksja raha läheb kohtadesse, kuhu me võibolla pole oodanud, et see läheks.
Mida valid, seda ka saad, aga suur osa inimesi ju ei tea, mida või keda nad valivad ja mis sellega kaasneb. Nagu Siim Kallas ja Jürgen Ligi on osundanud, enamus rahvast on ju loll.
Eesti on niisiis veel poolel teel. Siin aga mõned näited, kuhu 1. septembri Suomi Akatemia rahastusotsusega suunati projektitoetusi põhjanaabrite juures. Saajateks rida Helsingi ja Tampere Ülikooli teadureid. Toon välja projektide kirjeldused, nii hästi kui oskan tõlkida.
- „Sugupoolte erinevuste ja üksikisiku sugupoolsuse ja seksuaalsuse mõõtmine ja selle rakendamine kultuurilises võrdluses võrdõiguslikkuse ning feminiinsuse ja maskuliinsuse kontrollimine-mõõtmine suhtes indiviidi elukaare sündmustega" – saanud 211 489 eurot.
- „Afektiivne aktivism: queer– ja transmaailmate loomise paigad" – saanud 500 000.
- „Teel sugupoolselt tundlikuma, sensitiivsema parlamendi suunas. Võrdlus sugupoolte võrdõiguslikkuse ja demokraatia küsimuses: Soome, Saksa ja Poola näitel ning võrdluses" – saanud 447, 650.
- „Ühiskondlik õiglustunne ja rassism utoopia-järgses Ladina-Ameerikas" – saanud 447 650.
Need on kõigest üksikud näited. Raha lihtlabaselt vedeleb maas. Ole mees/naine, tõsta üles ja pane taskusse!
Võite ette kujutada tänapäevast Woody Alleni filmi, kus laupäevasel korteripeol küsib mees naiskülaliselt, et millega too tegeleb ning vastuseks kõlab: „Viimased viis aastat olen projekti korras uurinud lahutatud poola meeste transsoolisust ja sellele kaasaitamist võrdluses Kanada lahutatud meestega". Paraku realistlik.
Inimesed, nende ametid ja nende elutöö…
Eesti ja Lõuna-Euroopa näiteid
Meil Eestis mõned üksikud näitlejad-muusikud läksid mullu koroona epideemia haripunkti aegu haiglatesse hooldajana tööle, abiks. Väga kiiduväärt, mis siis, et seda deklareerisid väga vähesed.
Eestis on elu ikka piisavalt hea, et sellised asjad püsiksid ajutised. Lõuna-Euroopas, näiteks Kreekas, kus ma elan, on suur osa lihttöölisi kõrgharidusega, sest neile lihtsalt pole rakendust ja ELi meetmed pole siinsetele spetsialistidele alati kättesaadavad.
Tegin kevadel näiteks intervjuud noore Samose saarel töötava kreeklannast arheoloogiga, kes saab oma tööd teha vaid tänu kahele siinsele kreeklasest metseenile. Tuge on tal võimalik saada vaid teatud projektidele teatud aja, teatud aastate järel.
Pooled restoranide teenindajaist on kõrgharidusega ning mitte keegi ei imesta selle üle. See, mis 25 aastat tagasi tundus normaalne ning õige elukutse või ameti valik, täna enam ei kehti. Maailm on uus.
Vaja oleks rohkem sotsiaalpedagooge kooli laste seksuaalsest sättumusest rääkima, ilmselt. Või programmeerijat, et üha uute ja uute mõttetute vabaühingute kodulehti luua ja käigus hoida. Ning muidugi natuke sportlasi, kellega täita ministrikohti.
Väärikamad ja alamad tööd
Hüva, kõik ei ole alati nii ühetähenduslik. Läksin oma Kreeka külast ükspäev alla, mereäärsesse külla ning tahtsin kiirtoidukast tellida lihavardaid (souvlaki). Passisin, ootasin seal ja mis ma siis näen – souvlakit keerutab köögis kohalik politseiülem. Kohalik kõige kõrgem ment…
Mõtesin ja viisin otsad kokku. Politseitöö ei ole isegi Kreekas mingi hooajatöö ning politseinik saab vähemalt sama palju palka kui Eestis, aga… Aga see on pereäri kord ja traditsioon. Kui su vennal, pojal või isal on söögikoht, siis on oluline ka sinu panus.
See on Lõuna-Euroopa mikromajanduse alustala, millel püsib suur osa nähtavast kultuurist. Eestis ja põhjamaades söögikohtade kultuuri ja ajalugu on väga vähe.
Nii keerutab politseipealik lihavardaid, arst muljub hommiku hakul pagaris saia ning ajaloolane kallab öösel kokteile. Ütleme nii, et huvitav, vähemalt on millest rääkida nendega.
Mõneti kurb, aga see ehk näitabki, et mida on vaja inimkonnale, mida mitte. Mina isiklikult hindan head teenindajat väga kõrgelt, sama kõrgelt nagu väga head hambaarsti. Isegi kummardan, sest neid ei ole meie laiuskraadidel liiga palju, st pean silmas oma isamaad – Eestit.
Miks? Sest isegi need inimesed, kes teenindavas sektoris töötavad, peavad seda alamaks, ajutiseks ja väärtusetuks tööks. Ning kui sa ise sellest tööst ei pea, paistab see kaugele ka välja. Õnneks on ka Eestis erandeid.
Ehk, et Eestis mingit arengumaade projekti nühkida on midagi „ülemat", aga sööki ette kanda on alaväärtuslik.
Lõhkuda mõttetud monstrumid
Riik otsib kokkuhoiukohti. Vaadake sellele mõeldes EASi poole, kaaluge riigiameteid, arusaamatute nimedega sihtasutusi, suurte riigifirmade koosseise, vaadake ministeeriumite mõttetud töökohad üle. Mitte keegi meist ei kaota midagi, kui mõned abid ja osakonna mutrid kaotada.
See on niikuinii ballast, poliitiline sotsiaalne toetussüsteem oma inimestele. EASis näiteks on 400+ töökohta ning pooled neist dubleerivad teineteist, või on võimatu aru saada, miks sellist posti vaja on.
Kaotada mõttetud töökohad? Kõlab liiga naiivselt ja idealistlikult, aga miks siis mitte?
Toon ühe võrdluse, mis esmapilgul – eriti konservatiividele – võib tunduda näotu ja tarbetu. EASi turundusosakonna töötaja või riigiameti kommunikatsioonijuht teenib 2300 + muud hüved ja soodustused kuna Postimehe reporter 1000-1500 ilma mingite hüvedeta.
Siis me imestame, miks meie ajakirjanduse tase on nii madal ja toimetajad ei suuda isegi arusaadavaid pealkirju luua.
Näiteks EASis töötab kommunikatsiooni- ja turunduse valdkonnas (2020 andmed) üle 25 inimese. Sellise koosseisuga annaks põhimõtteliselt Eestis juba ajalehte välja. Ma võin vaid ette kujutada, millele seal peamine aur läheb. Projektid, bukletid, materjalid üritustele, mida suures osas kellelegi vaja ei ole. Pluss kinnimakstud lõunad.
Veel üks põhjus, miks ametnike ridu õgvendada on aga see, et kui näiteks 15 aastat tagasi suutis 10-liikmeline osakond ühele lihtsale arupärimisele vastata vähemalt kahe nädala jooksul, siis tänapäevane trend on pigem see, et 50 % juhtudest sa ei saagi mingit vastust.
Milleks neid inimesi on vaja? Kas inimesed on riigi jaoks või riik inimeste jaoks?
Näide tublide sportlaste töömailt
Toon näite ka enda valdkonnast. Töötasin 3-4 aastat Eesti Korvpalliliidu kommunikatsioonijuhina, 2014-2017. See oli aeg, mil erinevad alaliidud ja klubid-koondised pidasid tarvilikuks harida oma sportlasi kommunikatsiooni vallas, suhtlemisel ajakirjanikega. Erinevatel spordialadel.
Hüva. Telliti, maksti kommunikatsioonispetsialistile, korüfeedele, kes siis tulid kohale ja pidasid terve ennelõunase koolituse. Mis on tagajärg? Ütlen nimme „tagajärg", mitte „tulemus", sest tagajärg on järgnev.
Selle asemel et kuulda sportlastelt sisulist juttu, analüüsi ja vastuseid, kuulame me viimastel aastatel järgmist:
„Au vastasele…; Me ei mänginud oma mängu…; Hommikul oli tunne ok, aga soojenduse ajal hakkas jalg tõmblema…; Andsime oma parima, aga sellest täna ei piisanud…; Siit saab ainult paremaks minna…; Ei tahaks kedagi esile tõsta, see oli kogu meeskonna võit/kaotus…; Üks mäng korraga…; Teeme enda oma ära ja vaatame mis siis saab…; Siit on mõndagi õppida, kaasa võtta…; Teeme omad järeldused ning järgmine kord paremini…"
Ühesõnaga – see on mingi mula, mingi mõttetu sõnavaht, mille puhul piisaks – nagu nutitelefonis, automaatvastusest – „Vabandage, ma ei saa praegu rääkida, helistan teile tagasi".
Me ei saa teada mitte midagi. On tekitatud mingi kunstlik dialoog, millel pole saba ega sarvi ning lõppeks pole see ainult spordivaldkonna teema.
Kas maailm sai sellest paremaks? Kas me elame nüüd paremas Eestis? Kas spordisõber on õnnelikum? Ei ole, võib üsna kindlalt väita. Ajend – tagajärg: tehti midagi, mille tagajärjel on asjad muutunud oluliselt halvemaks.
Aga raha liigub. Igasugu IT süsteemide uuenduste ja programmidega on sageli sama lugu. Selle vahega, et liiguvad oluliselt suuremad summad.
Ühesõnaga, põhimõtteliselt pole meile sellisel määral vaja ka neid kommunikatsioonieksperte, spetsialiste, turunduskorüfeesid jms. Ilma nendeta ei jää maailm seisma vaid pigem taastaks natuke oma ehedust ja loomulikkust.
Kogu ühe meediakoolituse lõpetuseks ütles veidi häiritud Gert Kullamäe ükskord noorsportlastele: „Kõik mis te siin täna kuulsite on võibolla kasulik…, aga mina soovitaks teile peamiselt üht: jääge iseendaks, olge ausad – siis te ei saa eksida."
Mis alles jääb?
Inimeste ametid.
Me ei tea tänases maailmas isegi seda, mis saab maakerast ja elukorraldusest novembris. Siis rääkimata sellest, mis ameteid ja oskusi vajame me oma kodanikelt, inimonnalt viie või kümne aasta pärast.
Kuidas sellises situatsioonis oma lapsi kasvatada, kuhu neid suunata? See on võib-olla pealisküsimus.
Nagu mu hea sõber ütleb, sellises maailmas tulebki eelkõige anda lastele põhioskused: söögitegemine, sport, mõttevõimekus ka reaalainetes, puu- ja käsitööoskused, lugemisharjumus, keel, suhtlusoskus, loomade ja loodusega hakkamasaamine jms.
Kõik mis saabub seejärel, on suhteliselt kergelt õpitav.
Loo autor on Kreekas Samose saarel elav endine ajakirjanik, literaat. Praegusel ajal peab ta saarel loomekodu ja puhkemajasid. Aldo Maksimov on MTÜ Meedia Uurimise Keskus juht.