Sotsioloog Frank Furedi kirjutab portaalis Spiked, kuidas Ühendkuningriigi ja teiste lääneriikide valitsustes on võimu võtnud tehnokraadid, kes demokraatlike protsesside asemel eelistavad ühiskonda suunata ebademokraatliku inimeste hirmutamise ning muul viisil psühholoogilise mõjutamise – nügimise – kaudu.
Viis, kuidas valitsus kasutab käitumisteadust, rikub meie vabadusi otsustada ja tegutseda oma parema äranägemise järele.
Valitsus on pandeemia ajal kasutanud käitumisteadust, mida tuntakse ka "nügimise" (nudging) nime all, inimeste hirmutamise eesmärgil, et need "käituksid õigesti". Selliseid salakavalaid arenguid on tunnistanud isegi Simon Ruda, kes on üks Käitumisteaduse Meeskonna (Behavioural Insights Team), ehk nõndanimetatud Nügimisüksuse, mis osaliselt kuulub Ühendkuningriigi valitsusele, kaasasutajaid. Ruda kirjutab, et "kõige räigem ja kaugleleulatuvam viga, mida pandeemiale reageerides on tehtud, on see hirmu kogus, millega avalikkus tahtlikult üle külvati".
Kuigi ta kirjutas, et hirmu külvamisel oli rohkem tegemist valitsuse avalike suhete ekspertide ja uudistetoimetuste ajenditega kui käitumisteadlaste endiga, on Ruda ülestunnistus siiski tähelepanuväärne. Ta väljendas isegi muret selle üle, kuidas riik "kasutab oma jõudu meie elude mõjutamiseks ja seda ilma vastutuseta seaduste ning parlamendi ees".
Ruda pole ainukene käitumisteadlane, keda paneb võimurite süstemaatiline hirmu külvamine muretsema. 2020. aasta 22. märtsil avaldati Pandemilise Gripi Käitumise Teadusliku Nõuandekomitee (Scientific Pandemic Influenza Behaviour Advisory Committee; SPI-B), poolt uuring, mis valmis valitsuse Hädaolukordade Teadusnõuanderühma (Scientific Advisory Group for Emergencies; SAGE) tellimusel, milles kurdeti, et avalikkus suhtub pandeemiasse liiga kergemeelselt. "Märgatavalt suur osa inimestest ei tunne, et haigus neid isiklikult märgatavalt ähvardaks," nenditi uuringus ja lisati, et liiga paljud "inimesed õigustavad enda käitumist väikese surmade arvuga oma vanusegrupis". Seejärel utsitati valitsust, et see suurendaks "tunnetatud isikliku ohu taset … nende seas, kes on endas kindlad, kasutades selleks tugevaid emotsionaalseid sõnumeid".
Paljud SAGE'i liikmed on tänaseks kinnitanud, et nad tunnevad SPI-B soovituste pärast "piinlikust". Möödunud aastal väitis üks SAGE liige: "Ühendkuningriigi inimesed on allutatud teadmata mõjudega psühholoogilisele eksperimendile ilma, et neile oleks selgitatud, mis toimub."
Seda tuleb tervitada, et vähemalt mõned käitumisteadlased seavad selle, kuidas nende valdkonda on poliitiliselt ära kasutatud, küsimuse alla. Kuid probleem ulatub palju sügavamale kui pandeemia aegne inimeste hirmutamine. Me peame tegelema avaliku elu kahjulikult mõjutava käitumisteadusega üldiselt.
Ja nii me jõuame peamise probleemi juurde – täpsemalt, et nügimine on põhimõtteliselt demokraatia vaenulik. Käitumisteadus algab eeldusest, et inimolevusi ei saa mõistuspäraste otsuste tegemisel usaldada. Käitumisteaduses järeldatakse, et valitsus peaks inimeste käitumist haldama. Nad suhtuvad inimeste emotsioonidesse, elustiilidesse ja suhetesse kui õigustatud poliitikate ning ekspertide poolse sekkumise objektidesse.
Selline käitumise suunamise poliitika on kaasa toonud uue tehnokraatliku valitsemistava vormi. Peaminister David Cameron andis sellele tehnokraatiale kõige selgema vormi kui ta asutas 2010. aastal Nügimisüksuse (Nudge Unit). Üksusele anti ülesanne arendada välja poliitikad, mis aitaksid suunata inimeste mõtteid, valikuid ja tegusid. Mis puutus nügijatesse endasse, siis demokraatlikule arutelule ja vaidlustele eelistati alateadvust mõjutavaid psühholoogilisi tehnikaid.
Kui toonane Ühendkuningriigi asepeaminister Nick Glegg märkis 2010. aastal möödaminnes, et Nügimisüksus võib muuta kodanike mõtlemist, siis ta rääkis nagu mõni totalitaarse riigi juht. Mis ajast on demokraatlikule valitsusele antud mandaat üritada mõjutada ja muuta oma kodanike mõtteid?
Nomenklatuuri poolt ette võetud inimeste mõtlemise ja käitumise vormimise projekt hävitab edasi- ja tagasisuunalise paindlikkuse, mis peaks iseloomustama kodanike ning valitsejate vahelisi suhteid. Cameroni valitsus oli sellistest mõjudest kindlasti teadlik. 2010. avaldasid Ühendkuningriigi Riigikantselei ja Valitsuse Instituut (UK Cabinet Office and Institute for Government) uuringu "Meelevald: käitumise mõjutamine avaliku poliitika kaudu" (Mindspace: Influencing Behaviour through Public Policy), milles selgitati, et "kodanikud ei pruugi sellest täielikult aru saada, et nende käitumist muudetakse – või vähemalt, kuidas seda muudetakse. Selle tõttu on kodanikel vähe võimalusi sellest keelduda või valida … Iga tegevus, mis võib vähendada "õigust arvata valesti", on suure tõenäosusega vastuoluline".
"Meelevald" on mitmel viisil tähelepanuväärne dokument. See näitab, et nügimine sõltub valijate selja taga saavutatavatest eesmärkidest. Sedasi tehes tunnistatakse viidatud uuringus, et selle projektiga jäetakse valijad ilma võimalusest otsustada demokraatlikult oma tuleviku üle. "Meelevalla" autorid esitlevad valitsuse tegevust isegi kui [inimeste endi tahtejõudu] "asendava tahtejõu" vormi (form of 'surrogate willpower'). Valitsus, mis asendab inimeste vaba tahte enda eelistustega ei võta ilmselgelt vabadust tõsiselt. Nügimine lubab ekspertidel üritada koloniseerida inimeste siseelu ja üritada langetada nende eest otsuseid.
Inimeste siseelu koloniseerimise eesmärk on olnud alati käitumisteaduse oluline tunnusjoon. Aastakümned enne seda, kui kasutusele võeti oskussõna "nügima", nähti käitumispsühholoogiat kui võtmetähtusega elementi ühiskonna enese tahte järele kujundamises. Aeg-ajalt olid sotsiaalpsühholoogid oma võimus ja inimeste käitumise kontrollimise õigsuses nii kindlad, et hakkasid kasutama pooljumalate kõnepruuki. Üks käitumisteaduse pioneere Stanley Hall kirjutas 1921. aastal avaldatud artiklis "Zeitgeisti sõnum", et tema esindatav teadusharu võib lahendada pea kõik inimkonna ees seisvad probleemid. Ta rääkis, et maailm on haige ja vajab "suurt hingearsti". Samas artiklis kirjutas ta, kuidas on vaja "psühholoogilist pedagoogi", kellest saaks "inimloomuse vallas tegutsev insener". Psühholoogid olid tema sõnul kui midagi "hingede ülempreestrite" laadset.
Tänased hingede ülempreestrid, olgu nad siis Nügimisüksustes, või mõnes muus teadusnõukojas, vähemalt tunnistavad aeg-ajalt, et nad võivad hullu moodi eksida. Kuid isegi siis, kui nad teevad asju "õigesti", rikuvad nad ometigi inimeste vabadust ise enda eest otsustada ja vastavalt tegutseda. Selline käitumine ähvardab õitseva ja demokraatliku avalikku elu eeltingimusi – täpsemalt moraalselt autonoomsete isikute õigust olemas olla. Pealegi, ainult ise valikuid tehes arendavad inimesed välja vastutustunde nii enese kui kogu ühiskonna suhtes.
Nagu näitab meie kogemus pandeemiaga, peame me usaldama kodanike tervet mõistust ja lubama neil langetada ise otsuseid vastavalt enda ees seisvatele olukordadele. Palju parem on õppida iseenda vigadest kui lasta ennast kõigeteadjatest käitumisekspertide poolt nügida tegema "õigeid" otsuseid. Me ei tohi neid isehakanud "hingede ülempreestreid" oma meelte ligi lasta.
Tõlkis Karol Kallas