Ühendkuningriigi Oxfordi Ülikooli filosoofia õppejõud Jonny Thomson selgitab teadusuudiste portaalis Big Think, et vaatamata tsivilisatsiooni ektsessidele, on meie tänane elu märkimisväärselt parem kui see oli suguharude ajastutel.
Te seisate rahvahulgas, te olete õlgupidi surutud köhiva flegmaatilise võõra vastu. Te vaatate zombistunud massi enda ümber, kelle alla pööratud nägudelt kumab vastu igavene iValgus. Teie metroorong peatub ja tekib trügimine, mis pressib teid veelgi rohkem köhiva mehega kokku. Kellegi küünarnukk tabab teie ribisid. Varsti te jõuate kontorisse, kus te vestate igavaid lugusid kolleegidega, keda te ei salli, nädalavahetusest, mille te veetsite suuremas osas pidžaamas televiisorit vaadates.
Kui te seisate seal oma valutavate ribidega, nina täis erinevaid pisikuid ja olete uppumas tülpimusse, te mõtlete (ning mitte esimest korda): kas tsivilisatsioon on seda kõike ikka väärt? Kas kogu olemine tähendabki ainult seda? Ja nii te hakkate unistama teistsugusest elust – elust metsikus looduses ja väljaspool tsivilisatsiooni võrgustikke. Hobustest, metsloomadele seatud lõksudest ja vaiksetest mõtisklustest. Elust, mis on pole nii kiire, milles on vähem stressi, mis on lihtsam kui olelusvõitlus 21. sajandi veskikivide vahel.
Sellised mõtted ja filosoofia ulatuvad aastatuhandete taha. Selle tegid taas moekaks ja lisasid uusi varjundeid mõtlejad Benjamin Franklin ja Jean-Jacques Rousseau, nagu ka kirjanikud John Milton ning Alexander Pope. Samuti on selline mõtteviis kohutavalt vale.
"Õilis metslane"
"Õilsa metslase" idee taga varjab ennast mingit laadi nostalgia kujuteldava Kuldse Aja järele, mis oli olemas enne uue- ja uusima ajastu lämmatavat sudu. See on õnnelik mälestus idüllist enne inimese pattulangemist. See kujutleb ette põllumajanduslikku utoopiat, kus õrna hingega metsikud inimesed panevad loomade karjatamise pausile ainult selleks, et olla kena ja armastada teisi inimesi. See on paik ilma sotsiaalmeediata, kohutava pendelrändeta, või tuumarelvadeta. See on paik, kus valitseb piiramatu vabadus, vendlus ja nektariinide kasvatamine.
Kuigi mõiste "õilis metslane" välja mõtlemise eest vastutab luuletaja John Dryden, on selle populariseerimises rohkem süüdi Rousseau. Rousseau arust oli isegi minimaalsel ja pehmel sotsiaalsel korral, "tsivilisatsioonil" alandav, inimloomusele kahjulik ning katastroofiline mõju. Ta kirjutas:
Metslaste seas [sic]… Armastus kogukonna vastu ja hoolitsemine ühise turvalisuse eest on ainsad sidemed, mis neid seovad… Neil ei ole arutelusid vastuolusid tekitavate huvide üle. Mitte midagi ei pane neid üksteist petma. Avalik lugupidamine on ainus hüve, mille poole nad püüdlevad ja mida nad väärtustavad.
Alates romantikutest on "õilsa metslase" idee muutunud suure osa inimeste jaoks populaarseks. See idee on tänagi meiega. Paljud inimesed fanatseerivad elust ilma linnadeta või elust peale maailma lõppu. Kirjanikud, seltskonnatähed ja ajakirjanikud kirjutavad lugusid, mis manavad tehnoloogiate lõkse, neetud kaasaega ja inimhinge rikutust. Kui naiivne see kõik on.
Vastik, vägivaldne ja lühike
Probleem "õilsa metslase" ideega seisneb selles, et see on üdini vale. Kui vaadata kõiki meie käsutuses olevaid andmeid, saab selgeks, et isegi kõige korrumpeerunumad, vägivaldsemad, rõhuvamad, ebainimlikumad riigipõhised ühiskonnad on turvalisemad kui ilma riigita kollektiivid. Inimesi tabab suurema tõenäosusega vägivaldne surm riigita ühiskonnas, olenemata kus ja millal see olemas oli.
Statistikakeskkond Our World in Data on etnograafiliste, ajalooliste, demograafiliste ja poliitiliste andmete varasalv. Nende vägivaldsete surmade ülevaade on suurepärane. Vaatame verejanu ja halastamatuse poolest ühte kõige kuulsamat ühiskonda, mida me teame: iidse Mehhiko oma (mille hulka kuulusid ka asteegid). Nendes ühiskondades suri vägivaldset surma jämedalt viis protsenti rahvastikust. Kahekümnest inimesest üks raiuti kas tükkideks, pussitati, või peksti surnuks. See ei ole väga tore.
Kui me võrdleme neid kolmekümne parima riigitu ühiskonnaga, millest me midagi teame, siis ainult üks on parem kui mainitud Kesk-Ameerika oma: see on Põhja-Austraalia Anbara suguharu. Isegi seal oli vägivaldsete surmade määr üpris märkimisväärne neli protsenti.
Kui me vaatleme olemasolevaid riigipõhiseid ühiskondi, siis kontrast muutub uskumatult teravaks. Tänase maailma riigipõhistes ühiskondades on keskmine vägivaldsete surmade määr 0,04 protsenti. Selle numbri sisse on arvestatud kõik sõjad ja mõrvad (alates 2007. aastast). Kõik Süüria sõjas tänaseni hukkunud, moodustavad riigi rahvastikust kolm protsenti. Selliseid viiteid ei tule võtta, nagu keegi tahaks vähendada õuduseid, ebaõiglust ja kohutavaid inimõiguste rikkumisi, mis üle maailma aset leiavad. Tasub lihtsalt tähele panna, et isegi oma kõige hullemas seisus on riigipõhised ühiskonnad palju turvalisemad ja vähem vägivaldsemad kui nende riigita alternatiivid.
Teispool jõekääru…
Enamasti on idealiseeritud tsivilisatsioonide eelsete suguharuelu utoopiate ideed kahjutu naïveté. See on terapetuline eskapism, mis lubab meil hetkeks jätta maha igapäevased mured ja pinged. Kes ei oleks langenud keset kahetunnist kontori koosolekut pisukesse unistamisse lihtsamast elust ja loodusega üheks saamisest?
Aga elu suguharus ei olnud Disney'i multifilm. Unistamine kanuusõidust koos Pocahontasega võib pakkuda rõõmu ja katarsist, kuid selle juures tasub meeles pidada, et elu nende suguharus ei tähendanud ainult mesimagusaid metsamarju ja naeratavaid ilveseid.
Toimetas Karol Kallas