Sotsiaalmeedias levib üleskutse boikoteerida vene kultuuripärandit. Olen sellele kategooriliselt vastu, ehkki idanaabri mõttemaailmast on praegu võimatu aru saada. Ei ole palju vaja selleks, et hukka mõista, kuid ei maksa unustada, et see, kes sind vihale ajab, valitseb sinu üle, kirjutab vaimulik ja Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Küllap on nii mõnelegi lugejale tuttav põnev tunne, kui vanavanemate juures ollakse avastatud möödunud aegadest tunnistust andvad esemed, raamatud, pildialbumid, ajalehed või miski muu – just sellele kodule iseloomulik.
Mina leidsin esimese klassi poisiklutina puukuurist vitstest punutud kartulikorvi põhjas 36 aasta vanuse ajalehe (vist oli see Päevaleht), kus oli foto metsas peituvatest soomlastest. Peitsid nad end Talvesõja ajal nõukogude pommitajate eest. See oli mulle šokiks, sest olin hiljuti näinud Soome TVst saadet suurest sõprusest Nõukogude Liiduga, kus kinnitati, et paremaid suhteid annab kaasaegsete riikide hulgast otsida. Olin ka veidi enne maaletulekut, ning vanaema käsul viimaste kartulite korvist tõstmist ja lehe avastamist, vaielnud klassivennaga, kes rääkis arutut juttu kunagisest Vene – Soome sõjast. Mõistsin nüüd, et klassivennal oli õigus, sest sain sellest lugeda puhtas eesti keeles.
Loata vanaisa tööriistakapis tuulates leidsin rulli keeratud ajalehe, mille nime ma ei mäleta. See oli sõjajärgsest ajast ning selle esikaanel olid paraadvormis Stalin ja artikkel, mis rääkis tervete rahvaste süüst maailmaajaloo ja progressiivse inimkonna ees. Selles öeldi, et omaenese juhtide tegevuse tõttu on langenud süü selliste rahvaste nagu sakslased, ungarlased ja tatarlased, peale. Nemad peavad nüüd tõestama, et soovivad oma valest minevikust lahti öelda. Nimekiri kriminaalsetest rahvastest oli pikem, ent teisi nimetatuid mul meeles ei ole.
Mõtlesin oma lapsearuga, et kuidas on võimalik kõiki inimesi süüdistada ühtedes ja samades pattudes – kui osa alevi noorsandidest käis õunaraksus ega isegi jaganud oma saaki teistega, ei võinud ju mina ometigi selles süüdi olla? Aru ma sellest ei saanudki, ning otsustasin et küllap see on sellepärast, et need lehes nimetatud rahvad kaotasid sõja ja ilmselt suured onud teavad, mis on õige. Eks on ikka nii, et inimene peab väheke kasvama selleks, et mõnest asjast paremini aru saada, aga vahel ei ole ka kasvamisest kasu. Olgu taas tsiteeritud idanaabri huumorimaestro Mihhail Žvanetski: „Ei ole nii, et tarkus tuleb koos vanadusega. Vahel tuleb vanadus üksi." Ja elu on näidanud, et vanameistril on õigus.
Meie meeled on vallutanud sõda Venemaa ja Ukraina vahel. On loomulik, et nii õudne sündmus, kui seda sõda on, kajastub meie meedias ja argielus, sest meiegi ei jää sellest puutumata. Praegu sõjapõgenike näol, keda on saabunud tuhandeid ja mida see meile kaasa toob, saame teada mõne aja pärast. Tegelikult üsna varsti, sest aasta või koguni kaks on väga lühike periood ning selle jooksul avaldub inimestel nende kogu loomus.
Vene sõduri loomus on avaldunud taas kord sellisena, nagu see on praktiliselt alati olnud. Alates Ivan Julma aegadest on idanaabri käitumismuster välispoliitikas ja sõjapidamises olnud üsna muutumatu. Parun Augustin Meyerberg (1622–1688), rändur ja diplomaat, Saksa-Rooma riigi saadik Moskvas, kirjutas aastal 1654:
„Moskva aristokraatide omavahelised vestlused on kultuurse inimese jaoks labased ja inetud. Nende vestluste ja huumori põhiliseks sisuks on teiste mustamine ja keelepeks ning metslaslik enesekiitmine. Moskoviidid valetavad uskumatu häbematuse ja nahaalsusega ega lähe endast välja, kui saate nende valedel sabast kinni. Läbirääkimistel välismaalastega otsivad moskvalaste ministrid võimalikke ja võimatuid meetodeid, kuidas neid petta. Häbematult võltsivad nad kõigile teada olevaid fakte. Moskva kaupmehed ja käsitöölised on uskumatult ebaausad. Vargaid ja sulisid on kõik tänavad täis ja nad käivad karistamatult ringi."
Ivan Šmeljov, kirjanik, publitsist, õigeusklik mõtleja, Nobeli kirjanduspreemia nominent (1873–1950) on arvanud oma kaasmaalastest:
„Venelased on rahvas, kes vihkab vabadust, jumalikustab orjust, armastab ahelaid oma kätel ja jalgadel, armastab oma veriseid despoote, ei tunneta mingitki ilu, on räpane nii füüsiliselt kui moraalselt, elab sajandeid pimeduses, sünges müstitsismis, ega ole näpugagi teinud liigutust millegi ilusa poole. Ent on alati valmis võtma vabadust teistelt, taga kiusama kõike ja kõiki, kogu maailma. See ei ole rahvas, vaid maailma ajalooline needus."
Need on rängad sõnad ja ei Meyerbergi, ega Šmeljoviga ei taha ma kõiges nõus olla. Ometigi võib leida nendele sõnadele tõestust kas või Balthasar Russowi kirjeldusest Liivi sõja eelsest diplomaatilisest suhtlusest Ordu ja Moskoovia vahel. Russow ei olnud kindlasti erapooletu oma kroonikas, ent kui erapooletu võib tänapäevalgi olla keegi, kes elab sõjapiirkonnas? Või kui erapooletu võib inimene olla oma arvamuses, kui ta sööb selle peost, kes arvamuse eest maksab? Russow meelitas Tallinnas elava vaimulikuna Tallinna raehärrasid („ … tahtsin mina nagu kord ja kohus selle lihtsa ja puhtsüdamliku (kroonika) teile auväärsetele targameelsetele härradele pühendada … kõige hoolega ja alandlikult paludes, et teie auväärsed targameelsed härrad võtaksite kõige lahkusega selle minult vastu ja sellest headmeelt tunneksite … Teie auväärsete targameelsete härrade teenistusvalmis Balthasar Russow. Õpetaja Tallinnas.), sest tema koguduse majanduslik käekäik sõltus rae heldusest. Tuttav muster ju seegi ning meie ajalgi igati järgitav. Sest millisel põhjusel võiks tänapäevalgi keegi juba üsna suureks kasvanud inimene nõuda kättemaksu ja põlgust kogu rahvale?
On selge, et sõja ajal on inimeste jaoks mitmedki asjad väga enesestmõistetavad – siinpool on head ja teiselpool halvad. Üheselt selge on ka see, et praeguses olukorras on anastatud ja vallutatud Ukrainat, kes kaitseb oma iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Pealegi on need sõjakuriteod, mida Vene armee on toime pannud, nii võikad, et selle jaoks ei jätku sõnugi. Viha vaenlase vastu võib olla suur. Ja see sünnitab tegusid.
Nõukogude poeet Ilja Ehrenburg manitses „omasid" – päev sakslast tapmata on asjatult elatud, sest meie paljukannatanud emad, naised ja lapsed nõuavad kättemaksu. Ehrenburgi üleskutse ei läinud tühja – Baltikumi, Saksamaa ja endise Poola aladele jõudnud Nõukogude armee denatsifitseeris neid alasid, nagu praegu Ukrainat, kõige selle juurde kuuluva kirjeldamatu vägivallaga. Ka kaitsetute naiste ja laste vastu.
Üks „valel" poolel sõdinud eesti mees oli venelastest sellisel arvamusel, et „tiblat ravib vaid mullakompress," sest ta oli tunnistajaks 1941. aasta suvesõja koledustele, mille panid toime hävituspataljonlased ja Punaarmee. Ma mõistan ukrainlasi, kes on kaotanud oma kodu, kelle lähedased või kogu pere on tapetud – kuigi, teoreetiliselt, ei peaks ka sellises olukorras olema inimhinges ruumi vihkamisele (aga sellest on mul turvaliselt oma isiklikus, pommikahjustusteta majas teed juues kerge arutleda). Miks aga võivad kaasaegsed, juba üsna suureks kasvanud, Eestimaal elavad inimesed, nõuda ühe rahva kuritegelikuks kuulutamist, on üsna raske aru saada.
On tõsi, et Vene kinokunstil ja massikultuuril on olnud peale Nõukogude Liidu lagunemist pakkuda enamasti maitselagedat keskpärasust ja seda on tunnistanud nad isegi. Hundikapitalismi tingimustes õitseb vaid labane meelelahutus, sest kõrgkultuur vajab sihipärast toetust ja selleks peab riigil olema huvi seda toetada. Massikultuuri, „popsa", taustal on üles kasvanud terve põlvkond „gopnikuid", ehk huligaanset-kriminaalset maailma romantiseerivaid inimesi, keda on oma eeskujuga inspireerinud praegused riigivõimud. Kui ühe riigi president, ministrid ja sõjaväe juhtkond kasutavad vangilaagri žargooni oma sise- ja välispoliitilises suhtluses, siis ei või palju enamat nõuda kodanikeltki. Aga – kas tõesti võib sildistada kogu rahvast?
Ühes hiljutises sotsiaalmeedias levivas kirjatükis soovitatakse unustada kõik, absoluutselt kõik, mis Venemaal leida on. Kunst, muusika, kirjandus ei maksvat midagi, kui see on Venemaal „toodetud." Vene ballett, helilooming, maalikunst, teater ja kirjandus ei olevat enam midagi väärt, sest selle on „ära nullinud" Vene armee vägivald Ukrainas. See on otsati mõistetav, nagu ühe isiklikult kohatud vanaproua puhul, kes pärast nooruses tema kallal toime pandud jõhkrat vägivalda venekeelsete sõdurite poolt ei ole suutnud enam kunagi kuulata vene keelt. Ent kaasaegsetelt eestlastelt, kes joovad, nagu minagi, soojas toas mõnusalt kuuma teed sidruni ja suhkruga ning tunnevad end maailmapäästjatena tänu sotsiaalmeedia profiilile ja rõivareväärile kinnitanud sinikollastele värvidele (millega nende maailmavalu ja –päästmine sageli piirdubki), tahaksin küsida järgmist.
Miks on meil siiani olnud kunstimuuseumites üleval vene autorite taiesed? Miks on lavastatud Tšehhovit? Sellise loogika järgi ei tohiks keegi enam esitada Schuberti, Mozarti, Beethoveni, Wagneri teoseid, sest see seondub natsi-Saksamaa ja koonduslaagritega?
Mängufilmis „Georg" esitab sõjajärgsel ajal „Estonia" lavale pürgiv noor Georg Ots Schuberti laulu. Saksa keeles. Ja keegi vastuvõtukomisjoni liikmetest paneb seda talle pahaks. Filmitegelane Georg Ots väidab, et Schubert ei ole sõjas süüdi. Kas on siis praeguses Ukraina-vastases sõjas süüdi Repin, Tšaikovski, Bulgakov, kui nimetada vaid kõige tuntumaid? Ma tõesti ütlen, et ma ei vihka, ega hakka vihkama Gogolit ja Rahmaninovi, sest vihkamine on esiteks madal ja inimest lammutav. Ja teiseks – vihkamine on lapsikult lihtne, mille jaoks ei ole muud vaja kui kaotada kontroll omaenese „mina" üle. Seda ei või soovitada mitte kellelegi. Eriti ei peaks vihkamist viljelema, veel vähem teistele peale sundima, suureks kasvanud, vanaks saanud ja end ise targaks pidavad onud ja tädid. Ja kolmandaks – hiinlased ütlevad targasti, et „see, kes sind vihale ajab, ka valitseb sinu üle."
Elu seadus on selline, et kõntsatormi vaibudes hakkavad jälle särama tähed ja labaste „hurraa"-kampaaniatega tõelist, ülesehitavat kultuuri hävitada ei ole võimalik. Puškini looming jäi ellu hoolimata sellest, et punaste ajal võimutüüri juurde jõudnud lollpead, kes ilmselt tema luuletusi koolipõlves pähe õppides näguripäevi nägid, tahtsid selle kui „proletariaadile mittevajaliku p**a," inimeste mälust kustutada ja neil olid selleks reaalsed võimalused. Nii saab olema ka nüüd – vale vajub ja Tõde tõuseb ja inimesel ei ole vaja kleepsusiltidega amokki joosta, märgistades kõiki, kes talle ei meeldi või tunduvad kahtlased. Sellel on ülikahtlase väärtusega Hiina „kultuurirevolutsiooni" lehk man.
Elul on veel huvitavaid seadusi. Ühe olulise õpetuse Elu reeglipärasusest on jätnud meie kaasaegne pühak, Serbia piiskop Nikolai (Nikola Velimirović,1881-1956). Ma ei tea, mis oludes on ta need sõnad öelnud – võimalik, et Teise maailmasõja lõpuperioodil, mil Nõukogude Armee tungis Jugoslaaviat vabastama, jätkates sama soojaga oma „selgitustööd," nagu ta tegi Ungaris ja Rumeenias. Nii saavutas Stalin Jugoslaavia omaenda, isikliku diktaatori, Josip Broz Tito, kaugenemise Moskvast. Tito pretensioonile ja nõudmisele, et Nõukogude Armee lõpetaks vägistamised Jugoslaavias, vastas Stalin – nõukogude sõjamehed on palju kannatanud ja tema ei kavatse hakata neid milleski piirama.
Piiskop Nikolai on öelnud:
„Jumaliku missiooniga rahvas, soovides kas karistada või eksiteelt tagasi kutsuda teist rahvast, ei tohi astuda üle Jumala Seadusest. Ei sõjavägi, ei juht, isegi mitte kõige tavalisem sõdur ei tohi Jumala Seadusest üle astuda. Kui kas või üks sõdur paneb toime varguse, hakkab marodööritsema, vägistama või teotab pühakoda või sooritab mõne muu patu Jumala Seaduse vastu, loob ta sellega takistuse oma armee edule. Mida kõrgem on auastmelt sõjamees, seda suuremaks takistuseks tema patt saab. Sõjaülema patt Jumala ja Jumala Seaduse vastu on võrdne reetmisele ja oma väe vaenlase kätte andmisega. Sõjas saabub tasu igasuguse patu eest kiiremini kui rahu ajal. Seda ei tohi kunagi unustada. Sõda – see on Jumala kiireloomuline tasu pikalt kestnud tegude eest rahu ajal. Meil on kahju ja leiname, et mingisugune rühm sattus varitsusse ja hukkus. Aga sõjas ei ole juhuslikkust. Või me tunneme kaasa ohvitserile, kes on saanud surma tema telki lennanud „juhusliku" kuuli läbi. Ei ole olemas, ega saa olema „juhuslikke" kuule. Iga kuul satub sinna, kuhu vaja. Sõjas ei ole pimedaid juhuseid."
Vägede Issand, Maailma Looja, mõõdab meile kõigile seda mööda, mis oleme ära teeninud. Tema mõõt ei ole tellija soovi järgi pikemaks venitatud või lühemaks lõigatud. Tema kaalud ei ole rikutud. Tema mõistab reamehele ja kindralile selle järgi, mis nad teinud on või sundinud teisi tegema.
Laskem teha Igavesel Isandal oma tööd ja Ukraina sõjaväel seda, mis on tema kohus. Jumala seadus on kardetav ja karm, ent õiglane ja muutumatu. Nagu see oli eile, on täna ja saab olema homme.
Vastupidiselt „hurraa"- kisendajatele, kelle revääridel olen pidanud nägema väga erinevaid värve. Need on vahetunud kerge käeliigutusega ja selle liigutuse juurde lahutamatult kuuluvate sobilike sõnavõttudega. Ja kui see on olnud lihtne eile ja on lihtne täna, miks ei peaks see siis olema lihtne ka homme?