Võitlus käib traditsioonide hoidmise ja konservatiivse maailmatunnetuse ning elukorralduse eest. Selles võitluses viiki ei tunnistata. Jääb kas vana ja ajale vastupidanud konservatiivne maailm või uus, tundmatu ja inimvaenulik koonduslaager, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Aeg voolab elujõe kallaste vahel oma vääramatut voolamist. Ajavoolu ei huvita, milline on hetkel tema kallastel valitsev riigikord ja milline koalitsioon moodustab parasjagu võimuloleva valitsuse.
Igaviku ajajõgi voolab vääramatult edasi ega tunne huvi, miks on tema kõrged kaldad kaetud nagu kärbestega lõppematu hulga tegelastega, kes muudkui ootavad ja ootavad, millal neist voolavad mööda nende vaenlaste laibad.
Hiina vanasõna olevat väitnud, et arukas ootab oma vaenlase surnukeha möödavoolamist jõel. Kättemaks ei olevat hiinlaste arvates arukas tegu – parem oodata, et vaenlane ise kuidagimoodi hukkub. Hiinlastel, nagu selgub nende vanasõnasid uurides, on aega küll ja küll.
Ega minulgi kuhugi kiiret ei ole. Viimastel aegadel on minu ümber neid inimesi, kellega on põhjust suhelda või üldse võimalik suhelda, jäänud väga vähe alles. Enamus nendest, kellega on suhelda võimalik, on inimesed nagu ma isegi. Neid nimetatakse siin ühiskonnas „üksikuteks tagurlasteks", kes seisavad ees „tuleviku ja progressi teel".
Hoolimata sellest, et selliste hinnangutega kostitavad minu tuttavaid ja mõttekaaslasi peavoolumeedia tegijad ja riigiorganite juhtivad spetsialistid, on just sellised „tagurlased" ainsad normaalsed inimesed üldse. Lisaks sellele on minu tuttavaid tembeldatud „kasulikeks idiootideks". Huvitav, millal hakatakse meid nimetama „kahjulikeks vanainimesteks" või „mõttetuks ballastiks"? Ega seegi aeg kaugel ei ole.
Kunagi räägiti mulle koolis, et hallpead tuleb asutada ja kulupead kummardada. Õpetati, et ühiskonna kõige vanemaid liikmeid – vanureid ja pensionäre – peab austama kasvõi sellepärast, et nad on elanud pika elu ja jõudnud väärikasse vanusesse. See tähendab, et nad omavad hulgaliselt elukogemusi ja elutarkust, mida noorematel veel varnast võtta ei ole.
Tänapäeval on see kõik unustatud ja hullem veel – vanus ja vanadus on kuulutatud vaat et kuriteoks. Vanem põlvkond on juba oma vanuse pärast süüdi kõiges, mis ühiskonnas valesti on. Vanuritele tuleb maksta pensioni ja neid igati poputada ja kuhu see niiviisi kõlbab. Samas on bioloogiline fakt – et kõik saavad kunagi ise vanaks. Iga noor ja hoolimatu „elu peremees" saab ise ükskord vanaks…
Vanus ei loe, vanus ei ole väärtus omaettte. Teha pole midagi. „O tempora, o mores!" ütles Vana-Rooma filosoof ja jurist Marcus Tullius Cicero (3. jaanuar 106 eKr. – 7. detsember 43 eKr.) „Oh aegu. Oh kombeid!" Cicero ei lõpetanud hästi. Tema võitlus vabariigi eest Roomas oli talutav Julius Caesarile (13. juuli 100 eKr. – 15. märts 44 eKr.), kuid peale Caesari surma 44. aastal eKr. ei tahtnud endine triumviir Marcus Antonius (14. jaanuar 83 eKr. – 1. august 30 eKr.) enam vabariigi eest võitlevat ja triumviiride pahesid piitsutavat oraatorit, publitsisti ja vaba mõtte avaldajat Cicerot kuulata. Ta lasi oma leegionäridel Cicero tappa. Triumviraat koosnes lisaks Marcus Antoniusele ja Gaius Julius Caesarile veel Gaius Ocatavianusest (23. september 63 eKr. – 19. august 14. pKr.). Tegemist oli tulevase keisri Augustusega, kes valitses esimese keisrina Rooma riiki vahemikus 16. jaanuar 27. eKr. – 19. august 14 pKr.
Nagu näitab meile selgesti Rooma ajalugu, ei sallitud ka siis vaba mõtte arengut ja sõnavabadust. Eriti vähe sallisid seda diktaatorikalduvustega poliitikud. Need poliitikud, kes mõtlesid valitseda diktatuuri tingimustes. Marcus Antonius oli kahtlemata selline poliitik. Ta unistas oma riigist ja valitses endale kuuluvat osa Rooma riigist nagu täievoliline ainuvalitseja. See viiski ta lõpuks tülli oma kaasvalitseja, Rooma linna ja läänealasid valitsenud Gaius Octavianusega. Nende omavaheline tüli lahenes sõjalise vastasseisuga, mille Marcus Antonius Aktioni merelahingus (2. septembril 31. aastal eKr.) kaotas. Järgnes Marcus Antoniuse enesetapp 1. augustil 30. aastal eKr. Gaius Octavianusest sai aga 16. jaanuaril 27. aastal eKr. Rooma ainuvalitseja, keiser Augustuse nime all.
Vaba sõna levik ja diktaatorlik võim ei sobi kokku. Kuidas siis välja tulla sellisest tupikust? Kuidas valitseda vastavalt eetikale ja headele tavadele inimestevahelistes suhetes ja ühiskonnas? Selleks on vaja ühiskondliku püramiidi ülesehitust. Selline varajasest keskajast kuni 1789. aasta revolutsioonini kehtinud euroopalik ühiskonna poliitilise elukorralduse skeem toimis ja elas üle isegi Inglismaa kodusõja (1642–1651) kuningas Charles I Stuart'i (19. november 1600 – 30. jaanuar 1649) ja Inglise parlamendi vahel.
Kuninga, monarhi, suurhertsogi, mark-krahvi või mõne teise isevalitseja võim peab olema taevaliku võimu peegeldus maa peal. Siis on ta juhindunud õigetest printsiipidest ja teda ei ähvarda ebaõigluse ja inimliku vääritimõistmise ning kuritarvituste ohud. Võim peab tulenema Jumala tahtest ja Jumala kinnitusel, mitte inimlike ihaluste ja inimlike arusaamade ja tahte, olgu siis kollektiivse või individuaalse tahte avaldusena.
Eestit on võimatu kujutada ette kuningriigina, aga vabameeste ehk vabahärrade vaba ühiskonnana, nagu näiteks muistse Skandinaavia ühiskonnana, on teda võimalik ette kujutada küll. Samal ajal tuleb sellise ühiskonna tippu tekitada oma rahvuslik vaimuaristokraatia.
Inimesed, keda tunnen ja kellega läbi käin, on kõik ühes küsimuses omavahel sarnased. Nad on vaatamata suurele erinevusele oma iseloomudes ja temperamendis ning tegevusaladelt, sarnased selles, et nad kõik on vabahärrad oma sisemiselt olemuselt. Nad mõtlevad ise, oma peaga ja ei lase endale peale suruda inimvaenulikku ideoloogiat ja „uue ajastu" progressidiktatuuri.
See, kes on sisemiselt „vabahärra", ei hakka iialgi kummardama „suure kamba" ideoloogiat ja eetikat. Kirjutasin kunagi kolumni teemal, et suure kambaga on hea ainult tulekahjusid kustutada. Jään ka nüüd selle mõtte juurde.
Kõik vabahärrad koonduvad ühe aate – vabaduse ja iseolemise aate ümber. Võitlus käib traditsioonide hoidmise ja konservatiivse maailmatunnetuse ning elukorralduse eest. Selles võitluses viiki ei tunnistata. Jääb kas vana ja ajale vastupidanud konservatiivne maailm või uus, tundmatu ja inimvaenulik koonduslaager.
Valik on igaühe enda teha. Olla vabahärra või ori? – selles on küsimus.