Eesti kõrge koht Piirideta Reporterid vabaühenduse edetabelis osutab kui piinlik on meil olukord päris ajakirjandusvabadusega, kirjutab Karol Kallas.
Eesti hüppas ühe orgi (sõna "organisatsioon" lühend, vt ka Sõrmuste isanda "ork"), mis tegeleb "ajakirjandusvabaduse kaalumisega" edetabelis viieteistkümnendalt neljandale kohale. Kui nimetatud orgi – Piirideta Ajakirjanikud – lähemalt vaadata, siis tekivad tõsised küsimused, kas selle kiituse pärast tuleks tunda rõõmu, või pigem häbi. Allakirjutanu arvab viimast.
Lühiülevaade: mis organisatsioon on Piirideta Reporterid?
Piirideta Reporterid (Reporters sans frontières; RSF) on 1985. aastal asutatud rahvusvaheline valitsusväline ja mittetulunduslik vabaühendus, mille eesmärgiks on nende enda jutu kohaselt teabevabaduse kaitsmine. RSFil on konsultandi staatus ÜRO, UNESCO ja Euroopa Nõukogu juures.
Org peab oma vundamendiks inimõiguste deklaratsiooni 19. artiklit: "Igaühel on arvamuse- ja sõnavabadus; see õigus kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata."
RSFi "valitsusvälisus" ajab pehmelt öeldes hirnuma. Samamoodi on seda "sõltumatus", sest keegi, ega miski ei ole "sõltumatu" oma suurimatest "kommionudest".
RSFi suurimad rahastajad on 40 protsendiga Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsused ning Euroopa Liit. Kõigis nimetatud riikides on võimul progressiusulised parteid – seda isegi Ühendkuningriigis kui vaadata, mismoodi Toorid loodusseaduseid (kiirendatud roheüleminek) ja elementaarset bioloogiat ("mitmekesine" sugupoliitika) eiravad.
26 protsendiga järgnevad "toetajad ja sihtasutused", kellest suure osa moodustavad Prantsusmaa riiklikud ettevõtted ja organisatsioonid ning sihtasutused (Maison de la Presse, Mediakiosk, Société Générale, Fondation de France, TV5 Monde, AFP jne).
Sihtasutuste rubriigis omakorda tekitab siirast vaimustust, et sealt leiab Luure Keskagentuuri allasutuse Riiklik Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy; NED). Lühidalt on NED CIA varisihtasutus, mis pingutab selle nimel, et maailmas saaksid võimule Ameerika Ühendriikidele – tänase seisuga pigem selle süvariigile – sobivad valitsused.
Rubriigist "võimud, agentuurid ja teised üksused" leiab samuti ohtralt Prantsusmaa päritolu institutsioone.
Rahaallikana on RSF-i eelarves 20 protsendiga kolmandal kohal selle üllitatud raamatud – mille tootmise ja turustamise maksavad suuremas osas kinni RSF-i toetavad ettevõtted. Millest paljud on Prantsusmaa päritolu, nagu näiteks Koryo, FNAC, JCDecaux jne.
Neljandal kohal seitsme protsendiga on avalikud korjandused. Ülejäänud rahaallikad on kuue protsendiga täpsustamata "eraldised", üks protsent rahast saadakse "teiste toodete" müügist ja 0,1 protsenti rahast korjatakse kokku oksjonitelt.
Kui rahastajate kaalu pealt RSFi kohta midagi arvata, siis tegemist võib olla suhteliselt mitmekesiseid kahtluseid äratava Prantsusmaa ja CIA ühisoperatsiooniga. Või Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide süvariikide kummalise koostööopiga, sest "Prantsuse maailm" ja USA hegemoonia ei sobi kuidagi kokku.
Vaadates, kuhu raha läheb, siis 85 protsenti sellest kulub Prantsusmaal toimuvale "sotsiaalsele missioonile". RSFi peakorter asub Pariisis.
Rahalises mõttes, vähemalt mis avalikult on selle kohta teada, ei ole RSF väga suur projekt. 2018. aastal näiteks oli selle eelarve 6,1 miljonit eurot. Hilisema aja kohta pole täpsemaid andmed paraku ilmavõrgust leitavad.
Kokkuvõtteks: tegemist on tüüpilise MTÜ tööstuse esindajaga, mis on ainult nime poolest vabaühendus, mis ei aja mingit "oma asja" ja seda rahastavad suuremas osas progressistlikud valitsused, süvariigid ning nendega samameelne EL. See täidab progressistlike riikide valitsuste, impeeriumi ehitava ELi ja ilmselt Luure Keskagentuuri tellimust.
RSFi usuline pale
RSFis valitseb usuline režiim. Lühidalt töötavad RSFis sellised inimesed, kes arvavad, et sõnavabaduse piiramine on sõnavabadus ja usuvad, et Euroopa Liidu digiteenuse seadus päästab nii sotsiaalmeedia kui ajakirjanduse. Kes arvavad tõsimeeli, et Elon Muski poolt Twitteri tsensuurile otsa peale tegemine ohustab sõnavabadust. See "teabe- ja sõnavabaduse kaitsjate" ühendus üllitas 5. mail oma kodulehel jutukese, mis kannab pealkirja: "Twitter ja Elon Musk – USA peab võtma vastutuse ja kehtestama ilmavõrgule kaitsemeetmed (Twitter and Elon Musk – US must assume responsibility and impose online safeguards). Paistab, et need inimesed seal mõtlevad tõsimeeli: "Kallis Joe Biden, kaitse meie sõnavabadust veel rohkem. Palun ütle milline see olema peab ja näita, mida me tegema peame. Sest see on nii mõnus ja vajalik!"
See, mismoodi meie korporatiivne meedia selle jõugu edetabeli neljanda koha peale ekstaatiliselt ruigas, paneb tõsiselt küsima, kas inimesed, sealhulgas ajakirjanikud ise, on kaotanud viimasegi aruraasu ja võimekuse maailmaga adekvaatselt suhestuda? Aga – progressiusk ongi raske ajuhaigus, mis võtabki inimestelt ära võime tuvastada, mis on päris ja mis ideoloogilise ajupesu loodud lummutis.
Muidugi on päris suur osa RSFi tegevusest kiiduväärt, kuid viidatud nõdrameelsed üleskutsed sõna- ja teabevabaduse piiramiseks on piisavalt suur tõrvatilk, mis teeb kogu projektist paraja mürgitünni.
"Pressivabaduse" auhinna metodoloogia
Alates 2022. aastast kehtib "pressivabaduse" hindamisel RSFi ja ekspertide paneeli poolt koostatud uus metodoloogia.
Organisatsioon kirjeldab pressivabadust: "Pressivabadust määrateldakse ajakirjanike, seda nii üksikult kui kollektiivina, vabadust valida, toota ja levitada avalikkuse huvides uudiseid, mis on sõltumatud poliitilisest, majanduslikust, seadusandlikust ning sotsiaalsest sekkumisest. Sealjuures ei tohi miski ähvardada nende füüsilist ja mentaalset turvalisust."
Selline kirjeldus, peale kahte aastat, kus pea kogu maailma ja Eesti korporatiivne meedia asus ühe mehena koroonaapartheidi poolele ja inimeste vabaduse ning põhiõiguste vastu; kus selgus et päris inimõiguseid pole ametlikult enam olemas ja mingid "õigused" – või pigem väärused – on ainult "tähestikurahval" ja Eesti polnud selle juures veel kõige hullem apartheidirežiim ning meie meediamajad kõige nõdrameelsemad kaasajooksikud; siis selline ajakirjandusvabaduse lahtiseletamine on pehmelt öeldes küüniline.
Või pigem mitte, sest küünikud on suurel osal juhtudest suhteliselt mõtlemisvõimelised inimesed, aga selliste loosungitega esinemine – peale ülemaailmset koroovaapartheidi, valitsuste valetamise ja "teadlaste" ning "meditsiiniekspertide" enda tõsiseltvõetavuse ise jalge alla tallamist, on ühekorraga nii nõdrameelne kui naeruväärne. Aga orjus ongi uuemal ajal vabadus ja valed uus tõde.
Pressivabadus määratakse ära kahes pooles. Esimene vaatab lihtsalt kui palju konkreetses riigis ajakirjanikke ahistatakse-tapetakse. Teine pool loetakse kokku ankeetidest, mille täidavad vaadeldava riigi ajakirjanikud, teadlased ja inimõiguslased.
Ehk lahti seletatult on koht ajakirjanduse vabaduse edetabelis seda kõrgem:
a) Mida paremini valitsus/poliitikud ja meediamajad/nende omanikud omavahel läbi saavad.
b) Millist rolli mängis "teadus" koroonaapartheidi ajal, nägi igaüks, kellel vähegi tervet mõistust alles ja kindlasti on nende hindajate seas Tallinna Ülikooli või muidu "teadlased", kes ei oska inimeste sugude hulka kokku lugeda, ega täpselt defineerida, kes on naine või mees.
c) inimõiguslasi ei huvita põhiseadus, inimõiguste deklaratsioon, Nürnbergi koodeks, ega terve mõistus, vaid nende aur läheb peamiselt "tähestikurahvale". Kui lüüa lahti "Inimõigused Eestis 2022", siis vaenukõnet mainitakse kümnel, eestlasi 18, välismaalasi 23 ja tähestikurahvast (LGBT+ vormis) 58 korral. Mis meelel, see keelel. Sama aruande Katrin Nyman-Metcalfi poolt kirjutatud "Sõnavabaduse" peatükis kõlab esimese soovitusena "võtta vaenukõne kriminaliseerimine uuesti valitsuse päevakorda". Kas kellelgi on "meie" inimõiguslaste – või pigem inimväärlaste – moraalse palge kohta veel küsimusi? Sõnavabaduse karistamine ei ole normaalses maailmas sõnavabadus.
Olukorda ajakirjandusvabadusega, vähemalt siin Eestis ja arvata võib, et ka suuremas osas lääneriikides hindavad inimesed, kes on jõugukraatial (poliitika + suur äri) ja Urr teab kellel veel kenasti "taskus". Eesti suurimad meediamajad kuuluvad Eesti rikkamatele inimestele, kelle ettevõtted on saavutanud meie päikesetõusu režiimiga toreda üksteisemõistmise. (Seninägematu tulususe saavutanud ravimiäri ja teatud meediamaja seoseid ei hakka siinkohal lahkama…) Ehk – ajakirjandusvabaduse kabeli järjestus näitab rohkem kui "hästi" on riigis olukord Itaalia tüüpi fašismiga. Elik totalitarismiga üldiselt.
Ankeet
Ankeedis on 122 küsimust, mis on jaotatud viite "kontekstilise näitaja" rühma.
Poliitilise konteksti jaotuses on 33 küsimust, millega üritatakse välja selgitada, kas riik või poliitikud üritavad ajakirjandusele päitseid pähe panna ja – lubatagu siinkohal jälle kõvasti iii-hhaaa-haa-haaa teha – kas ajakirjandus hoiab avalikkuse huvides valitsust vastutavana ja milline on üldsuse toetus sellele. Lühidalt olukorrast Eesti korporatiivses ajakirjanduses: see on režiimi ideoloogia kehtestaja, mis vaikib maha selle inimsuse vastased kuriteod ja ründab – kasutades siinkohal RSFi väljendeid – "võimubastione" ning "valitsevat narratiivi" küsimuse alla seadvat vaba ajakirjandust.
Seadusandluse raamistiku rubriigis on 25 küsimust ja selles tahetakse teada, et ega mõnda ajakirjanikku tema töö ja meelsuse pärast ei tühistata, kas ajakirjanikud pääsevad teabele vabalt ligi ning kas ajakirjanike kiusajaid piisavalt nuheldakse. Varro Vooglaid on SAPTK juhatuse esimees, SAPTK on aga Objektiivi vastutav väljaandja, seega tegemist on selgelt ajakirjandusega seotud inimesega, pealegi Eestis antud vallas ühe autoriteetsemaga – kui vaadata, millist tähelepanu tema sõnadele pööratakse. Tõenäoliselt pole Eestis nii palju taga kiusatud, teda ja tema peret avalikult mõnitatud, tühistatud ja mis kõik veel inimest, kui seda on Vooglaid. Need "ajakirjanikud", "teadlased" ja "inimõiguslased", kes ankeedis selle koha peal arvasid, et kõik on Eestis hirmus hästi, võivad rahumeeli puu otsa tagasi ronida, nad sobivad oma arengutasemelt ning moraalilt sinna paremini.
Majandusliku konteksti osas on samuti 25 küsimust ja nendega üritatakse selgitada välja, kas seadusandlusega ei piirata ajakirjandusväljaannete tegutsemist, kellele ning kui palju jagatakse valitsuse toetusi ja kellele mitte. Samuti uuritakse, kas eraettevõtlus ei kiusa kuidagi mõnda väljaannet (näiteks millele antakse reklaami ja kellele mitte) ja kas meediamajade omanikud ei kasuta väljaannet ära oma ärihuvide kaitsmiseks või edendamiseks. Taas, kui mõni vastaja arvas, et Eesti olukord selles vallas väärib maailmas 4. kohta… vabandust, kui see päriselt nii oleks, siis peaks maailmale tõsiselt kaasa tundma.
Sotsiaalkultuurilise konteksti jaotuses on 22 küsimust ja tahetakse saada teada, mida vastanud arvavad asjaolude kohta, kas ajakirjanike alandatakse nende soo, klassikuuluvuse, rahvuse või religiooni pärast. Samuti uuritakse millised on kultuurilised piirangud, mis juhtub siis kui keegi seab küsimuse alla valitseva narratiivi, mõne võimukeskuse või mõjuka inimese moraalse palge. Selle koha peal võib vist öelda, et aitäh kallis Eesti valitsus ja korporatiivne meedia, et Objektiivi ajakirjanikud kõik veel elus on, meid vangi pole pandud, meid meie usuliste tõekspidamiste pärast ainult "natukene" taga kiusatakse ja nii edasi… Kõik on nii hästi! Huraaa, neljas koht!
Viimases, turvalisuse osas on kaksteist küsimust, mis keskenduvad ajakirjanike kaitstusele, kas neile on kuidagi füüsiliselt, psühholoogiliselt/emotsionaaselt ja tööalaselt kahju tekitatud. Objektiivi inimestele päris kätega kallale pole teadaolevalt tuldud, aga küll on võõraste inimeste poolt tänaval karjudes sõimatud, saadetud ähvarduskirju, igaüks on pidanud ei tea kui palju kordi progressiusuhulludega maid jagama ja toimetuses on vähemalt kaks inimest, keda on nende Objektiivi töö/usu pärast tühistatud. See kõik sünnib valitsuse, nomenklatuuri ja suurte Eesti meediamajade rohkem või vähem häälekal heakskiidul ning jõustruktuuride toetusel. Siinkohal võib osutada KAPO Aastaraamatu 19. leheküljele, kus peetakse ajakirjandusvabadust "Ühiskondlike pingete pahatahtlikuks õhutamiseks".
Kõigi mainitud "kontekstiliste näitajatega" kattub nõndanimetatud "faktikontroll". Kuivõrd funktsionaalse lugemisoskuseta ja pahatahtlike "faktikontrollijate" tegevus, kes on samal ajal ühe suure ja vaenuliku meediamaja töötajad, kes on läbinähtavalt progressiusuhullud (mitu sugu inimestel on ja kas lapsed sugu tohivad muuta?), tegevus piirab Objektiivi "ulatust" ühes suures sotsiaalmeediakanalis – mis paraku on täna veel oluline – siis Eesti korporatiivne meedia on ilmselt ajakirjandusvabaduse probleem number üks.
Sest kui kellelgi on muresid, siis nende lahendamist tuleb alati alustada iseendast. Eesti korporatiivse meedia ja meediavälja, või "väärteabe" (mis on järjekordne kunst-värd-kontseptsioon) probleem pole mitte Uued Uudised, Telegram, Rahvuslane ja Objektiiv, vaid eelkõige korporatiivne meedia ise. See ei pretendeerigi enam erapooletusele, aususele, põhiseaduse kaitsmisele ja sõltumatusele, vaid tegemist on Eesti rahvusriigi hävitamise ning uue maailmakorra, "uue" maailma, "uue inimese" loomise masinaga.
Kokkuvõtteks tuleb paraku tunnistada, et Eesti saavutas nii kõrge koha Piirideta Reporterite ajakirjandusvabaduse indeksis ainult tänu sellele, et päris ajakirjandusvabadusega on meil lood kahjuks halvasti. Lisaks võib meenutada ühte loomuõiguse/looduse seadust: revolutsioon õgib oma lapsi ja progressiusk on revolutsiooniline liikumine selle kõige jõledamas mõttes. Nagu tänane Euroopa Liit, olid ka Stalini Venemaa impeerium ja Hitleri Saksamaa pahempoolsed ning sotsialistlikud ja kõik kolm ehitavad-ehitasid Head Uut Ilma. Viimase kahe (ma pole küll bioloog, aga…) mehe aja üle elanud Luteri pastor Martin Niemöller sai ilmselt aegade lõpuni kuulsaks sõnadega: alguses viisid nad ära kommunistid…