Eestit ei esindata Eurovisioonil juba aastaid unikaalse kultuuri ja keelega riigina. Viimaste aastate esitusi vaadates oleks nagu tegemist mingi endise Briti kolooniaga, kus pärismaalased assimileerusid ja siis said küll mingil hetkel vabaks, kuid ei oska selle vabadusega muud peale hakata, kui laulavad ikka endise okupandi keeles, kirjutab Ivan Makarov.
Kui ärkasin pühapäeva hommikul, siis minult küsiti: aga kas sa mäletad, kes esindas Eestit eelmise aasta Eurovisioonil? Üritasime kahe peale välja nuputada, aga tulutult. Guugeldama põhimõtteliselt ei hakanud ja arvasime, et see võistlus jäi koroona tõttu üldse ära.
Aga meelde ei tulnud ka eelmiste aastate Eesti esindajad ja laulud – ma küll ei jälgi seda üritust aastat nii kümme, kuid Eestis ju vahutatakse selle teema ümber aastaringselt, ja isegi kui meie poolt saadetud taidleja murraks enne lavale astumist jalaluu ja viidaks kanderaamil minema, ikka kirjutaksid kõik peavoolikud veel mitu kuud sellest, mida ta sööb, kellega käib ja kuidas lõõgastub.
Aga absoluutne tühjus – ei meenu ei laul ega nägu ning hakkab midagi koitma vaid aastate tagant. Ilmselt tollest ajast, kui piinlik ei olnud. Meenuvad „Rändajad" ja Sandra Nurmsalu koos Urban Symphonyga. Maagiline eesti lugu.
Seekord lülitusime Ukraina tõttu eurolainele finaali lõpusirgel, kusagil kesköö paiku – ja pole midagi kaotanud, sest seal mängiti kogu aeg kõigi laulude popurriid ja üldpildi masendus oligi käes. Aga küll on hea tunne, kui miljonid Euroopa televaatajad hääletasid Ukraina laulu Eurovisioonil esimeseks. Hiljuti ütles president Volodõmõr Zelenski, et tema riigil on varsti kaks Võidupäeva, aga mõnel mitte ühtegi. Kuid kaks ilma kolmandata ei jää ja siin siis tuli võit Euroopa suurimal laulukonkursil.
Ja see on tore, kuna eurorahvad hääletasid lavale tulnud ja oma emakeeles hingestatult laulnud sõdalased kolossaalse ülekaaluga võitjateks. Kusjuures see, kuidas põrus Saksamaa oma haleda multikultiga, saades ümmarguse nulli kõigilt žüriidelt, vastas täielikult selle kunagise suurriigi tänasele nutusele seisundile: mahasurutud, häbistatud, äravägistatud, argpükslik, allaheitlik, ennastpiitsutav, merkelistlik kahepalgeline hartlebide maa, kes lakub juba kolmveerand sajandit võitja saabast ja ikka ei saa isu täis.
Lauluvõistlus ise on täiesti allakäinud üritus, kuigi võiks ju eksisteerida, küll mitte nii mastaapsena, sest geid ei moodusta ju kontinendi elanikkonnast valdavat enamust ja nende maitse järgi korraldatav pidu võiks olla proportsionaalne geide esindatusega elanikkonnas. Ma nüüd ei taha mitte mingil juhul riivata setosid, kuid üle-euroopalist setode lauluvõistlust, kui see peaks tulema, ei oleks siiski vaja pakkuda kolmesajale miljonile vaatajale ja halvata selleks terveks nädalaks mõni Euroopa linn. Nagu ütles ühes Kreisiraadio sketšis estofiilist tegelaskuju Alev Ström, „neli tundi Mart Saare laule" on natuke palju.
Minu jaoks oli „natuke palju" võõbatuid sootuid olevusi, kes kõik oleksid nagu mingi lubjaga lahjendatud ekstaatilise mõnuaine mõju all. Nende grimasse, röögatusi, hüppeid ja kukerpalle oli lihtsalt väsitav vaadata ja kuulata, leksikon jäi isegi Inimsööja Ellotška sõnavarale alla ja riided enamasti puudusid. Ausalt öeldes ei köitnud meile näidatud tuharate sortiment, mis kõik olid veel nõukogudeaegse keeduvorsti kombel soonivate nöörikestega seotud. Ausalt, see võistlus oli kuidagi… hügieeniline.
Erandeid ikka leidus, ja ka näiteks Eestit esindanud Stefan demonstreeris mehe häält ja välimust, mis ehk osutuski tema jaoks saatuslikuks: lugu oli meeldiv ja meeldejääv, aga hepiklevate vähemuste seisukohalt jällegi liiga maskuliinne, ehk see mees ei andnud nende fantaasiatelegi lootust. Veel kümmekond aastat tagasi oleks Stefani lugu kindlasti esikolmikus, aga kogu Euroopa degradeerub ju ajalooliste protsesside kohta ennenägematu kiirusega, ja see puudutab kõigepealt multisaasta svammina imavat popkultuuri, sest süvakultuur peab mõnevõrra kauem vastu.
Eestit ei esindata juba aastaid unikaalse kultuuri ja keelega riigina. Eurovisioon oleks suurepärane võimalus tutvustada sadadele miljonitele televaatajatele oma ilusat keelt, põhjamaist iseloomu, kordumatut Valgre-Oidi-Rannapi leiutatud meloodiate maailma, aga meilt ikka saadetakse lauluvõistlusele mingeid ingliskeelseid klišeesid ja standardsämplide kombinatsioone, vahel kogunisti välismaa artistide esituses, nagu kohalikud ei oskakski seda jama laulda.
Aga see juba pikemat aega ei tööta, nagu ei töötanud ka päris tola mängimine a la „Leto svet". Iga jumala kord raisatakse kolossaalseid summasid kroonilisele haigusele sarnaselt lõputult veniva „Eesti" laulu taidlejate konkursile, millest eestlastele jääb meelde ehk poolteist laulu, ja kehvakestest vähem kehva saatmisele konkursile.
Tulemuseks iga kord hale lüüasaamine, ja Euroopa ei saagi ettekujutust sellest, mis maa see Eesti tegelikult on, et kas sinna tasub nii kaugele sõita, kui ta ei erine teistest mitte millegi poolest… Oleks nagu tegemist mingi endise Briti kolooniaga, kus pärismaalased assimileerusid ja siis said küll mingil hetkel vabaks, kuid ei oska selle vabadusega muud peale hakata, kui et laulavad ikka endise okupandi keeles ja taastoodavad multikultit, kuna ise midagi algupärast luua ei ole enam võimelised.
Haledat rolli selle kuvandi loomises etendas ka EV president Alar Karis, kes avas hiljuti Veneetsia biennaalil „Eesti" paviljoni, kus Eestit seostati koloniseerimisega ja pakuti meie kultuuri pähe mingit aafriklaste ja hirmuäratavate ebamäärase soo esindajate kargamist. Seda võis ju tõlgendada kui riigipea teadmatusest tingitud arusaamatust ja nõunike halvast tööst tekitatud piinlikku äpardust, kuid peatselt kuulutas Karis välja muutmata kujul välismaalaste seaduse, mille ta oli varem jätnud välja kuulutamata. Muudatustega kehtestatakse kolmandatest riikidest pärit inimestele töörändeks veelgi paindlikumad reeglid, mis lähitulevikus suruvad niigi kolossaalse hulga põgenikke vastu võtnud eestlasi oma rahvuse eksistentsi kuristiku äärele. Seega rikkus president koos oma kaasosalistega reformierakonnast põhiseaduse preambula põhisätteid.
Selle taustal on Eesti pidev põrumine Eurovisioonil muidugi tühiasi, mida ei saa öelda sellele raisatavast rahva rahast. Kuna ERR ei tule ilmselgelt selle ülesande täitmisega väärikalt toime, tuleks juba aastaid ümber „Eesti" laulu rahaküna tšilliv seltskond laiali saata ja anda Eurovisiooni asjad üle erakätesse. Saadakse hakkama kordades väiksema summaga ja tulemus halvemaks ei lähe, kuna lihtsalt ei anna halvemaks minna. Ja ei oleks ka žürii profaanidest „eksperte", kes tegid Eestile häbi, jättes Ukraina laulu ühegi punktita.
Eesti on muutumaks iseseisvast ennast kultuuriliselt taastootvast riigist Euroopa Föderatsiooni kirju rahvastikuga provintsiks. Kui lähenevad riigikogu valimised ei tuuluta korralikult meie parlamendi rääsunud oravapesa moodi umbseid ruume ja ei tühista Eestit kui rahvusriiki õõnestavat välismaalaste seadust, ootab meid siin täielik rahvuslik hääbumine, anklaavid, narkokaubandus, vägivald, multikulti ja muu meist suuremaidki rahvaid juba tühistanud jälkus.
Jääb vaid üks hea küsimus – aga kuhu see hord edasi liigub, kui muudabki Euroopa riigid lõplikult nende päritolumaade taolisteks, kus nad kohe mitte kuidagi ei tahtnud elada.
Olukord, kui eestlaste põline maa on kõigi oma, lõppeb paratamatult sellega, mis juhtus kolhoosidega.
Aga õnneks jääb Pika Hermanni torni lehvima sinimustvalge lipp.