Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: "Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu."

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: "Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!" Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

  • Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
  • Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
  • Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
  • Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki "juhtivat" tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
  • Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
  • Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
  • Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
  • Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
  • Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: "Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe."

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut

Aleksandr Solženitsõn