Ühendkuningriigi ajakirjanik James Delingpole selgitab oma Substacki kanalis, et tänaste hullumeelsete kriiside valguses ei tohiks võimalust, et need on ulatuslike päris vandenõude tulemus, kergekäeliselt kõrvale heita.
Igal esmaspäeval lindistan ma koos oma sõbra Toby Youngiga "London kutsub" (London Calling) nimelist taskuhäälingu saadet. Sellele saatele peaks siiski panema nime "nõdrameelus või vandenõu", sest see on suurema osa meie iganädalaste kuulajate rõõmuks peetavate arutelude peateema.
Jamesi meeskond arvab, et sõda talunikega, vaktsiinihullus, keskpankade digitaalsed rahad, Ukraina varisõda, soomuutjate liikumine ja palju muud sarnast on osa koordineeritud vandenõust, mida satanistidest kiskjate klass on aastakümneid ette valmistatud, mille eesmärgiks on Maalt pühkida kõik "kasutud söödikud" ning teha alles jäänud inimestest orjad.
Toby meeskond leiab seevastu, et kõigi mainitud hullumeelsete käkkide korraldajad on täiuslikult süütud ja need on korda saadetud ainult head soovides. Mõned puterdavad poliitikud ja kergesti erutuvad triljonärid üritavad muuta maailma paremaks, kuid teevad selle juures igati vabandatavaid vigu. Nagu näiteks tapavad mRNA vaktsiinidega kogemata lapsi, leiutavad Sri Lankal Holodomori ja pööravad Kanada, Austraalia ning Iirimaa Põhja-Koreaks.
Sõda talunikega, vaktsiinihullus, keskpankade digitaalsed rahad, Ukraina varisõda, soomuutjate liikumine ja palju muud sarnast on osa koordineeritud vandenõust, mida satanistidest kiskjate klass on aastakümneid ette valmistatud, mille eesmärgiks on Maalt pühkida kõik "kasutud söödikud" ning teha alles jäänud inimestest orjad.
Kuna kogu meie vastu suunatud kurjuse ulatus on nii suur ja räige, siis on mul Toby versiooni asjade käigust üha raskem tõsiselt võtta. Samuti ei aita tema esitatud versioonile kaasa "ära kunagi pea kurjuseks seda, mida saab läbi ja lõhki selgitada rumalusega" moodi aforismide tsiteerimine, nagu ta tegi hiljuti oma sõnavabaduse portaalis Daily Sceptic.
Nimetatud tsitaati tuntakse Toby pooldajate sõnul Hanloni habemenoa nime all. Ma eeldan, et andes sellele nime, soovib ta meid veenda, et tegemist on aksioomiga, ehk ühe sellise teatud elujuhtumiteks sobiva reegliga, mida küll ei ole võimalik tõestada, kuid mis on enamuse arukate inimeste jaoks nii iseenesestmõistetavalt tõsi, et sellega saab asjad ära tõestada ilma, et peaks laskuma keerukatesse vaidlustesse.
Ära pea mitte kunagi rumaluseks seda, mida saab selgitada pahatahtlikkusega.
Paraku on "Hanloni habemenuga" üdini jura. Üks põhjus, miks see on täielik jura, peitub selles, et kui selle tähendus pahupidi pöörata, kõlab see sama targana.
"Ära pea mitte kunagi rumaluseks seda, mida saab selgitada pahatahtlikkusega."
Kuigi ma kohandasin natuke sõnastust, et anda sellele rohkem epigrammi tunnet, arvan ma siiski, et te nõustute, et see aksioom – nimetame selle Delingpole'i habemenoaks – on sama tõenäoliselt võimalik kui Hanloni oma.
Ja kes üldse see Hanlon oli? Kas ta oli filosoof ja teoloog, nagu Occhami William, 13. sajandi frantsiskaani munk, kes mõtles välja Occhami habemenoa? Kas ta oli söör Francis "teadmised on võim" Baconi sarnane suur filosoof ja teadlane? Kas ta oli silmapaistev ajaloolane ja poeet, nagu Robert Conquest, kes andis meile siiani kehtiva "seaduse", et "iga organisatsioon, mis ei ole selgelt parempoolne, muutub varem või hiljem vasakpoolseks"?
"Iga organisatsioon, mis ei ole selgelt parempoolne, muutub varem või hiljem vasakpoolseks."
Robert Conquest
Tuleb välja, vähemalt Wikipedia andmetel, et Hanlon oli suhteliselt suvaline tegelane Pensylvania osariigi Scrantoni linnast, kes pakkus ühe oma mõtte välja 1980. aastate naljaraamatule "Murphy teine seaduste raamat: rohkem põhjuseid, miks asjad lähevad valesti" (Murphy's Law Book Two: More Reasons Why Things Go Wrong). Tuntuks sai see ütlus 1990. aastatel kui see lisati arvutiprogrammeerijate sõnastikku "Argoo toimik" (Jargon File).
Seega suvalisest tualettruumi raamatu lisandusest, mille on kirja pannud keegi, kes elab linnas, mida tuntakse peamiselt Dunder Mifflin Paper Company (Dunder Mifflini paberivabrik) koduna, on nelja aastakümnega kuidagi maagiliselt saanud lapidaarne tõde, mis on nii jõuline, et ainult selle välja ütlemine tõestab hoobilt, et sul on õigus.
Kas teile ei tundu, et midagi selle kõige juures haiseb?
Sooritame hetkeks ühe mõtteharjutuse. Oletame kui mainitud üleilmne vandenõu, mille teemal mina trummi löön, on päriselt olemas, siis nõuaks see inimestelt, kes selle eest vastutavad, tohutul hulgal salasepitsemist ja kavalust. On ju nii?
Me võime minu hinnangul samuti nõustuda, et kui mõned inimesed oleksid sellise vandenõu toime panemiseks võimelised, siis peaksid nad olema uskumatult rikkad. Või nagu mõned ütlevad, et sul peaks olema võimalik endale nii palju raha juurde trükkida, nagu parasjagu pähe tuleb, nii kui asjad on käinud Föderaalreservis alates 1913. aasast. Et sellistel inimestel on oma rikkusest tingituna määratu mõju avaliku diskursuse üle, mida nad suunavad mõttekodade, reklaami, Hollywoodi, TV, meedia, aktivistide survegruppide ja muu sarnase kaudu.
Tõepoolest, seda kõike on võimalik tõestada. Esimese näitena keskendun ma sõnadele "vandenõuteooria" ja "vandenõuteoreetikud" ('conspiracy theory' ja 'conspiracy theorists'). Need sõnad (väljendid) pandi esimest korda kirja 1967. aasta Luure Keskagentuuri (CIA) salastatud dokumendis, mida pidid lugema CIA juhtkond ja teatud tugipunktid ning baasid. Dokument kandis pealkirja "Kuidas tõrjuda Warreni raporti kriitikat" (Countering Criticism of the Warren Report). Nimetatud dokumenti on nimetatud, teadagi kelle poolt, võltsinguks ja "veel üheks vandenõuteooriaks".
Nimetatud dokument hakkas levima John F Kennedy tapmist uurinud Warreni Komisjoni üllitatud aruande järel. See algab: "Meile valmistab muret. Alates president Kennedy atentaadi päevast on spekuleeritud teemal, kes selle eest vastutab. Kuigi selline arutelu sai ajutiselt Warreni komisjoni aruandega (mis ilmus 1964. aasta septembri lõpus) vaigistatud, on paljud kirjutajad tänaseks leidnud aega Komisjoni raporti ja sellega kaasnevate dokumentide läbilugemiseks, avastanud sealt küsimuste esitamiseks uusi ettekäändeid ning ilmunud on hulgaliselt raamatuid, mis kritiseerivad Komisjoni uuringu tulemusi. Suuremal osal juhtudest spekuleerivad kriitikud, et eksisteerib mingit laadi vandenõu ja tihti nad väidavad, et Komisjon ise oli sellesse kaasatud."
CIA dokument jätkab lahenduste pakkumisega, kuidas nõndanimetatud väärteabele vastu astuda. "Vandenõuteooriate kahtlused on tihti suunatud meie organisatsiooni vastu. Näiteks väidavad vandenõuteoreetikud valelikult, et Lee Harvey Oswald töötas meie heaks. Käesoleva saadetise eesmärgiks on [ametnike/agentide] vandenõuteoreetikute väidetele vastu astumiseks ja diskrediteerimiseks vajalike materjalidega varustamine, samuti teistes riikides selliste väidete ringluse tõkestamine."
Välja pakutud lahenduste seast leiab: "kuidas pidada avalikustamise probleemi üle aru sidemeeste ja sõbralike eliiti kuuluvate kontaktidega (eriti poliitikute ja toimetajatega)"; "kuidas võtta kriitikute rünnakutele vastamiseks ja nende eitamiseks kasutusele propagandavahendid" [laimates neid "poliitiliste huvidega osapoolteks", "rahaahneteks", "kiiresti ja hooletult oma tööd tegevateks inimesteks" jne].
Kui palju kordi te olete kuulnud normikute (normies; nn "normaalsete inimeste") selgitusi, et ulatuslikud vandenõuteooriad ei ole võimalikud, kuna neis on liiga palju osalisi ja nii pole neid võimalik saladuses hoida?
Üks paragrahv on selline, mis võiks olla kirjutatud Toby Youngi ja tema "see kõik on üks suur käkk" teoreetikutest kaaslaste jaoks: "Suure ulatusega vandenõu korraldamist peetakse Ameerika Ühendriikides võimatuks näiteks selle tõttu, et informadid võivad soovida saada palju raha jne." Kui palju kordi te olete kuulnud normikute (normies; nn "normaalsete inimeste") selgitusi, et ulatuslikud vandenõuteooriad ei ole võimalikud, kuna neis on liiga palju osalisi ja nii pole neid võimalik saladuses hoida? Kui paljud neist on teadlikud, et nad korrutavad jutupunkte, mis on ette kirjutatud CIA dokumendis, millele on löödud peale tempel "KUI ENAM VAJA EI LÄHE, HÄVITADA" (DESTROY WHEN NO LONGER NEEDED)?
Kuid ilmselt üks olulisemaid punkte on dokumendis "sõbraliku eliidi kontaktide ärakasutamine", eriti poliitikute ja ajakirjandusväljaannete toimetajate ning propagandaagentide hõlvamine. Antud juhul on selgelt välja toodud, et CIA ja sarnased julgeolekuorganisatsioonid kasutavad oma propagandanarratiivi levitamiseks ära korporatiivset meediat ning taltsaid ajakirjanikke (need võivad lasta ennast ära kasutada teadmatusest, aga mitte alati). Peale selle, et CIAl õnnestus käibesse tuua halvustavad "vandenõuteoreetik" ja "vandenõuteooria", said nad hakkama ka tavaveendumuse juurutamisega, et "kui on valida rumaluse tõttu ebaõnnestumise ja vandenõu vahel, kaldun ma alati rumaluse poole". Või nagu Tobilased tsiteerivad absoluutse autoriteedina "Hanloni habemenuga".
Antud juhul on selgelt välja toodud, et CIA ja sarnased julgeolekuorganisatsioonid kasutavad oma propagandanarratiivi levitamiseks ära korporatiivset meediat ning taltsaid ajakirjanikke.
Olles ise kunagi olnud korporatiivse meedia ajakirjanik, ma tean, kuidas asjad käivad. Ajakirjanikud ja kolumnistid on nagu harakad: kui mõni uus fraas paistab meile kütkestavana, hakkame me seda peatselt kasutama enda artiklites, isegi maani, kuniks sellest saab klišee. Üheks paremaks selliseks näiteks on "vooruste kuvamine" (virtue signalling), mis on fraas, mida kasutas esimest korda The Spectatoris James Bartholomew ja mis levis üle maailma. Siis on veel klassika, nagu iidne Hiina needus: "Ma soovin, et sa elaksid huvitaval ajal!" Ideaaljuhul peaksid sellised fraasid tekstile lisama autoriteeti või kodukootud tarkust. Samuti aitavad need ühes lauses kokku võtta kontseptsiooni, mida autor järgnevalt oma viimisteldud tekstis laiendab.
Kolumnistid on vähemalt kahel põhjusel loomuliku aje tõttu kütkestatud väljenditest, nagu "ma eelistan rumaluse tõttu ebaõnnestumise võimalust vandenõuteooriale". Esiteks teeb see nende kirjutised tavapäraseks ja kütestavateks ning ei jäta neist rumalat muljet. Sedasi nad teevad nalja inimliku absurdsuse, bürokraatide saamatuse ja parimate plaanide ebaõnnestumise üle. Teiseks seab see nad mugavalt Overtoni akna piiridesse – nad näitavad oma toimetajatele ja lugejatele, et nad ei ole peast põrunud, vaid kuuluvad usaldusväärsete peavoolu ajakirjanike sekka.
Veelkord, ma tean seda, sest ma olen seal ise olnud. Kui te loete mõnda mu vanemat The Spectatori lugu, siis te leiate, et ma olen näiteks tõrjunud "9/11 tõeotsijatest" (9/11 Truthers) vandenõuteoreetikuid. Kas ma heitsin "vandenõuteoreetikute" mõtted kõrvale sellepärast, et ma süvenesin hoolikalt nende väidetesse ja avastasin neis hulgaliselt puuduseid? Ei, milleks! Millisel tööga hõivatud korporatiivse meedia ajakirjanikul on sellise asja jaoks aega? Ei, ma heitsin eed kõrvale paljuski samal põhjusel, nagu mõni konservatiivne parlamendisaadik ei julge torkida ühtegi progressiusklike üritust, kuna nii võib külge saada "marutõbise äärmuslase" sildi. Minu mainitud vandenõuteooriate eitamine näitas minu toimetajale ja lugejatele, et ma ei ole "hõbepaberist mütsiga vandenõuteoreetik, kes usub, et 9/11 sündmuste taga olid Ameerika Ühendriikide julgeolekuasutused"!
Mõni konservatiivne parlamendisaadik ei julge torkida ühtegi progressiusklike üritust, kuna nii võib külge saada "marutõbise äärmuslase" sildi.
Üks suuremaid loogilisi eksitusi, mida rumalusest põhjustatud ebaõnnestumise pooldajad eeldavad, on mõte, et kõik need inimesed, kes päriselt maailma juhivad – ennast maailma valitsema volitanud isikud (The Powers That Be), kiskjate klass, mis iganes – on suutnud kuidagi oma varandusehunnikud kokku kühveldada ja võimu haarata, olles ise samal ajal nii head kui ebakompetentsed. Selline loogiline eksitus on vesi kiskjate klassi vesiveskile. Selle pärast on nad avalikku käibesse suunanud väljendi "ära kunagi pea kurjuseks seda, mida saab läbi ja lõhki selgitada rumalusega". Nad teavad, et kui mõnda vale piisavalt tihti korrata, saab sellest peatselt iseenesestmõistetav tõde.
Tõlkis Karol Kallas