Eelseisvatel ENSV Ülemnõukogu valmistel saab Eestimaa Kommunistlik Partei töötajatelt kindla mandaadi jätkata poliitikat, mis on toonud meid arenenud sotsialismi viljastavatesse tingimustesse. Otsustavalt tuleb ütelda ei natsionalismile ja kodanlikele ideaalidele nagu tarbimine, raha või „pereväärtused" ning jah immigratsioonile, sotsialismi tugevdamisele, üleliidulisele solidaarsusele ja tugevamale keskvõimule – need olgu meie töötava rahva ja loomeliitude ühised loosungid, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri. Kommunismi ülesehitamisel ei ole ükski hind liiga kõrge!
Kui kannaksime praeguse Eesti poliitilis-ühiskondliku olukorra üle 1980. aastatesse, siis võiks seda kirjeldada järgmiselt. Tänapäevaste mõistete ja ideede asemel tuleb vaid meelde tuletada toonased.
Üle kahe kolmandiku Eesti elanikest toetab Eestimaa Kommunistlikku Parteid või tema liitlasi, mis taotlevad perestroikat ja suure Nõukogude Liidu uuenemist: keskvõimu tugevdamist ja sotsialistliku ühiskonna uuendamist Partei targal ja teaduslikul juhtimisel.
Kõigest üks viiendik või veelgi vähem on läinud kaasa populistlike ja paremäärmuslike liikumistega nagu MRP-AEG, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei jms. Tiit Madissonil ja teistel temasugustel välismaiste õõnestuskeskuste provokaatoritel ei ole õnneks märkimisväärset mõju ja poolehoidu Eesti NSV elanike seas. Vastavad organid hoiavad äärmuslastel silma peal ega luba neil jätkata provokatsioonide ja õõnestustööga.
Need kodanluse sabarakud nõuavad valelikult vabadust! Ütleme selgesti: nõukogude demokraatias on inimõigused ja kodanikuvabadused tagatud sisuliselt, mitte ainult paberil, nagu kapitalistlikes riikides. Kuid see ei tähenda, et neid õigusi ja vabadusi võib oma heaksarvamise järele kuritarvitada. Nende radikaalide välismaistele peremeestele kuuluvad „raadiohääled" ei esinda sõnavabadust, vaid kujutavad endast vaenulikku propagandat, mida oma kodanikke kaitsev riik ei saa lubada. Seetõttu on niisugused kanalid ära keelatud. Me ei luba rünnata suurepärast nõukogude demokraatiat!
Mõnede kodanikkude poolt on kõne alla võetud niinimetatud pereväärtused. Teadkem siis, et nõukogude võim on otsustavalt lahti ütelnud kodanlikust peremudelist, teinud abordi laialdaselt kättesaadavaks ning taganud naistele võrdse õiguse koos meestega töötada sotsialismi ülesehitamisel. Sellest kõneles ettenägelikult juba seltsimees V. I. Lenin: „Naistöölisliikumine seab oma peaülesandeks võitluse naise majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse, mitte aga ainult formaalse võrdsuse eest. Tõmmata naine ühiskondlikule ja tootvale tööle, vabastada ta „kodusest orjusest", kiskuda välja igavesest ja ainuüksi köögis ja lastetoas olemisest, mis nüristab ja alandab – see on peaülesanne. See tähendab pikaajalist võitlust, mis nõuab nii ühiskondliku tehnika kui ka kommete põhjalikku ümbertegemist. Kuid see võitlus lõpeb kommunismi täieliku võiduga."
Seega ei saa Eesti NSVs olla kohta kodanliku peremudeli idealiseerimisel ja eestlaste madala iibe üle halamisel. Seejuures on täiesti lubamatu rünnata meditsiinitöötajaid! Teadke, et Eesti rahvas käib kindlalt ühte sammu koos teiste meie suure Liidu vennalike rahvastega. Meie ei astu sellelt teelt kõrvale ega kavatse eksida kodanluse ja natsionalismi mädasohu.
Kogu meie ühiskond, eriti aga noorsugu on õnneks aru saanud, et meie planeedi elanikkond ootab julma kapitalistliku ekspluateerimise all ägades pikisilmi kommunismi, mis on juba ühel maal, nimelt Nõukogude Liidus, tohutute jõupingutuste ja ohvrite hinnaga peaaegu üles ehitatud – oleme jõudnud arenenud sotsialismi ning kommunistlik pööre on käeulatuses. Kommunism on ajalooline paratamatus, selle teadusliku fakti eitajad on määratud kuuluma ajaloo prügikasti. Igal realistlikult mõtleval inimesel on selge, et mingit tagasiteed kodanliku korra juurde ei ole ega saagi olla, nagu rõhutas ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees seltsimees Arnold Rüütel.
Me ei varja, et esineb üksikuid puudusi. Kuid mõned seltsimehed on hakanud ebaõiglaselt kritiseerima tühje poelette ja pikki järjekordi, suutmata näha seda, et tarbekaupade defitsiit aitab meil kui sotsialistliku ühiskonna liikmetel muuta oma mõtteviisi, mis on kahjuks ikka veel kinni kodanlikes igandites nagu omamine ja tarbimine. Niisamuti aitab kõrge inflatsioon, rubla devalveerumine, meil jõuda kiiremini kommunismi, kus rahalisi suhteid enam ei tunta. Jah, vastab tõele, et esineb ka pikemaid elektrikatkestusi. Siin tuleb üle olla mõningasest isiklikust ebamugavusest ja mõista, et kõige odavam elekter on säästetud elekter. Seega nähkem puuduste tagant ajaloolist võimalust ja eeskätt ajaloolist paratamatust!
Kahjuks leidub veel ajaloo sihi osas ebateadlikke kodanikke, kes unistavad kodanliku elu eeskujul eramajast või vähemalt kõigi mugavustega korterist ning isiklikust sõiduautost, mõistmata, et kommunistlikus ühiskonnas ei kuulu neile enam midagi, kuid inimesed on sellele vaatamata õnnelikud – nende ammune unistus on teostunud! Surematu marksismi-leninismi õpetuse kohaselt järgib arenenud ühiskond täieliku võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi: „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi."
Natsionalistlikke ja separatistlikke ideid pooldab Eesti NSVs õnneks väike vähemus. Valdav osa elanikkonnast tervitab immigrantide tulekut teistest liiduvabariikidest, sest see on vältimatu sotsialistliku ülesehitustöö hoogustamiseks ja Eesti NSV tööstuse arendamiseks. Meie rahvamajandus ei vaja üksnes põllumajandustoodangut, mida annab targalt organiseeritud kolhooside ja sovhooside võrk, vaid ka vajalikul määral tööstustoodangut. Selleks on vaja rohkem töökäsi, kui meie vabariigis leidub. Õnneks ulatavad vennasrahvad meile oma abikäe ja saabuvad siia massiviisiliselt.
Ja mis peaasi, immigratsioon aitab meie liiduvabariigis elavdada töötajate massides internatsionalistlikku mõtteviisi, mis on üks arenenud sotsialismi eeldusi. Natsionalismi kapseldumine ei vii meie rahvast edasi tulevikku. Vennastumine internatsionaalse proletariaadiga õpetab meie maa elanikkudele õiget ellusuhtumist. Meie oleme laulev rahvas, pääsegu me rinnust valla laul: „Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö! Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga, too õnne rahvale, me tubli töö! Me Liidu rahvaste ja riike seas sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!" Ja olgu uhkustundega tähendatud, et Partei kindlal juhtimisel olemegi rahvana juba Liidu esimeste sekka jõudnud.
Samal ajal töörahva vaenlased ei maga! Element, kes seab meie ühiskonna aluseks olevad sotsialistlikud printsiibid kahtluse alla, tuleb töökollektiivides otsustavalt hukka mõista, et nad nõrku, väheteadlikke enesega kaasa ei tõmbaks. Seetõttu vajame riikliku jälgimise kõrval ka rohkem seltsimehelikku jälgimist ja korrale kutsumist seltsimehelikus kohtus. Ühiskondlikult kahtlane ja kõikuv element peab tundma, et tal hoitakse silm peal ja nõukogude demokraatlik kord kaitseb end otsustavalt.
Tuletame viimaks meelde, millest kõneles Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär seltsimees Karl Vaino Suure Oktoobrirevolutsiooni ajaloolisel tähtpäeval: „Me oleme jõudnud väga tähtsasse ümberkorralduste etappi. Ees seisavad kaks-kolm määravat aastat, kogu meie töö peab saama uue tempo ja uue kvaliteedi. Me kõik soovime muudatusi paremuse poole, et meie elu muutuks rikkamaks ja värvikamaks ning meie plaanidest saaks tegelikkus. Ja me kõik oleme nendes revolutsioonilistes ümberkujundustes osalised."
Mitmekesisus ja värvikus – see on arenenud sotsialismi tunnus. Kõike seda arvestades ei ole vähimatki kahtlust, et eelseisvatel ENSV Ülemnõukogu valimistel saab Eestimaa Kommunistlik Partei töötajatelt kindla mandaadi jätkata poliitikat, mis on toonud meid arenenud sotsialismi viljastavatesse tingimustesse.
Otsustavalt tuleb ütelda ei natsionalismile ja kodanlikele ideaalidele nagu tarbimine, raha või „pereväärtused" ning jah immigratsioonile, sotsialismi tugevdamisele, üleliidulisele solidaarsusele ja tugevamale keskvõimule – need olgu meie töötava rahva ja loomeliitude ühised loosungid. Kommunismi ülesehitamisel ei ole ükski hind liiga kõrge!