Elektrituruseaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel osutas EKRE juht Martin Helme oma kõnes väga kriitiliselt riigikogu liikmete, valitsuse ning ministeeriumide saamatusele energiakriisi lahendamisel ja juhtis tähelepanu sellele, et universaalteenuse hind, mis peaks olukorda leevendama, on väga kallis. Objektiiv vahendab kõne täismahus.
"Head kolleegid! Mina küll ei ole selle eelnõuga rahul. Ma ei ole selle eelnõuga väga mitmel põhjusel rahul. Esiteks, tuleb üle korrata üks väga selge asi. 200-eurone megavati eest elekter ei ole odav elekter. Ka 180-eurone megavati eest elekter ei ole odav elekter. Odav elekter oli meil paar aastat tagasi, kui me maksime peaaegu 10 korda vähem. Natuke üle 20 euro olid sooduslepingud. Kallis elekter paar aastat tagasi oli 40-eurone.
Nüüd tullakse meile seaduseelnõuga, kus kiivalt varjatakse seda, mis see hind lõpuks on. Aga noh, nagu sellist kantseliiti kasutades, indikatsioon on selline, et ta jääb sinna kusagil 180 euro kanti, võib-olla natuke rohkem, võib-olla natuke vähem. Ja ausalt, see tähendab, meile müüakse ju põrsast kotis. Kuidas me saame seda seadust toetada, kui me tegelikult ei tea, mida me lõpuks saame. Jutt sellest, et oi, Konkurentsiamet ei saa praegu neid arvutusi [teha]. Aga miks ei saa teha? Miks ta ei saa teha? See, missugune on sisendhind Narva Elektrijaamades – kas see muutub tänase päevaga midagi, kas see muutub homse päevaga? Mitte midagi ei muutu. Need numbrid on kõik olemas. Seda võiks meile ikka väga rahulikult öelda, missuguse numbrini nad on jõudnud.
Nüüd, me tegime selle eelnõu kohta mitu väga mõistlikku ettepanekut. Esimene, väga oluline, sellest räägitakse liiga vähe, me tegime ettepaneku laiendada universaalteenust mitte lähtudes sellest, et kas need on kodumajapidamised või väikeettevõtted, vaid lähtuda tarbimise suurusest. Seda lubavad Euroopa direktiivid vabalt, mingit küsimustki ei ole. Saab teha tarbimissuuruse põhiselt, mitte siis selle põhiselt, kas on füüsiline isik või juriidiline isik. Euroopa direktiivide mõistes peaaegu kõik Eesti ettevõtjad on väikeettevõtjad. Nii et seda odavat, seda nii-öelda universaalteenuse elektrit saaks müüa väikeettevõtjatele igal juhul Eestis. Kohe saame teada, kas seda meie ettepanekut toetatakse või mitte. Mul on millegipärast tunne, et ei toetata, sest komisjonis hääletati ta maha.
Nüüd, teine meie ettepanek, millest siin juba oli ka küsimuste-vastuste voorus päris palju juttu, on see, et elektri hinnast oleks CO2 hinnakomponent välja võtta. Ma olen nõus sellega, mida Kristen Michal ütles ja mida ka majandusministeeriumi inimesed ütlevad, et selleks on erinevaid viise võimalik leida. Neid viise on võimalik leida. Kui teile meie sõnastus ei meeldinud, siis tulnud lagedale oma sõnastusega. Neid viise, kuidas saada CO2komponendi hinda elektri hinnast välja, on võimalik leida, neid on teised riigid teinud. Kui endal nupp ei noki, siis küsige sakslastelt, niikuinii me küsime kõiki asju sakslastelt, enne kui teeme. See jutt, et direktiiv ei luba ja ei saa teha – kellele te seda räägite? Tahtmises on küsimus, mitte saamises. Tahtmises! Me kõik saame aru, miks ei taheta. Sest CO2 kvoodi müük on tohutu tulu riigieelarvele. Meil peaaegu kahekordistub aasta lõpuks tegelik CO2kvoodi tulu võrreldes sellega, mis me siin eelmisel aastal vastuvõetud eelarves eelarvetuluna kirja panime. See ülelaekumine on sadades miljonites. Ja seda raha, loomulikult, kuidas seda kõbinat välja tahetakse anda, see tuleb ikka omale kõhu all ajada valitsusel, eks ju.
Jutt sellest, et poliitikud ei määra hinda. No andke andeks, mida me siin üldse siis teeme? Eesti on kõige rängemas majanduskriisis alates tervest iseseisvumise ajast üldse. Meie ütleme, et meie ei tea midagi, las Konkurentsiamet teeb. Nalja teete või? Mille eest meie siis palka võtame? Konkurentsiametil tuleb kahe jalaga seljas sõuda praegu, et nad teeksid sellise hinna, mis on õige, mis on päris, sest me ju kõik teame, et elektrimüüja oskab sinna sisse tassida neile selliseid kuluosasid, et see 200 eurot megavati kohta tundub veel ikka odav. Loomulikult poliitikud peavad sekkuma sellesse protsessi! See on sama loll jutt, kui Martin Herem räägib, et ärge sekkuge riigikaitsesse.
Nüüd lihtsad numbrid, millest inimesed võiksid aru saada. 2020. aastal müüs Eesti Energia elektrit keskmise hinnaga kokku aasta keskmine 3,4 senti kilovatist ehk 33,6 eurot megavatist ja oli veel 20 miljoni euroga kasumis, ja seal on veel CO2 kvoodi hind sees. Kui me võtame CO2 kvoodi hinna välja, siis on ta isegi vähem ja ikka veel Eesti Energia on kasumis. Ja veel lihtsamad numbrid. Eesti Energia tootmisvõimsused peaaegu katavad ära kogu Eesti tiputarbimise. Eesti tiputarbimine on 1500, isegi nõksa vähem kui 1500 megavatti, viimaste aastate tiputarbimine. Eesti Energia põlevkivi soojuselektrijaamade võimsus on 1400, tegelikult rohkem, aga neil on kogu aeg remondid. Nii et ei ole vaja meile mingit mingit lambajuttu rääkida.
Kõige rohkem mind vihastab see lambajutt, kui räägitakse, kuidas sõda on teinud elektri kalliks. Kallid inimesed! Kas Venemaa okupeeris ära meie põlevkivikaevandused, et meil ei ole enam oma maavara võimalik võtta maast välja? Või on selle maavara hind maailmaturul kuidagi hüpanud kuhugi? Ei ole ju! Ei ole. Ei ole ka Narva Elektrijaamade töötajate palgad hüpanud, isegi ei ole inflatsiooniga koos kõndinud. Ei ole ka teinud Eesti Energia selliseid investeeringuid. Viimane korralik suurem investeering, mis tehti, oli siis, kui mina andsin neile korralduse uus õlijaam teha. Parim investeering, mis Eestis viimastel aastatel on energeetikas tehtud.
Kust see sisendhinna tõus tuleb? Jaa, täpselt sealt: CO2 hinna tõus. Aga sellepärast me räägimegi, et CO2hinnakomponent on vaja elektrist välja võtta. Mul on niisugune tunne, inimesed: meie Riigikogu saadikud ja meie valitsuse liikmed ja kogu meie ministeeriumide kamp lihtsalt ei taju, kui katastroofiline olukord Eestis on, milline paanika ja ahastus on inimeste hinges. Te lihtsalt ei saa vist üldse sellest aru. Me liigume mingisuguse ühiskondliku kollapsi suunas, kui me kohe midagi ette ei võta. 200-eurone elektri hind ei ole see, mida tuleb meile pakkuma tulla. Kui me teeme selle hinna nii, nagu vaja on, siis kaob iseenesest ära vajadus mingite toetusmeetmetega skeemitada. Seda pole vaja.
Riigieelarvesse laekub sel aastal tänu hinnatõusule käibemaksukasv, CO2 kvoodi müügi kasv, Eesti Energia dividendikasv, kõik need muud asjad, ressursitasukasv. Selle tagajärjel riigieelarve kosub suurusjärgus 1 kuni 1,2 miljardit. See on umbes sama suurusjärk, kui meil oleks tõstetud sotsiaalmaks 40% peale või käibemaks 35 peale. Sellises suurusjärgus kooritakse Eesti majandusest raha kokku riigieelarvesse. Ja siis meile räägitakse, pea õlal niutsudes, kuidas ega riigieelarvest ei saa lõputult toetusi maksta, me siin niigi 200 miljonit maksame ära. See on ju inimeste mõnitamine. Mina küll seda eelnõu toetada ei saa, kui meie parandused sisse ei lähe. Aitäh!"
Toimetas René Allik