President oleks pidanud kirjanike liidu sajanda sünnipäeva puhul rääkima asjast või lihtsalt südamest õnnitlema, mitte ajama sisutühja juttu, leiab Ivan Makarov.
„Ma mõistsin, milles seisneb teie häda. Te olete liiga tõsised. Tõsine nägu – see pole veel tarkuse tunnus. Kõiki maailma rumalusi tehakse just sellise näoilmega… Naeratage, härrased! Naeratage!" – tsitaat filmist „Toosama Münchhausen"
Laupäeval, 8. oktoobril tähistas Eesti Kirjanike Liit Estonia kontserdisaalis 100. sünnipäeva, kus pidas kõne ka Eesti president Alar Karis. Esimene ja ilmselt ka kõige õigem mulje – president oskaks sama tõsiselt ja hingestatult esineda kõnega ka naistearstide seltsi kongressi, MTJ juubeli ja ka vanglaveteranide kokkutulekul. Kuigi oleks kohe selge, et tal pole midagi pistmist ei günekoloogia, masina-traktorijaama ega vanglaeluga.
Nagu selgus nüüd, et tal ei ole erilist sidet ka kirjandusega, v.a. see, et ta on kindlasti tubli lugeja. Aga see on ka kõik.
Lood Eesti presidentidega on nii nagu nad on – võrrelda maailma suurmeestega neid ei saa, nagu ei saa võrrelda tarka põldhiirt targa elevandiga (targad mõlemad, aga võimed on erinevad). Ka taasiseseisvunud Eesti riigipäid omavahel võrreldes ei tule samuti mitte midagi mõistlikku välja: viimastel võimuaastatel rahvast juba lõplikult äratüüdanud Toomas-Hendrik Ilves tekitas pärast Kersti Kaljulaidi määramist kogunisti nostalgiat ja Alar Karis näis pärast KK kohutavaid hüsteeria-aastaid samuti peaaegu et ideaalse riigimehena. Seda ta ei ole ja ei saagi niipea olema.
Võrdlused teiste, eriti aga suurriikide presidentidega, ei ole ka teaduslikult pädevad, kuna Eesti presidendi ühe kandidaadi hulgast määramise hale protseduur on meie maa häbi ja rahva alandamine ning nõnda määratavate Kadrioru ametnike mandaat on teiste riikide valitud juhtide omadega võrreldes nagu Savisaare toidutalong võrreldes Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooniga. See on halenaljakas, kui meie president kätleb mõne teise riigi presidendiga nagu võrdne võrdsega, kuigi üht pole üldse valitud ja teise poolt hääletasid miljonid.
Aga sellegipoolest peaksime me hoidma silma peal sellel, mida meie esinduslikke funktsioone vahelduva eduga täitvad maskotid räägivad oma ametlikes kõnedes. Esiteks võetakse välismaal kõike seda ju puhta kullana, kuna arvatakse, et tegemist on oma rahva volitatud esindajaga; teiseks hakatakse meil „presidendi" öeldut peavoolumeedia poolt otsemaid truualamlikult tsiteerima ja otsima sealt rahvale edasisöötmiseks mõtteteri, mida kõnes ei pruugigi olla.
Postimees avaldas laupäeva õhtul loo „President Karis: süvenev ja aeglane kirjandus on hädavajalik vastukaal säutsudele ja loosungitele".
Süvenev ja aeglane võib olla pigem ikka krooniline ravimatu haigus.
„President Alar Karis ütles Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva aktusel, et kirjandus on elusam ja tihedam kui elu ise ja loob sisemise dialoogi iseenda ja loetuga," kirjutab Postimees.
Ausalt öeldes pole ammu midagi nii jaburat kuulnud. See, et kirjandus on elusam kui elu ise, meenutab kõvasti loosungit „Lenin on ka täna kõigist elavatest elavam", mille üle naersid isegi oktoobrilapsed, kuigi filmid zombidest tulid nende ellu siis, kui nad hakkasid juba peast halliks minema.
Kirjandus ei ole elust enesest ei „elavam" ega „tihedam", ja hea kirjandus on tihtipeale võetud elust enesest, mitte vastupidi. Mis aga puutub väitesse, et „kirjandus loob sisemise dialoogi iseenda ja loetuga", siis see fraas on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud sõnakõlks: kui kirjandus loob sisemise dialoogi iseenda ja loetuga, siis kirjandus loeb iseennast ja ka kõnetab iseennast, mis koht oleks selles protsessis lugejal? Nii et kujund pretendeerib küll sügavamõttelisusele, aga ajab hoopis naerma neid, kes tõesti kuulab, üritab öeldust aru saada ja, aru saades, hakkab laginal naerma.
„Süvenev ja nii-öelda aeglane kirjandus on hädavajalik vastukaal argipäeva säutsudele ja loosungitele, millesse võime kergelt uppuda. Selles näengi kirjanduse ja kirjanike rolli tänapäeval – anda inimesele aega, igavikutunnetust, süvenemist ja uusi mõtteid," selgitas riigipea.
No alustagem ikka faktidest: kirjanikud ei anna inimestele aega, vaid hoopis vastupidi – nad võtavad selle, sest inimene peab kulutama osa oma ajast kirjaniku poolt kirjutatud raamatu lugemise peale.
Ja need põlatud „säutsud" on vahel niivõrd tõhus ja sisukas lugemine, et nende kirjutamisega tegeleb seniajani president Toomas-Hendrik Ilves, eriti pärast Kadriorust lahkumist. Härra Ilvese vaated on üks asi, aga tema oskus ning viitsimine kiiresti analüüsida ja reageerida on ju kiiduväärt.
„Säutsude" eest blokeeriti Twitteris igaveseks tol hetkel maailma kõige mõjuvõimsam inimene – USA president Donald Trump. Selleks, et avaliku tegelase „säutse" loeksid miljardid inimesed, peab ta muidugi olema kiire mõtlemise ja olukorra täpse hindamisvõimega, ta peab olema andekas ja pädev. Kirjandus, nii „aeglane" kui see ka ei oleks, ei peagi olema „säutsudele" vastukaaluks, nagu ei pea sümfoonia olema vastukaaluks sonaadile või parvlaev elektrilisele tõukerattale. Seda enam et „säutsudel" polegi kirjandusega mitte midagi ühist, see on hoopis üks ajakirjanduse alaliik. Ja nendesse „uppumisest" päästavad ehk head analüütilised artiklid, kvaliteetne publitsistika ja vettpidavad uudised. No ei saa raamatuga võidelda sotsmeedia vastu, selliseid muinasjutte ei usu isegi kaasaegne vanaema mitte.
„Nii-öelda aeglane kirjandus" – ärge parem enam nii öelge. Nagu kunagi ütles Mozart, kelle šedöövrid on tavaliselt sündinud üsnagi kiiresti, kuna muusikageenius ei tundnud puudust inspiratsioonist, „muusika ei pea higistama". Sama ka kirjandusega. See ei pea olema ilmtingimata „aeglane", tegemist on väga individuaalse loominguga. Aeglus ei ole väärtus omaette, ja kui kirjanik ei kirjuta just memuaare või filosoofilist traktaati, võib tema „aeg luubis looming" osutuda ajast mahajäänuks.
„Alar Karis rõhutas, et 20. sajandi tulest ja veest läbi tulnud eesti kirjandus, kodus ja paguluses teab, et vabadust tuleb kaitsta ja selle eest võidelda. „Täna näib loomevabadus meile ainumõeldav ja loomulik, hoolimata, et sõda vabaduse nimel käib siit vaid paari lennutunni kaugusel. Aga selle sõja lähedus peaks meile meenutama, et vabadus, ka sõnavabadus ei ole midagi ettemääratult iseenesestmõistetavat," selgitas president".
Ausalt öeldes mulle isiklikult imponeeris rohkem Kersti Kaljulaidi sõnum „Sõna on vaba". Teeb absoluutselt sama välja, aga hõivab palju vähem trükipinda. Utreeritult võib öelda, et siin Kaljulaid säutsus ja Karis tegi „aeglast kirjandust". Ja seda stampi, et meie vabadus pole midagi iseenesestmõistetavat, oleme me kõrgetelt tribüünidelt kuulnud juba kümneid kordi. Tulla kirjanike ette niivõrd läbimälutud stamptõega ei ole mõistlik tegu.
President möönas, et „paljude oluliste autorite teoseid loetakse ka pärast kolmekümmet vabaduseaastat siiani nõukogudeaegsetest väljaannetest, mille ees- ja järelsõnad ning kommentaarid on aegunud," kirjutab Postimees.
Võiks ju vürtsiks lisada, et ka mõned tolle hämara aja autorid ja eessõnade kirjutajad on tänagi produktiivsed kirjanikud ja aktiivsed peavoolumeedia arvamusliidrid-säutsujad, eriti üks endine ENSV Kirjanike Liidu partorg. Ka presidendi enda praegune nõunik on tolle aja orjastava ideoloogiamasina esindaja ja muskel. Alustagem siis sellest hämmastavast nähtusest, mitte vanadest eessõnadest.
Ja eessõnad, nagu ka järelsõnad, ei aegu, kuna nad on oma aja dokumendid, mida on palju huvitavam lugeda, kui neid, mida võivad asemele valmis vorpida tänased tühistajatest sallivuslased ja Wiiralti maalide ümbernimetajad ning Lutsu raamatute ärasolkijad.
Eestlased on intelligentne ja haritud rahvas ning saavad aru, kus on nendes ees- ja järelsõnades koht muigamiseks ja homeeriliseks naeruks. Aga teie ju kindlasti kriipsutate uutest trükkidest maha kõik, mis võib kedagi „riivata", kui see „keegi" just eestlane ei ole. Lõikate välja kõik seaduslikud eesti sõnad „neeger", „naine", „mees", „ema", „isa". Kirjutate eessõnas, et Lible rassistlikud naljad ei sobi kaasaegsesse konteksti. Ei, ausalt, parem juba nõukogudeaegsed kommentaarid ehtsatele klassikute teostele, kui need teosed ümberlõigatud kujul pluss teie vaktsiinist kärbunud ajude verbaalne feminorastia.
„Väikerahva kultuuri oluline roll on ikka olnud oma rahva kokku toomine, ühendamine ja ühise välja tekitamine. See on see, mis loob Eestist Eesti. Aga kui me ise oma kirjandusega ei tegele, siis see roll ei toimi," sõnas president Alar Karis.
Mis grafomaan on seda poolseosetut teksti kirjutanud, mille „roll ei toimi"? Uskuge mind, sama asja saab väita ka keskmise suurusega kui ka suure rahva kultuuri kohta. Ikka toob rahvast kokku, ikka ühendab ja „välja tekitab". Teeb Lätist Läti ja Venemaast Venemaa. Kuid paraku ka Lõuna-Rodeesiast Zimbabwe.
Ja „kui me ise oma kirjandusega ei tegele", siis see polegi meie kirjandus. Või õigupoolest polegi teist. Jah, ise tehtud – hästi tehtud. See oleks nagu mingi Arkadi Raikini humoresk Eino Baskini esituses, aga mitte EV presidendi kõne.
Presidendi kantselei, istuge, jälle kaks. Lugege nüüd läbi 1862. aastal ilmunud Ivan Turgenevi romaan „Isad ja pojad", soovitavalt vanas väljaandes. Seal ütleb peakangelane Bazarov oma sõbrale Kirsanovile: „Ah mu sõber Arkadi Nikolajevitš! Ühte palun sinult – ära räägi ilusasti!"
President rääkigu selliste sündmuste puhul asjast või lihtsalt tulgu ja südamest õnnitlegu. Mis sest, et kirjanike liit on alati olnud üks valitsevat režiimi teenindav intriigide, onupoegade ja kadetsejate pesa. Ja selleks jääb.