Liberaalse frondi maskid on langenud ja vastu vaatab ehtne kurjus, mis tahab hävitada kõik normaalse, inimliku, ausa, tõese, hea ja ilusa, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
EKRE esimees Martin Helme kirjutas 10. novembril: „Täna tuli ERR üks tuntud saade lagedale sooviga filmida üle riigikogu juhatuse pult, et küllap ikka kusagil on need nupud, millega välja lülitada nende saadikute mikrofonid, kelle jutt ERR-ile, Kaja Kallasele ja kogu liberaalsele frondile ei sobi."
Kolmapäeval raevus progeleer, kui Martin Helme luges riigikogus ette kirjeldusi Marko Mihkelsoni tehtud ebasündsatest fotodest, millel on kujutatud alaealise intiimset piirkonda. Valdav osa peavoolumeediast, mis varem rappis mõnuga iga EKRE ministrit või tuntumat parlamendipoliitikut ka kõige tühisemate asjade eest, on üksmeelselt asunud Reformierakonda kuuluva Mihkelsoni perversset skandaali kinni mätsima. Kuni selleni, et maha võeti sellest kõnelev raadiosaade ning Facebookis hakati kõrvaldama Mihkelsoni puudutavaid postitusi (meenutagem, et Delfi on Facebooki tsensuuri Eesti-poolne koostööpartner).
Kuid skandaali kinnimätsimisest mindi samm kaugemale – hakati räigelt ründama ka neid, kes ei olnud nõus oma suud sulgema, vaid nõudsid, et Mihkelson võtaks vastutuse ning tema kaitsjad tunnistaksid tema teo taunitavust.
Kunagine põhiseadusliku assamblee liige Liia Hänni kirjutas: „Tuleb kurbusega nentida, et riigikogu eetika latt vedeleb juba mõnda aega põrandal ja keegi ei märka seda üles tõsta. Elu ise on välja toonud ühe tõsise puudujäägi Eesti parlamentaarses poliitilises süsteemis, kus rahvaesindus ei ole võimeline end kaitsma au ja südametunnistuseta lurjuste eest."
Hänni sõnadest tuleb välja, et mitte alaealisest taunitavaid fotosid teinud Marko Mihkelson, vaid hoopis kinnimätsimise vastu sõna võtnud Martin Helme on üks neist au ja südametunnistuseta lurjustest, kes tõmbab alla riigikogu mainet.
Ja mis veel olulisem, Hänni arvates tuleks muuta seadust, et välistada seesugustele parlamendis sõna andmine: „Kui maailmas ringi vaadata, siis näeme, et parlamendid on siiski leidnud mitmeid „kollektiivse enesekaitse" võimalusi, et taltsutada poliitilises võitluses hullunud kolleege. Ka riigikogul oleks viimane aeg koondada jõud kodu- ja töökorra muutmiseks, et uue aasta märtsis valitav riigikogu saaks oma au ja väärikust kaitsta. Ainult valijate tarkusele ei saa kahjuks loota."
Niisiis otsitakse tõepoolest paaniliselt nuppu, mille abil saaks demokraatia ning sõna- ja veendumusvabaduse välja lülitada, kui see liberaalsele frondile tülikaks muutub.
Samasse suunda läheb ka kellegi sotsi hiljutine ettepanek muuta valimisseadust nii, et valija saaks anda mitte ainult poolt-, vaid ka vastuhääle. Sots loodab, et nii õnnestub lahti saada „räuskajatest". Milline boonus: parlamenti saaksid ainult edumeelsed inimesed, „valged jõud", ja tagurlased jääksid üldse ukse taha. See tähendaks, et n-ö valede vaadetega inimesed ei väärigi esindust parlamendis.
Sellest ei oleks üldse enam kaugel ettepanek, et valimistele tohib lubada üksnes neid erakondi ja kandidaate, kelle programm vastab liberaalse demokraatia standarditele. Vabariigi valimiskomisjon hindab „erapooletult" kõiki parlamenti pürgijaid ja annab kandideerimiseks loa või keeldub sellest. Muidugi põhjendatakse taolist selekteerimist vajadusega kaitsta demokraatiat.
Mida öelda olukorra kohta, kuhu Eesti on viimastel aastatel välja jõudnud? Meil pole enam tegemist üksnes tõsiste poliitiliste lahkarvamuste või ühiskondliku vaidlusega, vaid me näeme, et liberaalse frondi maskid on langenud ja vastu vaatab ehtne kurjus, mis tahab hävitada kõik normaalse, inimliku, ausa, tõese, hea ja ilusa.
Kaporatuuri riigipööre, põhiseadusele vilistanud koroonaapartheid, omade jopede sokutamine hästi tasustatud nomenklatuursetele ametikohtadele ning nende patutegude kinnimätsimine, tülgastavalt erapoolik käitumine politsei ja prokuratuuri poolt, süvariigiga kokku kasvanud õukonnameedia, mis tegutseb väärastunud režiimi vahikoerana – selline on „valgete jõudude" juhitud Eesti liberaalse demokraatia tegelik pale.
Seda kurjust tulebki kirjeldada apokalüptilistes värvides, et inimestele selgeks teha, kes on kes. Ja sellega tuleb ka alustada apokalüptilist võitlust, sest kooseksisteerimine nii mastaapse kurjusega on välistatud. Kas võidab türannia või võidab vabadus – see on nii eelseisvate valimiste kui üldse lähituleviku poliitiliste arengute põhiküsimus.