Aitab juba demagoogiast, nagu peaksid poliitikud mõistma pedofiile ja nende kaasosalisi. Teravate küsimuste esitamine, faktide mainimine ja õigluse nõudmine ei ole ebaviisakus, kirjutab Ivan Makarov kommenteerides Mihkelsoni juhtumit ja president Alar Karise isadepäeva kõnet.
Eile oli isadepäev. Minu poeg helistas, soovis õnne ja lubas varsti meie juurde tulla. Ja käis ka minu isa haual Tallinnas, koristas, süütas küünlad. Mul on vedanud minu isaga, mul on vedanud pojaga. Loodan, et ka pojal on vedanud tema isaga. Sest mida ka ei kirjutata meie meestest, on nad rõhuvas enamuses head isad, pojad, vanaisad. Loomulikult ei oleks see võimalik ilma emadeta. Meid üritatakse igatmoodi vastandada ja tülli ajada, aga õnneks on päris elu hoopis midagi muud, kui feministliku peavoolumeedia avalik eneserahuldamine.
Isadepäev on Eestis rohkem eestlaste vaikne pidu. Venekeelsed inimesed on enamasti ikka veel vene ja nõukogude tähtpäevade kütkes, mis on lisaks venelaste konservatiivsusele tingitud ka infoväljast, kust on pärit mitte ainult maailmavaade, üleolev suhtumine teistesse rahvastesse ja revanšism. Meie võidupäev on Eesti vabaduse, nende võidupäev – Eesti vallutamise pidu. Ja siin kompromissi ei sünni.
Sel aastal tuli isadepäev väga segasel ajal, kui ühiskonnas oli puhkenud üks ebameeldivamaid poliitilisi skandaale meie riigi ajaloos. Tegelikult ei oleks skandaal poliitiline, kui sellesse ei oleks segatud mõjukas poliitik, kelle puhul kasutati kinnimätsimiseks ja vastutusest kõrvalehiilimiseks võimulolevate kaaspoliitikute mõjuvõimu, sidemeid ja süvariiklikku segmenti.
Ühiskondlikku arvamust töödeldi valitsevat reformierakonda igas olukorras toetava peavoolumeedia poolt selliselt, et süüdistati hoopis isa, kes püüdis kaitsta oma lapsi võõrasisa perverssete kalduvuste eest. Et hoopis tema, pärisisa koos Postimehega tegi lastele halba, avalikustades ahistamist, aga mitte ahistaja. Et kui keegi ei kõssakski sellest asjast, jääks pedofiilne pildistamine ja ei tea mis asjad veel „armastava pere" ja mõne võimutruu ametniku teada. Pandi lausa Kuku raadio saade kinni, süüdistati ka laste isa advokaati.
Üks õõvastamaid oli õiguskantsleri ootamatu avaldus, kes sisuliselt süüdistas isa ja meediat ning õigustas seega võimaliku lastevastase kuriteo salgamist ja lasteahistaja karistamatust. Siin tuleb meelde meie peavoolumeedia pahameeletorm, kui Ülle Madise ilmus kohtu poolt pedofiilses teos süüdimõistetud kirjaniku uue raamatu esitlusele.
Tähendab ei olnud too külastus ikkagi juhuslik.
Meil on hirmuäratav „demokraatlik" võim, mis ei erine antud kontekstis Putini võimust Venemaal, kus aastakümneid mätsiti kinni diktaatori kaasosaliste igasuguseid, ka kõige rängemaid kuritegusid.
Selle vahega, et Venemaa president on sadist ja Eesti president on arglik kohanduja, teda presidendiks määranud süvariigi ees lömitaja.
Alar Karise eilne isadepäeva kõne Rapla kultuurikeskuses Lenini aegse kumatši taustal oli kontrastne – kõrvuti pastelsete südantsoojendavate perealbumi pildikeste maalimisega maskeeriti inetusse skandaali sattunud reformierakonna äärmiselt jultunud käitumist rahva poolt valitud esindajate noomimisega riigikogu istungitel. Ja veel nii taktitundetult, et mitte öelda – rumalalt.
Olen varemgi täheldanud, et presidendi kantseleis töötavad kas laisad, rumalad või siis pahatahtlikud sõnaseadjad, kes võib-olla itsitavad ja parastavad, kui president jälle kusagil esineb. Presidendi mõlemal jalal koliseb juba mitu sellist ämbrit.
„Nüüd vaatan aga riigikogu debatte ja mõtlen: kas kõik isad poliitikutena annavad oma lastele sedasama, viisakaks jäämise ja teiste mõistmise eeskuju? Ma ei oska sellele jaatavalt vastata ja see teeb nõutuks, jõuetuks," ütles president oma kõnes.
Alar Karist teevad „nõutuks ja jõuetuks" hoopis teised asjad: tema enda piiratud pädevus, selgrootus ja määratud ametniku nõrk mandaat. Ja aitab juba demagoogiast sellest, et poliitikud peaksid mõistma pedofiile ja nende kaasosalisi. Teravate küsimuste esitamine, faktide mainimine ja õigluse nõudmine ei ole ebaviisakus. Ja mis isad siia puutuvad? Et küsimusi esitasid mehed ja vastasid naised? Sellest presidendi kõnest ulatuvad välja tuttavad kõrvad.
„Isa on eeskuju. Isa on ja jääb isaks. Isa ei olda ainult kodus, isaks jääme oma lastele ka siis, kui oleme tööl. Neil ei ole kahte isa, et üks on prožektorikiirtes poliitik ja teine praeb kodus kotletti. See on ikka üks isa. Isa, kes ei peaks panema oma lapsi häbenema ja piinlikkust tundma, ka valimiskampaania ülekeevas kuumuses," lausus president, nagu oleks ta jälle esinenud lasteaia kasvandike ees.
No esiteks on mõnel Eestis elaval lapsel ikka kaks isa küll, meil siin tehti hiljuti kõvasti reklaami „kahe isa" perekonnale – rikkad homod kasutasid võõraid vaeseid naisi nagu poegivaid farmilehmi ja lasid sünnitada endale lapsi nagu vasikaid, ostes neid lapsi välja raha eest. Selliseid emasid nimetatakse „surrogaatemadeks", aga tegelikult on täielik surrogaat sellised „isad" ja ka selline riik, mis lubab osta nüüd mitte ainult naiste keha, vaid ka last naise kehast. Meie sotsiaal- ja siseministeerium, palju maksab praegu inflatsiooni tipus kilo imikut?
Aga meie president räägib tõesti nii, nagu pajataks mitte isadele, vaid mingisugustele vaimse puudega igavesse lapsepõlve kinni jäänud õnnetutele inimestele. No on alles kujund riigipea peokõneks: kotleti praadimine. Aga äkki teeks presidendi lauset tõepärasemaks: „Neil ei ole kahte isa, et üks on prožektorikiirtes poliitik ja teine pildistab kodus väikse kasutütre suguorganeid."
Alar Karis läheb nii paatoslikuks, et hakkab rääkima oma kõne lõpus midagi täiesti sovetlikku, kui väideti, et polgu komandör, partorg, tehase meister, treener jne on noortele teine isa. „Isadepäeval mõelgem tänulikult ka neile, kes lastele on isa eest. Seda rolli täidab tihti õpetaja, treener või huvijuht," ütles Eesti president.
Kas too õpetaja, kes ahistas aastaid Lauri Leesi juhitud kooli tüdrukuid? Kas too Brasiiliast siia tulnud treener, kes ahistas aastaid meie jalgpallitüdrukuid? Kas too endine ajakirjanikust huvijuht, kes ahistas aastaid lastekoori poisikesi?
Milleks alguses rääkida kõnes, et isa on üks ja ainus, ja pärast väita sellist jama, et iga juhendaja ja asjapulk võib olla isa eest? Härra Karis, te elate ikka veel nõukogude poliitilises kolhoosis. Eestis ei ole ja ei peagi olema „polgu lapsi".
Ja kas ei ole siis piinlik osaleda selles luuletaja Kristiina Ehini uue raamatu reklaamikampaanias, mis on käima lükatud riikliku ETV poolt, kus nii Ringvaates kui ka AK-s (kusjuures 15-minutilise uudistesaate jaoks uskumatult pikalt) esitletakse autori kesiseid värsse ja kahasse tema kaasaga kesiselt esitatud taidluslaulu ning maitsetult vorbitud videoklippi? Lapsed väärivad väärisluulet, miks te siis Rapla gümnaasiumi ja Vesiroosi kooli lastele taolist isetegevust eeskujuks pakute? President ei peaks minema peavoolu kampaaniatega kaasa, riigipea võiks asuda sellest ikka ees-, mitte tagapool.
Tuleb värskelt meelde muusik Tajo Kadajas, kes lindistas lastega imelise ja eduka lastelaulude tsükli ja kelle uue ballaadide albumi K. Ehini sõnadele keelas Ehin ainult sellepärast, et laulja liitus konservatiividega.
Kuid mida me tahame riigipeast, kes lubas Egiptuse kliimakonverentsil aidata võidelda Aafrikas jääoludega? Kes ei julge vihjatagi, et valitsus nõudis kõrgeima seadusandliku võimu tsenseerimist, et mitte anda sõna „ebasoovitavatele" rahva poolt valitud saadikutele? Et parlamendi stenogrammegi oli solgitud? Et riiklik ETV2 võttis maha riigikogu infotunni ja seda ei saa sealt enam järelvaadata?
Mõtlemapanev on Postimehe pealkiri „President Karis isadepäeva kõnes: isaksolemine võiks meid panna tahtma olema parim versioon iseendast."
Jäädki mõttesse – kas seda ei saaks siis eesti keeles öelda? No lihtsalt et isadus võiks teha meid paremaks?
Aga kui Alar Karis ütleks, et „presidendiksolemine võiks mind panna tahtma olema parim versioon iseendast", siis sellele ei väidaks midagi vastu. Sest arenguruumi paistab olevat küllaga. Et selg sirgu, et oma, mitte mõne vana kagebešniku tekst, et ikka laste poolt, et pedofiilide ringkaitse vastu!
Mindki võiks selline härra Karise muutus panna tahtma olema tema valija, kui ta kunagi julgeb küsida oma rahvalt mandaati. Aga olgem nüüd realistid. Nagu kirjutas kunagi Maksim Gorki, „Kes sündis roomama, see lennata ei suuda".
Seni kuni praegune president ei julge mõista üheselt hukka pedofiilia riigistamist, ei saa ta olla „parim versioon iseendast".