Mis sest ühiskonnast ikka mõtiskleda? Kellele seda mõtisklust vaja on? Jah, tõenäoliselt eriti mitte kellelegi. Aga väikese mõtteharjutusena, oma arvamuste ja arusaamade ajutise selgituskatsena, eelkõige iseenese jaoks, miks ka mitte?
Muidugi peaks alustama nendest… noh… alustest. Et mis see ühiskond on, ja milleks, ja kuidas jne. Soovimata hakata otsima kõikvõimalike filosoofide, ühiskonnateadlaste, poliitikute ja muiduarvajate seletusi, lisan sellesse katlasse lihtsalt enda omad. (Või kui enda omad nad ikka on – muidugi kusagilt loetud või kuuldud, või lihtsalt nii triviaalsed, et igaühele enam-vähem iseenesestmõistetavad.) Ühiskond on … mnjah, esiteks muidugi ühis ja teiseks loomulikult kond. Ehk siis midagi, mis on inimestele ühine ja teiselt poolt midagi, mis on nagu kondamine. Kondamine askeldamise, tegutsemise mõttes. Nii on ühiskond kondamise poolest sarnane erakonnaga, ühisuse poolest aga viimasest diametraalselt erinev. Nali.
Niisiis on esmane vastus mis-küsimusele, et ühiskond on inimeste elu ja muidu askeldamise ühisus. Milleks-küsimus on ühelt poolt veidi mõttetu, kui läheneda sellele tehnilisest aspektist – et milleks see ühiskond on. Sest ühiskond lihtsalt on, kuna inimesi on teatavasti rohkem kui üks (tegelikult päris palju) ja järelikult on nende paljude inimeste elamisel ja tegutsemisel paratamatult teatud ühine mõõde.
Teiselt poolt aga tuleneb sellest ühisuse loomulikust paratamatusest ka selle loomulik funktsioon – ühiselt (või vähemalt aegajalt kokku puutudes) püüelda seda, mida iganes me püüdleme. Või mitte päris „mida iganes“, vaid pigem seda, mis on hüve. Sest hüve tuleb püüelda ja paha tuleb vältida. Mis viib meid palju tõsisema küsimuse juurde selle kohta, mis on hüve.
Religioossest aspektist on vastus lihtne – lõppkokkuvõttes on meie hüve Hüve, st kõigi meie inimlike vajaduste ja püüdluste jäägitu ja lõplik täitumus. Olemine täiel määral; Inimene-olemine kogu selle potentsiaali teostumises. Religioosse ja mittereligioosse hoiaku peamine erinevus seisnebki sellise täitumuse võimalikkuse ja selle püüdlemise mõttekuse tunnistamises või mittetunnistamises. Olgugi selle Suure Hüve suhtes vastakaid hoiakuid, veidi igapäevasemal tasemel tunnistatakse enam-vähem üldiselt teatud hüvede püüdlemise ja haldamise/valdamise õiguspärasust.
Lisaks kõige elementaarsemate esmavajaduste (nagu eluspüsimine, söögiollus jmt) rahuldamisele tunnistatakse üsna üldiselt veel selliste hüvede nagu eluase, perekond, tervis, haridus, kultuur, turvalisus, tegevusvabadus jmt legitiimsust. Ja ehkki ühelt poolt on tegelemine selle selgitamisega, milles täpselt ikkagi hüved seisnevad, milliste hüvede püüdlemine on igati kiiduväärne ja ka riiklikku toetust või tunnustust vääriv, milliste taotlemine lihtsalt normaalne ja milliste poole püüdlemine talutav või ebasoovitav või kogunisti keelatud ja karistusväärne, ühiskonnaelu väga oluline osa, on ühiskond tervikuna mõistetav ka hüvede taotlemise ja jaotamise enamvähem stabiilse süsteemina.
Mõningate hüvede puhul ilmneb kaasaegses illumineeritud ühiskonnas omapärane vastuolulisus. Võta kätte mistahes rahvuslik või rahvusvaheline inimese õiguste deklaratsioon ja üks esimesi artikleid selles on pidulik õiguse elule kuulutamine. Loomulik ka – igasugune jutt inimese õigustest ilma selle alusõiguseta oleks naeruväärne loba. Ja samas – võta ette mistahes illumineeritud „progressiivne“ ühiskond ja mitte üks neist (paari „anakronistliku“ erandiga) ei tunnista praktikas kompromissitult seda õigust elada inimese olemasolemise algusest peale.
Abordi üldine sanktsioneerimine ilmutab seega meie valgustatud ühiskonna fundamentaalset silmakirjalikkust – eluõiguse pidulikku deklareerimist ja selle praktilist eitamist. Ma ei hakka siin pikemalt selle riiklikult toetatud tapatöö sigaduslikkuse üle halama. Osutan vaid, et see väärastunud loomuvastane praktika on lahutamatult seotud teise niisama väärastunud ja üldise liiderlikkuse praktikaga. Ent üldisema hüvede analüüsi seisukohast väärib märkimist, et hüved on omavahel teatud hierarhilises seoses: on teatud fundamentaalsemad hüved nagu elu, ja on nn kõrgemad hüved nagu näiteks vabadus, ning kui „kõrgemate“ hüvede nimel hakatakse lammutama hüvede vundamenti, siis saetakse oksa, millel istutakse ja selline ühiskond ei saa pikalt püsima jääda. Kõlab nagu prohvetlus, eksole, aga tegelikult triviaalne.
Ühiskond ja selles toimuv saab oluliselt selgemaks, kui mõtiskleda hüvede, nende saavutamise ja kaotamise üle. Ühelt poolt võiks vaadelda hüvesid funktsionaalses aspektis – et mis tüüpi hüvesid inimesed ühiskonnas loovad ja kuidas need omavahel kokku sobituvad. See oleks ühiskonna funktsionaalne analüüs – majanduse, poliitika, sotsiaalsfääri, kultuuri, religiooni ja esmase vahetu elumaailma ning nende vastastikuste seoste uurimine. See mind siinkohal kuigivõrd ei huvita.
Teiselt poolt võiks vaadelda hüvesid ühisuse-privaatsuse aspektis ja see on hetkel märksa huvitavam. Nimelt on hüvesid, mis on täiesti privaatsed, ehkki täiesti legitiimsed – näiteks minu täis kõht või sinu rahulolu mõnusast lugemisest. Ja on hüvesid, mis on loomu poolest ühised, st mida naudivad põhimõtteliselt paljud inimesed, mingi laiem osa ühiskonnast või mingi partikulaarne või koguni globaalne ühiskond tervikuna. Näiteks stabiilne ja mõistlik kord, eluterve keskkond jpmt.
On selge, et teatud hüvesid me saame püüelda ja nautida individuaalselt, teisi koos mingi suhteliselt piiratud grupiga (näiteks perekonnaga, korteriühistuga või kaardimänguseltskonnaga) ja veel mingeid koos laiema ühiskonnaga (näiteks vabadus erahuvisid taotlevatest demagoogilistest poliitikutest). Samamoodi võib ka hüvede puudumine puudutada kas üksikuid indiviide, gruppe või ühiskonda laiemalt. Ideaalis peaks saama individuaalseid hüvesid taotleda ja tarbida takistamata üldisemate hüvede realiseerumist ning üldisemad hüved just sellepärast ongi üldisemad hüved, et võimaldavad ja toetavad üldiselt igaühe hüvede saavutamist. Ent paraku tekivad alatasa kokkupõrked nii erinevate indiviidide vahel oma isiklike või väikegrupi hüvede taotlemisel kui ka privaatsemate ja üldisemate hüvede taotlemise vahel.
Kui isiklike (või väikegrupi) hüvede taotlemine läheb vastuollu teise isiku või grupi hüvede taotlemisega, siis on võimalik kas kaklus (otseses või kaudses mõttes) konflikti aluseks oleva hüve pärast või siis ühe või mõlema poole loobumine antud hüve taotlemisest just sel kujul, siin ja praegu. „Kakluse“ korral püüavad konflikti pooled tagada enesele ülekaalu, et kindlustada antud hüve enesele teise taotlusest hoolimata (või just selle kiuste); tegemist on „tugevama õigusega“. Teisel juhul on orientiiriks kooskõla, solidaarsus. St. kriteeriumiks on „nõrgema õigus“ ehk halastus – püütakse tagada, et hüve saaks see, kelle jaoks see tegelikult rohkem hüve on, st kes seda tõepoolest rohkem vajab. Nende kahe vahele jääb konfliktide lahendamine õigluse, või nagu tänapäeval rohkem kombeks, õiguse baasil. Mis ei ole paraku üks ja sama. Ent mida suurem on kattuvus nende vahel, seda õiglasemaks võiks ühiskonda pidada.
Erinevate tasandite hüvede taotlemisel on tüüpiline era- või klikihüvede asetamine tõeliste ühishüvede asemele, püüd panna ühiskond toimima kellegi suhteliselt piiratud hüvede saavutamiseks. Loomulikult on see ebaeetiline ja muidu paha-paha, aga sellest hoolimata igapäevane reaalsus. Ehkki selline teadlik manipuleerimispüüd pole kuigi haruldane, ometi on sageli ka nii, et siiralt usutakse end taotlevat ühist hüve, kuigi see, mida püüeldakse, objektiivselt ei ole seda, st selle saavutamie ei aitaks üldiselt inimestel täielikumalt oma inimsust teostada – rohkem Inimeseks saada.
Näiteks tahetakse kõigile tagada soe lõuna. Tundub igati kiiduvääre püüd. Aga kui selleks seatakse sisse uus maks, luuakse spetsiaalne ametkond, korraldatakse riiklik supitootmine ja transport ning kohustuslik igapäevane ühissöömine, siis tundub midagi justkui natuke ehk võib-olla pisut veidi viltu kiskuvat. „Sooja lõuna“ võime muidugi asendada mõne muu hüvega, näiteks haridusega, või tervete hammastega. Ehk siis probleem ei seisne siin taotletavates hüvedes, vaid nende taotlemise ebaadekvaatses viisis – mistahes hüved, mida suudetakse saavutada individuaalsemal tasandil, tuleb lasta saavutada individuaalsemal tasandil. Üldisemal tasandil tuleb püüda tagada vaid need hüved, mida „madalamal“ tasandil ei ole põhimõtteliselt võimalik saavutada, ehk siis need, mis on üldisemale tasandile eriomased ja mis seisnevad eelkõige madalamate tasandite normaalseks toimimiseks vajalike tingimuste tagamises. Aga kes seda ei teaks? Elementaarne subsidiaarsuse printsiip.
Olgugi hüplik ja poolik, selline see mõtisklus hetkel sai.