Kivisildniku luulukontroll analüüsib nädala meedialuule ja muid haiglaslikke ühiskondlikke nähtusi kliinilise täpsusega. Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi ja tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
A. Ivar Annus: vaja on kliimakindlaid ehitisi ja palju insenere | Arvamus | ERR
Kliimatemaatikud on laialt levinud ja närvesööv meedianuhtlus, kelle kinnismõttelisel jõuramisel ei näi lõppu tulevat. Eelnimetatud kategoorias astub ERRi portaalis üles Ivar Annus, Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professor:
"Kliimamuutuste mõju on tunda saanud igaüks, olgu siis kalli energiahinna, suvise joogiveepuuduse või sagenevate üleujutustena linnakeskkonnas. Muudatustega kohanemiseks peab kõigi uute ja renoveeritud hoonete ning rajatiste puhul Euroopa Komisjoni juhistest lähtuvalt arvestama kliimast tingitud ohtudega."
Paraku ei ole igaüks saanud tunda kliimamuutuste kolme esiletoodud ja seega siis ilmselt kõige tugevamat mõju. Suvel meil joogiveepuudust ei ole, Eesti linnades pole märgata sagenevaid üleujutusi. Pärnu jõe kaldal looklev Jaansoni rada, mis vahel tormise ilmaga vee alla jääb, on viimasel ajal olnud kuivem kui eelmistel aastatel.
Viimane üleujutuse uudis, mis tuli lähemalt kui Süüriast, rääkis Koiva jõest. Kus on need meie urbanistlikud ja sagenevad üleujutused? Pole olemas. Isegi Soomaal näib olukord olevat stabiilne, mis siis linnadest rääkida. Pole üleujutusi, suvel tuleb kraanist joogivett ja elektrihinda rüvetavad eelkõige manipuleeritav börs ja minu hinnangul ka luulupõhised mahemeetmed.
Lisaks loksutab energiahinda kuigipalju ka slaavlaste vennatapusõda. Uudised ja bensiinihind räägivad naftapakkumise stabiliseerumisest. Seega vene mõju väheneb. Joogiveepuudus ja üleujutused isegi mingil määral välistavad üksteist, raske on janusse surra, kui sa parasviisi ära upud.
Juba ühe lõigu absurdsuse paljastamiseks kulub meil tublisti aega ja ruumi, lõpetame selle. Kui pole joogiveepuudust ja üleujutusi, siis pole vaja kuulata ka eurobürokraatide ettekirjutusi. Mis puutub aga kliimakindlatesse ehitistisse, siis ehitised ongi üldjuhul kliimakindlad: katused peavad vett, seinad tuult ja sooja, selleks maju ja kuure ehitataksegi.
Kui silmas peetakse aga hoonete väiksemat ökoloogilist jalajälge, siis tuleb ehitada rehetare tüüpi elamuid. Ei mingit betooni, plastmassi ega insenere – igas külas olid mehed võimelised rehetare kohalikust materjalist valmis ehitama – mahe oli igati ja insenere ei olnud kellelgi vaja.
Keda kliimakindel ehitus huvitab, sellel ERRi mitte lugeda, selle asemel võtta ette Kaljo Põllu raamat "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst" (Ilmamaa, 2005), siit leiab nõu ja abi ka suvise kaevu kuivamise puhuks, mida tuli ette juba ammu enne kliimahüsteeriat. Istutage kaevu kõrvale must lepp, kõige pikemate juurtega puu meie mail, mis vanarahva tarkuse kohaselt põuaga tõmbab kaevu vett lisaks ning töötab mahepumbana.
Luululised ilmingud kirjutises on ilmselged, tuleb apteegist läbi astuda.
B. Kiviõlis maksab korteri ruutmeeter 40 korda vähem kui Tallinna kesklinnas | Majandus | ERR
Ajakirjandus on avastanud kohutava lõhe, palju hullema kuristiku kui meeste ja naiste suht marginaalne palgalõhe. Tallinlaste üliraskest olukorrast räägib hirmuäratav korterilõhe – pahaaimamatu pealinlane maksab oma korter 40 korda rohkem kui Kiviõlis elutsev isik.
See on ülekohtune. Kas meeste ja naiste palgavahe on 30-kordne või 20-kordne? Ei ole, kaugel sellest. Kiviõlis on õitseng ja heaolu, Tallinnas aga hädaorg, diskrimineerimine elukoha alusel. Paha, paha, paha.
Nüüd ootab lõheliteratuurist läbiimbunud lugeja: lokaalsete stereotüüpide hukkamõistmist, korterikvootide kehtestamist – kuidas, ei oska ütelda, aga oleks väga vaja, riiklikke abiprogramme pealinlaste ekspluateerimise lõpetamiseks ja muud sarnast.
Kindlasti tuleks osutada mõne sõgeda kommunisti nn uurimusele ja esitada seda tõe pähe ning veenda mind selles, et kiviõlilane teeb sama palju koduseid töid ja ka koduväliseid kui tallinlane või vastupidi ja sellest midagi põhjapanevat järeldama. Ilmselt seda, et tallinlane teenib 40 korda vähem.
Lõhe on, aga emotsiooni ei ole, ei ole kiunumist, faktid esitatakse tuima näoga, ilma kommunistliku retoorikata. Mitte mingit vihjet sotsiaalsele ülekohtule, mis nõuab heastamist kohe täna. Tähendab, saab ka sotsiaalsest lõhet rääkida ilma pisarakiskumiseta, täiesti ükskõikselt, ilma vähimagi kaastundeta.
Nagu näeme, saab vahel ka ilma luuludeta.
Lõhe on olemas, see pole sugugi 40-kordne, aga kus läheb laul lahti. See on tüüpiline vasakjõuramine soolõhe teemadel. Kohe on kvoodinõue letis, ehkki tipp-poliitikutest meeste-naiste vahe on ehk ainult viiekordne ja kvoodimõte leiab ka parteipoliitikute poolehoidu, välja arvatud muidugi tagurlased ja muud sellised pahad.
"Erakondade üritused toimuvad pigem õhtuti ja nädalavahetustel. Samas on naistel oluliselt rohkem hoolduskoormust ja neil on vähem võimalusi tööväliselt erakondade töös osaleda," räägib Sikkut. Lugupeetaval on jäänud märkamata, et ka ööklubid on avatud pärast tööd, õhtul hilja, sageli hommikuni, ent ennastsalgavamad naisisikud on sellest hoolimata leidnud võimaluse kodused tööd mõneks ajaks edasi lükata.
Spordis on ometi ebavõrdsus palju suurem, poodiumile mahub ainult kolm ja auhinnaraha saavad sageli vaid kuus, ülejäänud kümned ja sajad vajavad ilmtingimata kvoote, võrdset kohtlemist, võrdseid võimalusi ja võrdset auhinda. Ühesõnaga, spordis annavad süsteemsed probleemid eelise tugevamatele, kiirematele ja andekamatele.
Kummaline on selle poliitikalõhe juures see, et naised on meil 3-4 korda kõrgharitumad kui mehed, see võiks olla eeliseks? Paistab, et on piduriks. Koduste tööde koormuses on ilmselt kõrghariduse omadamise ajal süsteemne lünk. Kui nii, siis tuleks naistel ülikooli asemel parteitööga tegeleda ja probleem oleks lahendatud.
Kui võtta arvesse aga seda, et ülikoole on rohkem kui poliitikat ja üliõpilaste hulgas on naisi 3-4 korda rohkem, siis tuleks neil, kes nõuavad naistele poliitikakvoote, nõuda ka meeste kõrghariduskvoote ja naiste vanglakvoote – muidu pole võrdset kohtlemist. Võimalik on ka see, et kui naised ei raiskaks oma aega ja jõudu sellisele kõrgharidusele nagu ta meil on, oleks tulemused poliitikas paremad.
Siin soovitan kõigepealt ja kiiresti suunduda apteeki ja siis esimesel võimalusel perearsti juurde. Olukord võib minna veel halvemaks.
Invakategooria. Airi Alakivi: NATO ja liitlasriikide kerksusest | Arvamus | ERR
Invakategooria toob publiku ette raske puudega meediaväljundi, täna saab sõna kõikvõimalikke lõhesid vähendav naismilitarist.
Pole võimalik aru saada, millest käib jutt, sõna "kerksus" on kunstlik moodustis, esineb aruharva, ERRi lainepikkusel ehk 3 korda aastas, see masinaehituslik termin ei ole selgelt defineeritud ja kõla poolest on ta ilmselgelt eksitav. Murdesõnastik annab "kerk" põhitähenduseks „tabureti-laadne istevahend", aga ka eesti keele seletav sõnaraamat "kerk": tundlik, kerglane, hõrk.
EKI eesti keele seletav sõnaraamat "kerk" otsingule vastet ei leia, küll aga toob ära krüptilise Marie Underi värsi: ".. sa enam endasse ei mahu: / mis kääring, pakitsus ja kerk." Selgust ei leia ka siit.
Idee kasutada selge ja arusaadava „kaitsevõime" asemel eksitava kerglase kõlaga ja üldsusele tundmatut "kerki" on raske puue. Seda peaks ravima tulise rauaga ning seda peaks tegema keeletoimetaja.
Bürokraatlike uudissõnade loopimise tulemus on demagoogiline udulaam, pudru ja kapsad, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat kohustus midagi öelda, olukorras, kus pole midagi öelda.
Lõhe autori ja publiku vahel on kilomeetrites.
Apteeki ehk ei peagi minema, aga sõõm suhkruvett ja sõnaraamat asjakohase ja arusaadava sõna otsimiseks on igati omal kohal.