Dokumentaalfiilm „Teaduse nimel" on valminud ebaeetiliselt ja pettuse teel, kirjutab Covid-19 uurija ja molekulaarbioloogia magister Kaari Saarma.
Dokumentaalfilm „Teaduse nimel", mis sisaldab kaadreid minust, on valminud ebaeetiliselt pettuse teel. [1] Kokkuleppe kohaselt pidi valmima portreefilm minu elust ja tööst, ent filmi kaasati vastandamise eesmärgil tagaselja teine (minu jaoks tundmatu) peategelane. Pärast head 5-kuulist koostööd asus režissöör ootamatult mind võtetel survestama ja halvustama ning lisaks rikkus meievahelisi kokkuleppeid. Teavitasin ERR-i probleemidest juba mitu kuud enne filmi valmimist. Lisaks esitasime isaga avaldused, millega võtsime tagasi pettuse abil antud nõusolekud filmis osalemiseks, ent meist sõideti üle ja film lisati ETV kavasse. Alljärgnevas annan esmalt ülevaate filmiga seotud sündmustest ja seejärel kirjeldan lühidalt filmi puudusi. Detailse ülevaate esitas mind esindav advokaat Halduskohtule 12.02.2023 hagis ERR-i ja režissööri vastu, keelamaks filmi avaldamist.
Hästi alanud 5-kuuline koostöö muutus pärast nõusoleku allkirjastamist lõksuks
Režissöör Kaupo Kruusiauk võttis minuga ühendust 2021. a mais sooviga teha minu elust ja tööst portreefilm ERR-i sarjas „Eesti Lood". Režissöör nägi mind sillana kahe äärmuse vahel: ühest küljest tegelesin nn esoteeriliste praktikatega (jooga, meditatsioon jms), teisalt oli mul tugev teaduslik taust. Lisaks leidis režissöör, et olen ka koroonauurijana kahe äärmuse vahel. Just režissööri visioon minust sillana nende äärmuste vahel sai mind nõustuma filmimisega. Teadsin, et filmimine tähendab ebamugavust ning ajakulu niigi pingelisel ajal, ent andsin nõusoleku, et edendada ühiskonnas mõistmist ja luua sildu.
Filmist pidi nähtuma mu igapäevaelu (jooga, enesearendus, fotograafia, ujumine, luule jms) ning töö koroonauurijana, sh erinevad vestlused ja debatid erinevaid seisukohti omavate kaasamõtlejatega. Kuivõrd olen käitunud enda hinnangul väärikalt ja kõrge eetilise vastutusega, ei osanud ma karta, et minu elust saaks filmida midagi sellist, mis võiks mind või minu lähedasi kahjustada. Liiatigi oli režissöör mu venna lähedane sõber ja perede vahel läviti tihedalt.
Kõik algas paljulubavalt ja meie koostöö režissööriga oli esimesed 5 kuud väga hea. Ent pärast minu allkirja saamist nõusolekule, mis pidi olema justkui formaalsus rahastajate jaoks, muutus tema suhtumine täielikult. Režissöör ei käitunud filmimistel enam dokumentalistina, kes jäädvustab autentselt peategelase elu. Selle asemel asus ta dikteerima, mida ma pean tegema ja mida mitte. Nii näiteks survestas ta mind korduvalt laskma end filmida haigena ega austanud mu põhjendusi sellest keelduda. Ma ei tahtnud nakatada filmitiimi kolme liiget (kes nakatanuks edasi oma pereliikmeid). Haigena eraldumine oli mulle omane juba enne koroonakriisi. Selmet kuvada seda, mis sundis mind Covid-19 teemat uurima (hirm haiguse ees), soovis režissöör, et loobuksin oma eetilistest põhimõtetest ja näitleksin filmis midagi, mis polnud tõsi.
Teine näide. Režissöör soovis ilmtingimata filmida maakodus minu tegevusi sügiseses looduses, sh joogat ja sõpradega koos viibimist. Maakodu loodus oli režissöörile nii oluline, et minu välja pakutud võte nädal hiljem linnas talle ei sobinud. Võttepäev kujunes aga mitmetunniseks nurka surutud ülekuulamiseks, milles režissöör survestas mind reaktsiooni saamise eesmärgil nii kaua, kuni mu ülikannatlik kaasa Valdas sekkuma pidi. Tundsin, et filmi ei tehta enam minu elust, vaid et režissöör surub mind ebaloomulikesse olukordadesse.
Pärast seda võtet hoiatasin, et pole nõus tema kui režissööriga rohkem väitlema, vaid selleks tuleb leida inimesed väljastpoolt filmitiimi. Järgmisele pikemale võttele tuli režissöör väidetavalt filmima minu tööd ja igapäevatoimetusi, ent asus peagi ikkagi vaidlema. Kuna režissöör jätkas survestamist, olin sunnitud teravalt reageerima ja näitama ust lahkumiseks. Olin toimunust löödud ja segaduses, ent tagantjärgi mõistan, et režissöör survestas teadlikult, et saada soovitud reaktsiooni. See kohtumine (18.11.2021) jäigi viimaseks pikaks võtteks. Palusin režissööril seda võtet filmis mitte kasutada seda saatnud survestuse ja halvustuse tõttu, ent minu palvet ignoreeriti.
Minu usaldus oli saanud aga tõsiselt kannatada juba kuu aega varem, kui ilmnes, et režissöör oli saatnud rahastust taotledes ERR-ile, Eesti Filmi Instituudile (EFI) ja Kultuurkapitalile (KULKA) klipi, mis kaadreid minu intiimsetest alasti kehaosadest, ehkki lubasin ujumist filmida ainult tingimusel, et alasti intiimseid kehaosi ei tohi filmis näha olla. Fotograafina tean, et tehnliselt on kümneid võimalusi filmida alasti ujumist kõrgstiilis ilma detaile näitamata. Eeldasin, et professionaalid saavad sellega hakkama.
Alastikaadrite nägemine oli minu jaoks šokeeriv, kuivõrd selgus, et suulised kokkulepped režissööriga pole pidanud. Seetõttu keeldusin allkirjastamast nõusolekut, mida režissöör just sel hetkel asus esmakordselt nõudma, kuigi olime juba mitu kuud filminud suulise kokkuleppe alusel. Andsin teada, et edaspidiseks on mõeldavad vaid järgmised variandid: 1) filmimist jätkatakse, ent mul on õigus materjal üle vaadata ning sõnaõigus, et garanteerida aus ja tõetruu film, mis ei sea ohtu minu au ja mainet režissööri lünkliku mälu tõttu või 2) filmimine lõpetatakse üleüldse ära ja film jääb pooleli.
Ent režissöör ei jätnud jonni – ta vabandas, helistas, kirjutas, et sai minust valesti aru ega mõelnud midagi halvasti. Tugeva survestamise mõjul kirjutasin alla nõusolekule, mis sisuliselt ei kaitse minu õigusi. Asjaolu, et kirjutasin niivõrd kahjulikule lepingule alla 3 päeva pärast seda, kui tuli ilmsiks räige meievahelise kokkuleppe rikkumine, näitab, et:
1. soovisin uskuda ja usaldada režissööri kui venna lähedast sõpra;
2. uskusin, et kokkulepete unustamise puhul, on need võimalik lahendada eetiliselt;
3. uskusin režissööri kinnitust, et kirjaliku nõusoleku puhul on tegu formaalsusega;
4. andsin järgi režissööri poolsele survestamisele.
Filmimine katkes seoses üha süveneva usalduse kaotusega režissööri vastu
Kui enne kirjaliku nõusoleku andmist oli tehtud 6 võtet, siis pärast seda lasin filmida vaid 2 pikemat ja 2 lühivõtet. Viimasele võttele lennujaama (19.01.22) lubasin režissööril tulla pärast survestamist lootes, et 5 min jooksul pole võimalik mind ära kasutada (filmist selgub, et oli küll), ja et see aitab edasist koostööd parandada pärast reisi. Olin lootusrikas, et saame usalduse taastatud ja filmimist jätkata. Olin ka suhelnud teiste režissööridega ja saanud kinnitust, et kirjalik nõusolek on pigem formaalsus, sest kõige olulisem on usalduslik suhe filmitavaga, kuna filmi tehakse ikkagi koos. Eeldasin, et Kruusiauk soovib endiselt teha meie kokkuleppele vastava filmi ja mul polnud aimugi, et filmi stsenaarium ja eesmärk olid täielikult muutunud.
Kuna tegin igapäevaselt koostööd arvukate arstide ja teadlastega, oleks nende filmimine olnud oluline, et rääkida objektiivselt minu tööst. Kuivõrd kriitiliselt mõtlevaid teadlasi ja arste tühistati, olid nemad filmimisega nõus ainult tingimusel, et saavad ennast puudutavad kaadrid üle vaadata. Et kaitsta nii ennast kui oma kolleege kontekstist välja rebitud kaadrite ja tõe moonutamise eest, palusin režissööril anda mu kolleegidele sama võimaluse, mida ta oli ise pakkunud mu isale – saata klipp ülevaatamiseks ja kinnitamiseks. Ent režissöör keeldus sellest väitega, et klipi ülevaatamist keelavad lepingud. Ometi ei saa see väide olla tõsi, kuna kuidas muidu sai režissöör saata klipi minu isale.
Režissööril oli võimalus jäädvustada ajaloolisi kaadreid kohtumistest teadlaste, arstide ja muude erialade esindajate vahel, mis toimusid suletud uste taga, ent ta keeldus. Arvasin siis, et režissöör loobus nende kohtumiste filmimisest oma jäikuse ja mugavuse tõttu. Seda, et režissöör ei olnudki huvitatud kaasama filmi minu kolleege ning et ta jätab filmist välja ka kõik juba filmitud sündmused teiste teadlaste ja üleüldse teiste inimestega (va isaga), ma tookord veel ei teadnud.
Režissöör väidab, et meie koostöö rikkus minu soov kontrollida filmimise protsessi ja sisu, ent jätab tähelepanuta, et vajadus asju üle kontrollida ilmnes alles pärast usalduse kaotust. Ma ei soovinud promofilmi, küll aga filmi, mis olnuks aus. Ütlesin ära kahele režissöörile, kes soovisid samuti minuga filmi teha, ja seda lojaalsusest Kruusiaugu suhtes. Soosisin ka seda, et filmi kaasataks minu töö suhtes kriitiliste spetsialistide seisukohti, sest see teeks filmist ausa ja põneva. Aga ma ei olnud valmis, et režissöör ise asub mind võtetel halvustama.
Üha kahaneva usalduse tõttu ei riskinud ma uute võtetega. Elu viis mind kokku kahe perekonnaga, kellest Kaupo Kruusiauk oli üle sõitnud ja kes kahetsesid, et olid andnud nõusoleku filmimiseks. Ühes filmis olnud pere kohta uurisin ka otse režissöörilt, kes vastas, et ei tea, kas pere jäi filmiga rahule või mitte. Oli alarmeeriv mõista, et režissöör ei tea (või ei huvitu), kas filmitavad jäid filmiga rahule pärast pikki koos veedetud võttepäevi.
Kirjutasin režissöörile pikki kirju 4 kuu vältel, lootes mõistmist ja kokkuleppele jõudmist. Tegin ettepaneku, et ta kutsuks laua taha enda poolt valitud kolmanda isiku, kes aitaks leida lahendust. Režissöör keeldus ja teatas, et kavatseb rahaliste kohustuste täitmiseks teha filmi igal juhul valmis. Lisaks väitis ta, et on pidanud kinni kõikidest meievahelistest kokkulepetest ja et minu usalduse kaotus on talle arusaamatu. Viimases hädas kirjutasin 03.09.22 ERR-ile, paludes abi. ERR-i esindajad pakkusid välja ühise kohtumise, millega režissöör nõustus, ent taganes sellest viimasel hetkel.
ERR ei näinud peategelase alandamises probleemi ning avaldas filmi
Kohtumisel ERR-iga 16.09.2022 sain teada, et režissöör on algusest peale planeerinud teha hoopis filmi ivermektiinist, mitte minu elust ja tööst, nagu ta oli mulle öelnud. Saatsin 21.09.2022 režissöörile ja ERR-i esindajatele e-kirja, milles kirjutasin, et olin andnud nõusoleku filmile enda elust ja tööst, mitte ivermektiinist, mistõttu minu allkiri filmile ivermektiinist ei kehti. Rõhutasin, et pole nõus filmi valmimisega ka sel põhjusel, et filmimine toimus ebaeetiliselt ja kokkuleppeid eirates.
Järgnes 3,5 kuud vaikust, millest järeldasin, et filmist loobuti, kuivõrd filmi valmimise tähtaeg pidi olema oktoobris. Oma kirjale ma vastust ei saanudki, selle asemel teatas režissöör ootamatult 3. jaanuaril, et filmi esilinastumine toimub 17.01.2023 kinos Sõprus. Konsulteerisin advokaadiga ja saatsin ultimaatumi ERR-ile, lahendamaks olukorda kohtuväliselt. Esilinastus lükati edasi, et jõuaksime kokkuleppele. ERR-i palve oli film esmalt üle vaadata. 16.01.2023 toimus filmi ühine vaatamine, mille käigus sain esmakordselt teada, et filmis on minu kõrval teine, minu jaoks tundmatu peategelane.
Režissöör väitis, et oli sunnitud võtma oma filmi teise peaosalise, kuna keeldusin võtetest, ent jätab mainimata, et keeldusin võtetest temapoolse survestamise, halvustamise ja kokkulepete rikkumise tõttu. Väide, et teine peategelane oli vaja kaasata filmi, kuna minust polnud piisavalt kaadreid, ei vasta tõele, sest 2021. a lõpuks oli minu elust filmitud kokku üle 24 tunni kaadreid. Liiatigi jäeti 4 võtet filmist välja.
Minu advokaat saatis 27.01.2023 režissöörile ja ERR-le avalduse, milles a) võtsin tagasi pettuse teel antud nõusoleku, b) keelasin filmi linastamise, c) esitasin konkreetsed vastuväited filmi sisu osas. Režissööri advokaat edastas 06.02.2023 omapoolse vastuse, millega keeldus loobumast filmi avaldamisest ning veelgi enam väitis, et film oli algusest peale mõeldud rääkima vaktsiinidest ja ivermektiinist, mitte minu elust ja tööst. Lisaks eitas ta nõusoleku allkirjastamisele eelnenud survestamist. Kuigi nende ja muude valeväidete ümber lükkamine on tõendite abil lihtne, ei jäetud meile võimalust kohtuväliselt isegi vastata, sest vaid päev pärast režissööri advokaadi vastust saadeti mulle kutse filmi esilinastusele.
ERR ei vastanud minu advokaadi poolt 27.01.2023 saadetud kirjale, ega kutsunud osapooli ühise laua taha, et probleemi lahendada, kuigi ERR-i hankejuht Katrin Rajasaare kirjutas oma e-kirjas 05.01.2023 järgmist: "Oleme valmis Teie ja autori vahelise konflikti lahendamisel osalema". Selle asemel, et aidata konflikti lahendada ja piirata peategelast tüssanud režissööri omavoli, lisas ERR filmi jõuga ETV kavasse, mind sellest teavitamata.
Tähendusrikas on seegi, et ERR-i ja EFI esindajad ei näinud filmis ja/või selle valmimise protsessis probleemi, kuigi toimunu detailid olid neile teada. Tsiteerin režissööri advokaadi 06.02.2023 kirja: „Filmi on läbi vaadanud Eesti Filmi Instituudi dokumentaalfilmi peaekspert Filipp Kruusvall, samuti ERRi tellija poolne esindaja Katrin Rajasaare, samuti ERRi jurist. Keegi neist ei ole leidnud filmis midagi sellist, mis oleks tegelaste suhtes ebaviisakas, neid alavääristav või halvas valguses näitav."
Režissööri eetilist palet näitab aga tema advokaadi väide, et minu filmimiseks polnud nõusolek isegi vajalik, kuna olen avaliku elu tegelane. Jääb mulje, et režissööri arvates on sobilik filmida nõusolekuta avaliku elu tegelast tema koduhoovis. Siinkohal on paslik küsida, miks pole ERR võtnud minult viimase 3 aasta jooksul ühtki kommentaari või kutsunud mind ühtegi saatesse, kui olen tõesti avaliku elu tegelane?
Järgnevalt toon esile filmi puudused, kuigi loetelu pole lühiduse huvides lõplik.
Režissöör kaasas filmi teise peategelase ja varjas seda minu eest
Kokkuleppe järgi pidi portreefilm rääkima minu elust ja tööst. Tegelikkuses oli pool filmist arsti Kaire-Maire Riigori elust ja tööst. Režissöör kavatses avaldada teise peategelase kaasamise mulle alles nädal enne plaanitavat esilinastust (18 kuud pärast meie kokkulepet 2021. a mais). Kuni selle ajani otsustas režissöör nii olulist otsust varjata. Pidasin isegi 28-minutilist filmi lühikeseks, et sellega saanuks rahuldavalt edasi anda minu elu ja töö õhustikku ja olulisi fakte. Kui oleksin teadnud, et minu elu ja tööd puudutav osa väheneb poole võrra, poleks ma andnud nõusolekut filmimiseks isegi juhul, kui teine peategelane olnuks kaasatud tasakaalustatult ja tõde moonutamata.
Filmist jäeti välja teadlaste pressikonverents, milles esinesin koos immunoloogidega
Esinesin 27.09.2021 toimunud pressikonverentsil koos Alar Aabi ja Sirje Rüütel Boudinot'ga. Esinemine koos tunnustatud immunoloogidega professionaalsel pressikonverentsil oleks jätnud minust mulje kui spetsialistist, ent režissöör otsustas selle filmitud võttepäeva tervenisti välja jätta.
Meie peamine sõnum pressikonverentsil oli mitte vaktsineerida terveid lapsi ja läbipõdenuid, vaid vaktsineerides keskenduda riskirühmadele ning austada inimeste vaktsineerimisvabadust. Pressikonverentsi on vaadatud 37 000 korda ja selles esitatud seisukohad on tänaseni teaduslikult ümberlükkamatud. [2, 3, 4] Paraku ei võtnud ametkonnad meie soovitusi kuulda. Selle asemel survestati vaktsineerima ka lapsi, noori ja läbipõdenuid, mis ei olnud loogiline. Liigne surve tekitas inimestes põhjendatud umbususaldust, mille tõttu ka paljud eakad loobusid vaktsineerimisest. Kui pressikonverentsil kõlanud soovitusi oleks ametlikus kommunikatsioonis kuulda võetud, oleks tõenäoliselt eakate vaktsineeritus olnud kõrgem ja noorte puhul madalam. See oleks delta laine ajal vähendanud haiglate koormust, vähendanud vaktsiinide kõrvaltoimeid noortel ning hoidnud ühiskonna ühtsemana.
Režissöör esitas pressikonverentsil teemavälise küsimuse ivermektiini kohta. Meie vastused võib igaüks üle kuulata [5] ja siis küsida, miks otsustas režissöör pressikonverentsi koos telgitagustega filmist välja jätta? Näib paroodiana, et filmist „Teaduse nimel" jäeti välja teadlaste pressikonverents koos teadlaste seisukohtadega ivermektiinist ja vaktsiinidest ning selle asemel eelistati režissööri nurkasurumistaktika käigus filmitud ja kontekstist välja lõigatud repliike. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et režissöör jätab filmis oma näo varju. Kas siin on kõne all argpükslus või soov jätta mulje, et küsijaks on keegi teine (tema häält on ekslikult peetud minu isale kuuluvaks), pole mulle teada.
Filmist jääb mulje, nagu töötanuks ma arstide vastu, kuigi minu soovituste abil oleks tegelikult saanud vähendada haiglate koormust
Minu peamine sõnum filmimise perioodil oli järgmine: varajase raviga on võimalik märgatavalt vähendada haiglaravi vajajate arvu ja sellega ära hoida haiglate koormust ning säästa arste raskel ajal. Minu arstkonnale ja ametiasutustele 12.03.2021 saadetud 33-leheküljelises uurimistöös kutsusin arste üles kasutama varajast ravi.[6] [7] Sama eesmärki täitsid minu kirjutatud ja tõlgitud artiklid ivermektiini teemal. [8] [9] [10] [11] [12] [13] [14]
Filmi lõppjäreldus eksitab inimesi ning õõnestab minu tööd ja mainet
Film lõpeb järgmise tekstiga „Teaduspõhised ravimiuuringud on näidanud, et ivermektiini kasutamine ei paranda koroonaviirusest tingitud Covid-19 kulgu inimestel ega vähenda suremust."
Tegelikkuses on filmi avaldamise päevaks Covid-19 ravi ja ennetuse teemal ivermektiiniga läbi viidud 195 uuringut, millest 144 on eelretsenseeritud. 95 uuringut on kontrollgrupiga ja 80% neist kinnitab ivermektiini positiivset ravimõju. Vaid 20% ei näita ivermektiini positiivset mõju ja nende uuringute puhul on välja toodud selged põhjused, miks sellise eksitava tulemuseni on jõutud. [15] [16]
On kummastav, et „Eesti Lood" sarja film esitab lõppjärelduses teadusliku seisukoha ravimi efektiivsuse teemal ilma ühegi viiteta ja seda režissööri poolt, kellel puuduvad erialased baasteadmised antud järelduse paikapidavuse hindamiseks.
Filmist jäi välja sisuline kriitika minu töö ja seisukohtade teemal
Kaupo Kruusiauk lakkas olemast dokumentaalfilmi režissöör ja kehastus ümber ühe peategelasega oponeerivaks kõrvalosatäitjaks, selle asemel, et näha pisut vaeva tõeliste oponentide kaasamiseks (kel olnuks hariduse tõttu eeldused teemast teaduslikult aru saada) filmi. Ta kaasas filmi arvamuste paljusust esitama lisaks minu isale (kes on oma alal tippteadlane, ent pole tegev koroonateemadel) vaid ühe (!) arsti, kuigi filmi oleks võinud kaasata mitmeid teadlasi ja arste. Arst ütles oma seisukoha välja vähem kui 2 minutiga, seega oleks filmi vabalt mahtunud ka teiste arstide ja teadlaste seisukohti. Saatsin režissöörile 15 spetsialisti nimed, kes olid avalikult korduvalt väljendanud oma seisukohti mh ivermektiini kasutamise vastu ja seega oleksid tõenäoliselt olnud valmis neid ka filmi jaoks kordama. Lisaks oleks nad suutnud esitada sisulisi seisukohti ivermektiini ja vaktsiinide teemal.
Poole filmist haaranud haiglastseenid ei olnud kuidagi seotud minu elu ja tööga ega minu nõusoleku aluseks olnud kokkuleppega. Küll aga kasutati neid stseene minu au ja maine otseseks või kaudseks kahjustamiseks. Kahe eraldiseisva loo asemel oleks režissöör pidanud minu ja arsti omavehel kokku viima, et tekkinuks terve ja aus vestlus. Minule seda võimalust ei pakutud.
Režissöör halvustas ühte peategelastest
Film ei ole mitte ainult teadlikult kantud eesmärgist kahte peategelast omavahel vastandada, vaid režissöör jätab mind taotluslikult halvemasse valgusesse. Režissöör lasi arstil teha segamatult oma tööd, jälgides teda dokumentalistina kõrvalt, ent sekkus jõuliselt minu ellu. Režissöör ei küsinud arstilt halvustavaid ja nurkasuruvaid küsimusi, mida tegi minu puhul. Kõige ebaviisakamad näited jättis režissöör filmist küll välja, ent rikkus nendega filmise õhustiku. Kui režissööri soovis tõesti olla, oma sõnade kohaselt, tasakaalustatult kriitiline, oleks ta pidanud ka arstile esitama näiteks järgmisi kriitilisi küsimusi:
1) Miks vaktsineeritakse lapsi, noori ja läbipõdenuid lõpetamata ohutusuuringutega preparaatidega, kuigi nad ei põe koroonat raskel kujul?
2) Kuidas muutusid aastakümneid ohutult kasutusel olnud hüdroksüklorokviin ja ivermektiin ootamatult ohtlikeks pärast seda, kui tuhanded arstid ja kümned riigid olid ravimeid koroona varajases ravis edukalt kasutanud?
3) Miks ei räägita avalikult vaktsiinitüsistustest?
Film jätab vale mulje nagu oleks inimesed minu töö tõttu sattunud haiglasse või surnud
Stseenide vahetumiste ja üleminekutega luuakse filmis mulje, justkui oleksid inimesed minu töö tõttu sattunud haiglasse või surnud. Ometigi oli minu töö peamine eesmärk ära hoida inimeste sattumist haiglasse. Ma ei andnud kuni viimase filmimise päevani ühtki soovitust riskigrupi vaktsineerimise vastu. Vastupidi, tõin korduvalt välja, et riskigrupi vaktsineerimine on põhjendatud – seda ka pressikonverentsil ja meeleavalduse kõnes, ent režissöör jättis need ülesvõtted filmist välja.
Ma ei tunne teist peategelast ega tea tema seisukohti tänasel päeval. Ma ei imestaks, kui meie seisukohad on üksteisele palju lähemal kui selle filmi põhjal võiks oletada. Mis aga kõige olulisem, töötasime mõlemad ühe eesmärgi nimel – selleks, et aidata inimesi. Film ongi manipuleerivalt üles ehitatud näilisele, mitte tegelikule vastundamisele.
Mind portreteeriti äärmusena, kuigi proovisin äärmusi ühendada
Mind on portreteeritud ühe äärmusena, ehkki proovisin kogu koroonakriisi vältel kahte äärmust tasakaalustada. [17] Filmi aluseks olnud kokkuleppe kohaselt pidi film toimima sillana kahe äärmuse vahel ja olema sidusaineks, mitte lõhestajaks.
Režissöör filmis mitmeid stseene, mis ilmestasid mind ühendamas äärmusi, ent jättis need filmist välja. Ta sõitis ülemaailmsel ivermektiini päeval (24.07.2021) minu maakodusse, et saada kommentaar samal päeval Tallinnas toimunud meeleavalduse kohta. Rääkisin, et a) ma ei osalenud meeleavaldusel, kuna selle üleskutse tekst oli liiga radikaalne ja teaduslikult vigane, b) kirjutasin uue teaduslikult täpse teksti, ent korraldajad pidasid seda liiga leigeks. Vaatasin kommentaari andmiseks arvutist AK-d režissööri palvel, mitte omal soovil, teadmata, et režissöör kasutab AK diktori häält minust vaktsiinivastase kuvandi loomiseks ja jätab minu kommentaari välja. Stseenist ei ilmne, et jäin meeleavaldusest eemale. Pigem jääb vaatajale vastupidine mulje, eriti kuna film viib vaataja meeleavalduselt otse haiglasse.
Film jätab vale mulje, nagu sõidaksin puhkusele ajal, mil arstid teevad ränka tööd
Lennujaama stseenis jättis režissöör oma küsimusega mulje, nagu sõidaksin puhkusele. Sellele vahetult järgnenud haiglastseen, milles arst on just lõpetanud 24-tunnise tööpäeva jätab mulje, et samal ajal, kui mina olen lennanud muretult puhkusele, peavad arstid tegema ebainimlikult pikki tööpäevi. Filmist lõigati kavalalt välja lause, milles ütlen, et töötasin viimase hetkeni ega ole jõudnud minutitki magada enne 30-tunnist lendu. Kas see ei sobinud mind halvustava narratiiviga? Ma ei öelnud, et sõidan puhkusele, sest sõitsin oma tööd jätkama riiki, milles läbipõdenuid ei diskrimineeritud alusetult vaktsiinipasside alusel. Filmist ei ilmne, et töötasin terve filmimise perioodi äärmiselt intensiivselt, puhates 2021. aasta jooksul vaid 4 päeva ja tehes oma tööd pealegi täiesti tasuta.
Filmist jäeti välja kõik looduslähedane ja tervislik – minu elu üks olulisem tugisammas
Kokkuleppe kohaselt pidi filmi oluliseks teljeks olema minu looduslähedane elu, jooga, meditatsioon jt. Režissöör soovis kirglikult filmida minu elu nn esoteerilist poolt esimesest kohtumisest peale. Ta käis tungivalt peale, et filmida sündmust „Loodusravi päevad" Adilas 2021. aasta suvel. Korraldasin võimaluse filmimiseks vastu tahtmist, tulles režissöörile vastu, sest tegemist oli mu ainsate puhkepäevadega terve suve jooksul – filmimine aga tähendas pinget ja ebamugavust. Filmist jäi see võttepäev täielikult välja ja lisaks sellele ka kõik muud kaadrid, mis kujutasid minu elu looduslähedast ja tervislikku poolt: ujumine, meditatsioon, jooksmine, tants, elukaaslase musitseerimine jne. On tähelepanuväärne, et klipp, millega režissöör filmile raha taotles, sisaldas peamiselt just neid värvikaid kaadreid (lisaks vestlusele isaga), seetõttu ei osanud ma uneski näha, et see pool minu elust jäetakse lõppversioonist täiesti välja ja selle asemel kaasatakse filmi haiglakaadrid, mis pole minu eluga seotud.
Filmist jäeti välja kõik minu seisukohti toetavad arstid ja teadlased
Film näitab mind üksi töötava veidrikuna, kuigi mu töö oli tihedalt seotud arvukate teadlaste, arstide ja ametnikega, kellega toimus ka kümneid kohtumisi. Enamikke neid suletud uste taga toimunud kohtumisi oleks režissöör saanud filmida tingimusel, et arstidele oleks saadetud neid puudutavad kaadrid kinnitamiseks. Režissöör keeldus sellest, kuigi oli ise pakkunud sama võimalust minu isale. Objektiivne filmitegija oleks pigem võtnud riski, et mõni kaader ei lähe käiku arstide keeldumise tõttu, kui loobunud täielikult nii olulisest osast peategelase töös. Liiatigi poleks filmimisega nõustunud arstid ja teadlased keelanud tasakaalustatult ja tõetruult filmitud kaadrite kasutamist. Ka võttepäeva kulud ei saanud mõjutada režissööri otsust, sest ta jättis filmist omal soovil välja tervelt 4 võttepäeva 10-st. Filmist jäi välja ka Õhtulehe TV-saate „Puuduta mind" ja selle telgitaguste filmimine. Kas saates kõlanud seisukohad varajase ravi, immuunsuse ja vaktsineerimise teemal olid ühiskonda liigselt siduvad, et sobida vastandamisele rajatud filmi? [18]
Mart Saarma võttis tagasi pettuse teel antud nõusoleku filmiks, ent seda eirati
Minu isa ei soovinud filmis osaleda ja oli sellele veel filmimisele eelneval õhtul vastu. Režissöör teadis seda. Isa tuli vastu ja andis nõusoleku režissöörilt saadud teadmises, et tema poja lähedane sõber teeb heasoovliku ja tasakaalustatud portreefilmi tema tütre elust. Olles teada saanud teise peategelase kaasamisest ja kokkuleppe murdmisest, võttis isa juriidiliselt tagasi pettuse teel antud nõusoleku filmimiseks ja nõudis ennast puudutavate kaadrite eemaldamist filmist. Paraku otsustasid režissöör ja ERR isa nõuet eirata.
Vähe sellest, filmis kasutati lõiku, mille olin palunud ainsana meie 2-tunnisest vestlusest välja jätta. AIDS-i võrdlus koroonaga on kohatu. Tähelepanelik vaataja näeb, et proovisin seda ära hoida juba filmides. Kui AIDS-i suremus ravita oli 100%, siis koroona puhul alla 1% ja läbipõdemisel tekkis kaitsev immuunsus. Kokkuleppe kohaselt oli mul sõnaõigus isa kaadrite osas, et kaitsta isa mainet. Režissöör nõustus selle tingimusega juba meie esimesel kohtumisel ilma ühegi vastuväiteta. Palusin AIDS-i teema filmist välja jätta e-kirja teel kohe pärast selle nägemist (18.10.2021) ja rõhutasin seda hiljem ka ERR-ile, ent meie kokkulepet eirati. Kui filmi eesmärk oli kahjustada minu mainet, siis miks kaasati sellesse Mart Saarma, kelle hea maine kaitsmine peaks olema kogu Eesti huvides?
Miks astus režissöör oma karjääri tipus eetilisse rentslisse?
Miks otsustas režissöör poole filmi pealt tagaselja kaasata teise peategelase, taganeda kokkulepetest ning tagatipuks asuda mind võtetel halvustama, ei tea ma tänase päevani. Ma ei tahaks uskuda, et tal oli algusest peale plaan minu lõksu püüdmiseks ja ära kasutamiseks, kuivõrd koostöö esimestel kuudel oli ta hoiak heasoovlik.
Kruusiauk sai äsja kaks suurt tunnustust dokumentaalfilmi „Machina Faust" eest. Mis sundis teda astuma oma karjääri tipust otse eetilisse rentslisse? Nii väikses riigis kui Eesti tähendab see riskimist kogu oma edasise karjääriga. Oli ju teinegi võimalus – tunnistada oma viga ja jätta film pooleli, kuna tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele. Mind šokeeris enim:
1. et režissöör otsustas tõde moonutava filmi nimel petta oma lähedase sõbra õde ja isa;
2. et nii ERR, EFI kui ka KULKA võimaldasid ebaeetiliselt filmitud ja pettusele tuginenud filmil üldse valmida, nõudmata seejuures pooli ühise laua taha arutelule.
Jääb mulje, et režissöör võib petta ja alandada peategelast ilma ühegi tagajärjeta. Samuti on lubatud rikkuda kokkuleppeid, survestada filmitavat sõlmima ükskõik kui kahjulikke lepinguid jne. Peategelane on pärast allkirja andmist lõksus kui saakloom, kes peab näitlema seda, mida režissöör nõuab, ja sellel ei pea olema mingit puutepunkti peategelase elu või eetikaga. Peategelane ei saa loomulikult mingit tasu, võtted tema maine kahjustamiseks toimuvad tema aja ja tervise arvelt. Imestan ka selle üle, et ERR pidas sobivaks 20 000 euro maksumaksja raha suunamist kokkuleppeid rikkunud režissöörile. Eeldasin, et ebaeetiliselt käitunud režissööriga peatatakse leping ja rahastusest loobutakse, ent seda ei juhtunud.
Pean tunnistama, et pettuse ilmsikstulek ja reetmine laastas mind nii vaimselt kui füüsiliselt. Tundsin end vägisi võetuna. Kaitsetuna süsteemi ees, mis on minetanud vaimsed väärtused ning mis aitab eitada toimunut, nahaalselt valetada ja inimestest üle sõita. Kannatasin magamatuse all ja sain tõsise löögi tervisele. Selle tõttu pole ma juba 2 kuud suutnud töötada. Elan väga üle ka seda, et režissööri pereliikmed, kes on mu venna perele lähedased, võivad selle loo pärast kannatada. Nemad ei ole režissööri vigades süüdi. Seepärast tegin kõik, et filmi linastumine ilma avalikkuse tähelepanuta ära hoida. Filmist ja probleemidest teadsid kuni ETV-s näitamiseni vaid vähesed. Lootes, et kohus peatab filmi näitamise, pöördusin kohtusse ERR-i ja režisööri vastu, koostasime advokaadiga mõne päevaga ööune arvelt põhjaliku hagi ja hagi tagamise taotluse (33 lk, 16 lisa tõendeid). Paraku ei peatanud kohus filmi näitamist ja protsess jätkub. Seega ei jäetud mulle muud võimalust, kui asjast enda kaitseks ausalt ja avalikult rääkida.
Olin sunnitud esimest korda elus palkama advokaadi ja pöörduma kohtusse. See pole kerge. Juba senine protsess on olnud väga kurnav ja kulukas, eriti arvestades, et olen viimastel aastatel töötanud tasuta ja elanud äärmiselt kokkuhoidlikult. Paljud on öelnud, kohtuprotsess on nii kurnav ja närvesööv, et isegi kui kohtus võita, ei kompenseeri see kaotatud aega ja tervist. Samas tundus vale ka alla anda ja näidata, et inimestest saabki nii alatult pettusega üle sõita.
Antud lugu tundub nii absurdne, et ma ei usuks seda, kui see poleks juhtunud minuga. Oletasin, et kultuuris ja kunstis hoitakse keerulistel aegadel valge lipuga maad. Nii nagu Moskva-ajastul säilis alati mõtlev ja kriitiline eliit. Antud juhul on loodud üks tõde väänav, toksiline ja äärmiselt igav teos, mis ei eristu kuidagi nendest propagandakaadritest, mida meile riiklikus meedias 2 aastat igapäevaselt näidati, kuni Ukraina sõda sellele ootamatu punkti pani. Kas ka sari „Eesti Lood" on muutunud propaganda käepikenduseks? Kas poleks mõistlik hoopis otsida tõde ja tunnistada, et tsensuuri ning kriitiliselt mõtlevate teadlaste ja arstide tühistamisega mindi liiale?
Soovitan filmi kõrvale võrdluseks vaadata kokkuvõtlikku intervjuud koroonakriisi kohta, mille andsin 21.10.2022 ehk 4 kuud enne filmi linastumist. [19]
Viited:
[1] https://jupiter.err.ee/1608871955/eesti-lood
[2] https://www.youtube.com/watch?v=qUlH5Zh05ac
[3] https://teadusuudis.ee/artikkel/pressikonverents-eesti-teadlaste-ja-immunoloogidega-270921
[4] https://reporter.postimees.ee/7347915/reporter-alar-aab-ei-soovita-terveid-lapsi-vaktsineerida
[5] https://youtu.be/N11OO48rMlM
[6] https://tartu.postimees.ee/7210271/molekulaarbioloog-kaari-saarma-jagab-tervisekriisist-valjatuleku-plaani-mil-ametlik-tugi-puudub
[7]https://drive.google.com/drive/folders/1cCqb_DH5qxpL4wGIxImoWuRXs3ymbW3a
[8] https://teadusuudis.ee/artikkel/viivitamine-ravimite-kasutuselevotus-covid-19-ravis-maksab-inimelusid
[9] https://objektiiv.ee/kaari-saarma-oxfordi-ulikooli-principlei-uuring-ivermektiiniga-on-lootusetult-hiljaks-jaanud-ning-ebaeetiline/
[10] https://teadusuudis.ee/artikkel/eesti-ekspress-eksitab-lugejat-covid-19-ravi-teemal
[11] https://objektiiv.ee/vastulause-kaari-saarma-faktivigu-tulvil-delfi-pajatab-ivermektiinist/
[12] https://teadusuudis.ee/artikkel/lugu-sellest-kuidas-ivermektiinist-sai-faktikontrollijate-ja-voltsteaduse-detektiivide-marklaud
[13] https://makroskoop.ee/ivermektiin-olematuks-vaikitud-tohus-covid-19-ravim-mis-muudaks-vaktsineerimise-kusitavaks/
[14] https://objektiiv.ee/indias-ivermektiiniga-saavutatud-edulugu-kaob-musta-auku/
[15] https://c19ivm.org/meta.html
[16] https://c19ivm.org
[17] https://objektiiv.ee/meeleavaldus-kaari-saarma-meeleavaldusel-tanati-meedikuid-meedias-vaanati-tode/
[18] https://www.ohtuleht.ee/1040324/puuduta-mind-195-saade-molekulaarbioloog-kaari-saarma-vastab-poletavatele-vaktsineerimist-puudutavatele-kusimustele
[19] https://youtu.be/oLPqLWFUKxg