Enne kui viia kõik vene koolid eesti keele peale üle, tuleks eesti keel päästa idiootide käest, leiab Ivan Makarov.
Kevad on kohati sulatanud lume ja rõskest keldrikülmast mullast on tõusmas esimesed rohelised noolekesed. Vahepeal oli selline tunne, et päikese poole pööratud näole hakkavad tekkima tedretähnidki, aga eks see ole ikka toosama igatsus nooruspõlvest, mis, nagu teada, ei tule iial tagasi. Kõik ümberringi näib siiski lootustandev, nagu kevadeti ikka.
Aga miks pidin ma täna uurima sõna „apaatia" tähendust? Ega ometi saabunud hämara sombuse ilma pärast?
Selgus, et apaatia on tundeelu tumenemise kõige väljendunum aste ja selle korral puudub elusolendil igasugune emotsionaalne reaktsioon sündmustele, mistõttu ei järgne nendele sündmustele ka mingit tegevust.
Kui ma lugesin, et „apaatia võib esineda mitmete psüühikahaiguste, nagu näiteks dementsuse, skisofreenia ja vaimse alaarengu korral", siis kaalusin seda viimast. Kuna olen kahtlemata üks selle ühiskonna liige, ja kui toimub ühiskonna vaimne alaareng, ei peaks ma nii ülbe olema, et pidada ennast mingiks meeldivaks erandiks.
Aga vaimne alaareng on meie ühiskonnas, kasutades Suure Kombinaatori väljendit, „meditsiiniline fakt". Sest kui Eesti suhteliselt väikeses valijaskonnas antakse valimistel 2640 Eesti Vabariigi kodaniku häält Marko Mihkelsoni poolt, siis ei tahaks ma enam ühistranspordis sõita, olgu see tasuta või isegi kui mulle makstaks peale iga sõidukorra eest.
Meie ainus lootus inimväärikusele on see, kui need 2640 inimest hääletasid tegelikult kuidagi teisiti ja nende häältega lihtsalt elektrooniliselt manipuleeriti.
Kuid selle „apaatiaga" panin ma ikka puusse. Kõnekeeles on see, jah, seisund, kui inimene kurdab, et mitte miski teda enam ei huvita ja mitte miski enam ei rõõmusta. Aga tõelise apaatia korral ta ei kurdaks, tal oleks lihtsalt ükstakama. Nii et mul pole mitte mingit apaatiat, on ainult kogu ühiskonna vaimne alaareng. Ja ühiskond alaareneb koos minuga.
Aga kas meil peaks sellest nüüd kergem olema?
Äkki on kergem sellest, et meil on vaimselt alaarenenud Tartu Ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituut, mis väidab, et on normaalne, et TÜ eesti ja üldkeeleteaduse eriala doktorant arvas, et sõna „liiderdaja" tähendab liidriomadustega inimest, ehk näiteks kasvõi Kaja Kallast? Kaitsta sellist ulmelist doktorandi keeleoskamatust väitega, et „keeleteadlane ei ole kõndiv õigekeelsussõnaraamat", võib ainult vaimselt alaarenenud kollektiiv. Ja seda, et „osavõtlik" tähendab „hästi aktiivset millestki osa võtvat inimest", arvavad võib-olla teisedki selle õppeasutuse doktorandid ja õppejõud, lihtsalt üks nendest jäi kogemata telesaates vahele. Ei tahaks tema nimegi siin mainida, sest tegelikult tuleks esmajärjekorras kuulsaks teha neid keeleteadlastest pedagooge, kes saavad raha selle eest, et toodavad niivõrd õõvastavat praaki. Ja nad ei kaitse ju oma vingerdamise ja demagoogiaga mitte oma kirjaoskamatut „doktoranti", vaid omaenda nahka ja palka.
Hea küll, tegemist võiks ju olla mingi erandi, mingi üksiku anomaaliaga. Kuid emakeelepäeval (!) avaldas riiklikul ülalpidamisel oleva ERR-i portaal suure loo „Elisabeth Kaukonen: stereotüüpides siplev eesti keel", mille autor on samuti „Tartu Ülikooli eesti keele doktorant". Ja selles on juba midagi süsteemset, et rahvusülikool paiskab eesti keelele kallale sõjakaid „doktorante", nagu Putin saadab Ukrainale kallale vanglaslängiga wagnerlasi.
Aga Kaukoneni loo mõte seisneb selles, et „sootul" eesti keelel puudub grammatiline sugu, „ta" ja „tema" on sooneutraalsed asesõnad, kuid „keeleline sugu ei seostu soolise võrdõiguslikkuse ega sugudesse suhtumisega ühiskonnas, mistõttu levib ka eesti keeles ja ühiskonnas veel omajagu stereotüüpe".
Lugedes „doktorandi" seletusi tuli naer peale. See oleks nagu mingi internetis oleskleva „suunamudija" umbluu, mingi „palja kaalika" või „lilla guajavakese" pajatused, kus täiesti harimatu inimene kirjutab mingisugust keeleteemalist följetoni, valib huumoripotentsiaaliga sõnu (igasugused onud-tädid ja nokud-pokud) ja otsib nende kasutusviisides tõendust oma jälitusmaaniale, alaväärsuskompleksile ja soopõhisele tülinorimisele. Följeton ei ole ülemäära naljakas, aga paneks muigama küll, kui jällegi mitte see autori „doktorantlus".
Ütleme parem nii, et Tartu Ülikool valmistab keelemudijaid.
„Sugudevahelisi erinevusi rõhutavat keelt on nimetatud seksistlikuks keeleks. Sellel on kaks vormi: otsene ja kaudne seksism. Kaudne seksism ilmneb kontekstist – olukord, mil keel muutub seksistlikuks just kasutuses… Otsene seksism esineb keeltes, kus üht sugu teisele eelistatakse. Otsest seksismi esineb ka eesti keeles – paljusid meessooliitega sõnu, nagu esimees, pillimees, kaupmees, on kasutatud lisaks meessoost isikule viitamiseks ka osutamaks mis tahes soost tegijale. Seesugused sõnad peegeldavad esiteks iganenud soorolle ning teiseks toidavad arusaama, et mees on rohkem inimene kui naine või mõne muu soo esindaja," kirjutab keelemudijast „doktorant".
See „mõne muu soo esindaja" kõlab tema suust väga üleolevalt ja alavääristavalt. Seksistlik Kaukonen mainib ainult meest ja naist, aga mitmekümne „muu soo" esindajate suhtes on nii üleolev, et ei nimetagi neid. Milline sallimatus.
Aga nüüd vähemalt teame, et see, et Lible oli kellamees, alandas köstriproua inimväärikust. Võiks siis vähemalt tõmmata seeliku selga enne kui kirikutorni ronida.
Tartu Ülikool väljastab siis keeleteadlasi, kes arvavad tõsimeeli, et silt „meeste WC" rõhutab meeste kui inimeste üleolekut naiste kui inimeste suhtes. Kuid äkki tasub natuke ringi vaadata ja märgata silti „naiste WC", mida mehed enda jaoks alavääristavaks küll ei pea. Samamoodi on ka tolle „esimehega": eesti keeles on käibel ka mõiste „esinaine", aga see ei olnud doktorandil tõenäoliselt meeles. Aga miks peakski.
Ja selle „pillimehega" on nüüd selline lugu, et Heli Lääts (naine) jäädvustas oma imelise häälega eestlaste mällu laulusõnad „Oh pillimees, pillimees, miks mulle näib, et mängid ainult mulle…". Siin võib tekkida küsimus, et kes on eesti keele ja kultuuri jaoks Heli Lääts – ja kes on Elisabeth Kaukonen, aga sellele vastamine oleks julm. Äärmiselt julm, sallimatu, see oleks lausa vihakõne.
Kui aga mõni meeskeeleteadlane hakkaks Kaukoneni stiilis analüüsima toda laulu, siis võis ju ka jõuda seksismi tondini: et Heli Läätsa poolt kehastatud lüüriline (nais)kangelane vaatleb (pilli)meest nagu enda omandit, et mees mängib ainult talle, naisele, ja mitte kellelegi teisele. See alavääristab meest, näidates, et naine „on rohkem inimene". Nagu oleks pillimees mingi koju tellitav Koit Toome või eraldi ruumis raha eest sületantsu esitav „vaese mehe chippendale". Muide, Kaukonen peab „pillimehe" mõistet diskrimineerivaks, aga mõiste „vaese mehe Kardashian" teda ei häiri. Aga see kõnekäänd „vaese mehe kaaviar" või „vaese mehe Ferrari" on ju nii seksistlik, alavääristades mehi!
Kuid ei saa ju „libaapaatia" seisundis liiga lõbusaks minna. Sellised kaukonenid lõikaksid Oskar Lutsu raamatutest ja filmidest välja nii kaupmehe Kippeli kui ka linakaupmehe Aaberkuke. Ja miks viimane Aaberkana ei ole?
„Samamoodi saavad keelekasutajad jätta kasutamata seksistliku keele – olgu selleks siis otsene või kaudne seksism – ning teha valiku väljenduda sooneutraalselt, kõikide sugudega arvestavalt, lugupidavalt. Nii mõnigi kord on soolistatud sõna asemel võimalik valida neutraalne alternatiiv (esimees > juht, pillimees > pillimängija)…" kirjutab Kaukkonen.
Valigu ise endale „soolistamata" alternatiiv, et mehele minna. Või naist võtta. Või (järgneb üle 100 soolise variandi) võtta-minna-ühtida. Paljukannatanud eesti keel ei saa ellu jääda „kõikide sugudega arvestavalt", sest näiteks BBC on tootnud abiks õpetajatele ja koolilastele õppefilmi, kus räägitakse rohkem kui sajast soost. See arv kasvab pidevalt, eesti keele kandjaid aga on kõigest üks miljon.
Ja mõned on lisaks omaenda emakeele üraskid.
Aga apaatiat ei tohi ajada segamini depressiooniga. Lähema 4 aasta jooksul tuleks rohkem viibida päikese käes ja võtta serotoniini tekkimist hõlbustavaid preparaate. Ja kui „üks sõna mis põleb meil keelel, kui elu teeb südame täis", siis mõelgem sellele, mida ütleks näiteks lihtne vene inimene, kellele öeldaks, et tuleks „desoolistada" sõna „ema".
„Ütled seda – ja sirguvad õlad, ja tuju on korraga hää!"
Enne kui viia kõik vene koolid eesti keele peale üle, päästke eesti keel idiootide käest. Nahhaalsete ja ohtlike kretiinide käest. Täielike vesipeade käest. Olgu nad soolistatud või soolistamata.
Õnneks on idiotism sooneutraalne mõiste.