Praegune internatsionalistlik, rahvusriiki düstoopiaks pidav võimuliit ja selle toetajaskond on läbi aegade suurim oht põhiseaduses ette nähtud rahvusriiklikule elukorraldusele. Selle tõttu me olemegi kultuurilises, poliitilises ja ühiskondlikus kodusõjas, kus ühes leeris on parempoolsed patrioodid, konservatiivid ja rahvuslased ning teises leeris pahempoolsed internatsionalistid-globalistid ja progressistid, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Peaminister Kaja Kallase mehe Vene-ärisidemete ümber puhkenud skandaal on vaid pinnavirvendus. Muidugi on nörritav, et ennast pikka aega moraalimajakana presenteerinud sõjaprintsess ei ole teistele moraali lugedes oma pereäridel silma peal hoidnud…
Tõeliselt ohtlik on aga see, et Kaja Kallase ja n-ö progressiivsete jõudude toetajad on valmis leppima mistahes demokraatiavastaste sigadustega, peaasi, et konservatiivid ja rahvuslased võimu juurde ei pääseks. Näiteks kirjanik Berk Vaher kirjutas äsja ERRi portaalis: „Kaja Kallas on meie rahvusvaheliselt mõjukaim ja võimekaim poliitik. Osakem seda hinnata ja talle andestada – ei ole me keegi eksimatud. Usun, et Kallase taandumisest kaotaksid nii Eesti, Ukraina kui ka meie liitlased üle maailma. Kisavatest kaikameestest ei ole väärilisi asendajaid."
See on lausa liigutav, kuidas vasakharitlased Reformierakonnast pärit peaministrit kaitsevad. Rein Raud kirjutas möödunud nädalal oma Facebooki-lehel: „Selle põhjal, mis on praeguseks hetkeks teada, arvan ma, et Kaja Kallas EI PEAKS tagasi astuma. …antud juhul püsib kahtlus, et praeguse valitsuse asemele võiksid tulla poliitikud, kes kindlasti ei astuks tagasi ka siis, kui neil tõesti oleks millegi eest vaja vastutus võtta."
Eks ole, parem jätkugu selles riigis küüniline, valelik poliitikategemine ja jäägu ametisse demokraatiat õõnestav valevorstist peaminister, kui et kaikamehed ja kaabud võimule saavad. Vaat nemad juba ei vabanda ja vastutust ei võta ja tagasi ka ei astu!
Eesti Päevalehe analüüs leiab: „Martin Helme (EKRE) või Urmas Reinsalu (Isamaa) rünnakud on vesi Kaja Kallase veskile, sest see tuletab tema rohkem kõhklevatele valijatele meelde, kelle võimule tuleku ärahoidmise nimel nad Reformierakonda valisid. … Praegu on Reformierakonna valijad küll pettunud, ent ütlevad, et kui kedagi valida, siis ikka Reformierakonda. Ka naisvalijad ütlevad, et nad on Kallase teo hukka mõistnud, ent kui on valida, kas mees või naine – ja siin peetakse ikka silmas Kaja Kallast, mitte näiteks Liina Kersnat –, siis kindlasti naine."
Praegune internatsionalistlik, rahvusriiki düstoopiaks pidav võimuliit ja selle toetajaskond on läbi aegade suurim oht põhiseaduses ette nähtud rahvusriiklikule elukorraldusele. Me otsime viiendat kolonni venemeelsete seast (ja küllap on meile kuuluval maalapil ka putiniste jalaga segada), aga see kolonn istub hoopis Stenbocki majas ja Toompea lossis. See kolonn võltsib valimisi. See kolonn valib riigivaenlasi. See kolonn õigustab oma lemmikute sigadusi. See kolonn ei jäta tegemata mitte ühtegi sammu, et lammutada põhiseaduse alusväärtusi.
Ja selle tõttu me olemegi kodusõjas. Kultuurilises, poliitilises ja ühiskondlikus kodusõjas, kus ühes leeris on parempoolsed patrioodid, konservatiivid ja rahvuslased ning teises leeris pahempoolsed internatsionalistid-globalistid ja progressistid. Me tahame eri asju ja ei suuda kokku leppida. Ühed tahavad õitsvat demokraatlikku rahvusriiki, tugevaid perekondi, vaba ühiskonda, normaalset elu, austust traditsioonide vastu, teised tahavad oma ideoloogiliste ulmade teostumist ja kõikide seda takistavate tegurite kõrvaldamist, olgu selleks kasvõi vabadus, demokraatia, rahvus vms.
Kui Kaja Kallas peaks ühel hetkel maha võetama või ise ametist lahkuma ja Kristen Michal või Hanno Pevkur asemel pandama, ei muuda see mitte midagi, sest Eesti riigile ja meie kõikide heaolule kahjulik kurss jääb samaks. Küllap näeme varsti ka seda, kuidas Reformierakond Isamaa ja Keskerakonnaga valitsust teeb. Ja isegi kui mingil põhjusel peaks juhtuma, et kuulutatakse välja erakorralised valimised, ei too ka see kardetavasti muutust paremusele, sest suure tõenäosusega need ei ole ausad, vabad ega kontrollitavad valimised.
Mina ei näe praegu muud varianti, kui et olukord riigis peab minema veel palju kordi halvemaks. Alles siis, kui sügav rahulolematus laiadesse massidesse jõuab, muutub ehk midagi. Iseasi, kas siis on enam, mida päästa. Seniks jääb aga terav vastasseis kestma.