Tormi ajal võitlesid meie heaolu ja julgeoleku eest tuhanded eesti mehed ja see ei tekitanud millegipärast peavoolumeedias ja feminiseerutud ametnikkonnas tavakohast nurinat, et miks selline meeste ülekaal. Head valged keskealised eesti heteromehed, missuguses pimedas niiskes urkas istuksid praegu paljud meist, naised, mehed ja vähemused, kui te ei oleks oma tööd teinud, kirjutab Ivan Makarov.
Möödunud nädalavahetusel räsis Eestit tugev torm. Kohutavalt põuase suve jooksul janust kurnatud loodus neelas aplalt taevavett, niredeks kokku kuivanud ojad ärkasid taas elule, samas suured merelaevad pöörasid poolelt teelt lähtesadamatesse ja kõikjal metsades ja saludes kukkusid rängas võitluses alistatud puud, tihtipeale viies endaga kaasa ka õhuliine.
Kümned tuhanded kodud jäid elektrita. Ajal, kui vahel juba totaalse hoovusena tundunud monoliitne õhumass täitis kopsud ülerõhuga ja surus kinni suid, askeldasid kõikjal läbimärgades tunkedes inimesed, käes mootorsaed ja elektrikute tööriistad. Nad vabastasid teid langenud puudest, puhastasid ja taastasid liine, ronisid igasugustesse ohtlikesse kohtadesse ja võimsates tuuleiilides hõljunud tõstukite korvidesse.
Reedest alates oli üksnes Elektrilevi remondibrigaade väljas sadakond, töö käis kahes vahetuses, sest elektrita oli vahepeal umbes nelikümmend tuhat kodumajapidamist. Inimesed vajasid hädasti elektrit söögitegemiseks, külmkapi elushoidmiseks, televiisori vaatamiseks, internetis surfamiseks. Elektrit vajasid lasteaiad ja haiglad, kauplused ja metsadesse kadunud talud.
Ma nüüd julgen panna tähele, et nendel päevadel võitlesid meie heaolu ja julgeoleku eest tuhanded eesti mehed, ja see ei tekitanud millegipärast peavoolumeedias ja feminiseerutud ametnikkonnas viimastel aastatel tavakohast nurinat ja proteste, et miks selline meeste ülekaal, kus on sookvoodid, kuidas lubatakse taolist diskrimineerimist.
Head valged keskealised eesti heteromehed, missuguses pimedas niiskes urkas istuksid praegu paljud meist, naised, mehed ja vähemused, kui te ei oleks oma tööd teinud!
Aga nii pole ju mitte ainult mingisuguste loodusõnnetuste ja tehnoloogiliste rikete ajal. Kevadest saati jälgin ma oma maakodu kõrval asuval raudteel toimuvat grandioosset tegevust: raudteetööliste brigaadid tõid uued killustiku mäed, vahetasid välja rööpad ja liiprid, paigaldasid massiivsed palju tonne kaaluvad betoonalused elektrirongidele toitevõrgu püstitamiseks.
Head valged keskealised eesti heteromehed, missuguses pimedas niiskes urkas istuksid praegu paljud meist, naised, mehed ja vähemused, kui te ei oleks oma tööd teinud!
Töö käib ka öösiti, võimsate prožektorite valguses, nii et kodust väljudes näib, et sa oled sattunud mingisugusesse müstilisse hiiglaste universumisse, kus liiguvad kolossaalsed varjud ja taevasse suunduvad tähesõdade laserkiired. Raudteeliiklus suunatakse kord ühele rööpapaarile, kord teisele. Vabaneval paaril möirgavad ulmelised mehhanismid, ka igasugused „kahepaiksed" ekskavaatorid, kraanad, teised imemasinad.
Ma ei ole seal näinud veel mitte ühtegi naisfiguuri, see on meeste maailm. Ränkraske töö, iga ilmaga, igal kellaajal, lakkamatult. Ainult mehed, raud, betoon, tuled ja masinad.
Nii see on, ja mitte sellepärast, et need mehed oleksid misogüünid, šovinistid, jõhkardid, kes võtavad naistelt teenistuse ja leiva. Või et nad kõik oleksid sellise töö jaoks sündinud. Ei, see on lihtsalt niivõrd raske tegevus, et naine sellega toime lihtsalt ei tuleks. Ja kui proovikski, siis ei oleks see looduse poolt õrnemana loodud organismile hea. Noor habras naine murduks, tema kehas toimuksid muutused, mis võtaksid temalt täna niivõrd hinnatud välise võlu või ohustaksid teda kui tulevast ema.
Siinkohal tõusevad tavaliselt feministlikul demagoogial end ümber sõrme keerata lubanud inimesed tagajalgadele – nii armastust mittekogenud naised kui ka enda loomuses kahtlema löönud mehed – ja hakkab pihta: ahhaa, veel üks meesšovinist ja orjapidaja näeb naises sünnitusmasinat, kes on kohustatud sünnitama talle lapsi…
Rahunege nüüd maha, kohustus sünnitada lapsi on meie ühiskonnas ainult lastetute homoseksuaalide poolt palgatud naisinkubaatoritel. Mingi jätis mõtles selleks veel välja mõisted „surrogaatemadus" ja „surrogaatemad". Ja just nende õnnetute kehasid üüritakse raha eest, neid naisi seemendatakse ja lastakse 9 kuud kanda endas inimajaloo võikaima orjakaubanduse „kaupa", selle lõpliku „valmimiseni".
Homopaarid kasutavad selliseid naisi emistena ja võtavad nende sünnitatud lapsed ära, nagu võetakse kutsikaid mõnelt meie koeravabriku kurnatud lital, ja poseerivad nende ostetud lastega Õhtulehele ja Kroonikale. Ühiskond on vait, naisõiguslased on vait, feministid on vait. Vait on kohus, vait on riik.
Naisi kasutatakse loomafarmina, inkubaatorina, aga ühiskond on vait, nagu oleks ta selle koha pealt tummaks jäänud. Lapsi tellitakse ja ostetakse välja, aga meie poliitikud selle asemel, et nõuda inimkaubanduse kohest lõpetamist meie tsiviliseeritud IT-riigis, võtavad vastu seadusi, mis lubavad pilastada lapsi, mõnitada perekonda ja väärastada inimloomust.
Ja kõige kahetsusväärsem on see, et selles protsessis mängivad väga suurt rolli naised ise. Sotsiaalminister Signe Riisalo on homoabielude seaduse malmist jalgadega läbisuruja. Alluvate geiparaadile sundija politrukist kantsler Maarjo Mändmaa, kes on vaatamata kõigile pingutustele, ponnistustele ja tuhandele enda kallal sooritatud imele ikka naine, kuigi nüüd juba hästi inetu naine.
Nii naiste kui ka meeste hulgas kohtab ikka juba sünnilt või siis kasvatuse tagajärjel tigedaid pahatahtlikke inimesi. Tähelepanuväärne on see, et soopõhise kvoodi alusel kuhugi upitatud naine on reeglina just selline. Meie ühiskonnas toimivad küll taolised veel mitteametlikud süvariiklikud kvoodid – teatud riigiametisse juba võetaksegi tööle põhiliselt homoseksuaale, võimu ladvikusse upitatakse soopõhiselt naisi, meestel on sellised „kvoodid" vaid päästeteenistuses, tee-ehituses ja teistes rasket kurnavat füüsilist tööd vajavates valdkondades.
Meil on tippu upitatud terve plejaad eestlasi vaenavaid naispoliitikuid Yana Toomist Kristina Kallaseni. Meil on juba olnud naispresident ja praegu on meie peaministriks naine. Meie riik hooples sellega kui mingisuguse erilise saavutusega ja saigi oma vitsad kätte, ning eksekutsioon jätkub.
Erakondade tagatubades presidendikohale alternatiivivabalt määratud Kersti Kaljulaid näitas ennast eestlasi ja eesti rahvusriiki põlgava eurostandardse põhulõuast ametnikuna, kes on alustanud meie ühiskonna lõhestamist ja külvanud vaenu eestimeelsemate eestlaste suhtes. Häbematu globalist, keda rahvas polnud siia üldse kutsunud, suutiski polariseerida eestlasi ja tekitada uusi, seninägemata vastasseise.
Kuna tema mantlipärijaks samuti alternatiivivabalt määratud Alar Karis oli täiesti selgrootu ja märkamatu hetkeni, kui temale ei eraldatud lisaraha, siis oma sallimatuse teatepulga andis Kaljulaid edasi Kaja Kallasele, kuritegelikule venestajale ja valetajale.
Ja see on ehk eestlaste õnn, see on eestlaste suur vedamine, et lõpuks läksid need „riiginaised" omavahel kiskuma, nagu kaks eite Pihkva linnaturul.
Üks valetab, et ei teadnud oma mehe vene ärist midagi – teine valetab, et ei teadnud Alexela vene ärist midagi.
Suled lendavad, kollane ajakirjandus rõkkab, aga naerda millegipärast ei tahaks.
Mõelgem: nende kahe kvoodinaise peale ja nende ebapädevate ettevõtmiste peale kulusid meie eesti peredelt ärandatud lõputud miljonid.
Nende afääride peale läksid nende raudtee- ja elektrimeeste raske tööga teenitud palgast võetud maksud. Ka meie naisarstide, õpetajate, müüjate, farmerite makstud maksud.
Ja kõige imestamisväärsem on ehk ikkagi see, et need kvoodinaised koos oma kaaskondade ja perede, sallimatute naisaktivistide ja vaimselt kohitsetud meestega ei ole absoluutselt tänulikud inimestele, kes neid toidavad. No et üldse ei ole tänulikud.
Nad põlgavad eestlasi – mitte ainult konservatiive, vaid ka omaenda valijaid, kes iga jumala päev saavad oma kodukirikus peksa. Ja need peksasaanud kannavad sama järjepidevalt mingile Norstatile iga nädal ette, et parimaid valitsejaid ei olegi.
Äkki me teenimegi nii need valitsejad päriselt välja. Kvoodiga või kvoodita.