Mõttekoja Brownstone Institute asutaja Jeffrey A. Tucker annab Epoch Timesis avaldatud arvamusloos ülevaate Argentiina uue presidendi Javier Milei maailmanägemusest ja kuidas tema riigi muutmise mõtted võiksid õnnestuda.
Javier Milei võit Argentiina presidendivalimistel teeb temast esimese uuema aja riigipea, kes nimetab ennast "anarho-kapitalistiks". Võib-olla on tegemist isegi esimese ennast niiviisi määratleva riigipeaga kogu ajaloos, kes on sellisel tasemel võitnud valimised.
Paljud inimesed on minu käest uurinud, mida see väljend – "anarho-kapitalism" – täpsemalt tähendab. Järgnevalt ma selgitan, kuidas mina sellest aru saan.
Oskussõnade "anarhism" ja "kapitalism" kokku segamine ei tähenda suuremat ühiskonna ülesehituse plaani, vaid pigem ettekujutust, mis hakkab juhtuma kultuurses kogukonnas juhul kui riiki ei ole.
Anarho-kapitalismi keskmes on idee, et inimesed ei vaja omandiõiguse-, lepingute-, turvalisuse- ja üldiselt kaubandusele toetuva ühiskonna tagamiseks riigi nimelist kivisse raiutud seadustatud sunnimeetmete ning väljapressimise süsteemi. Oskussõnade "anarhism" ja "kapitalism" kokku segamine ei tähenda suuremat ühiskonna ülesehituse plaani, vaid pigem ettekujutust, mis hakkab juhtuma kultuurses kogukonnas juhul kui riiki ei ole.
Esimene müüt: vastupidiselt New York Timesis, Guardianis ja tuhandetes teistes väljaannetes väidetule ei ole "anarho-kapitalismi" näol tegemist "parempoolse" nähtusega. [Otto von] Bismarcki Preisimaal tähendas "parem" kiriku, riigi ja ärivalla ühtsust. Prantsusmaa "parem" tähendas kuningavõimu jumalikku õigust valitseda. Ameerika Ühendriikides leiab "paremat" läbi selle ajaloo, kuid see tähendab väga harva vabadust kui sotsiaalpoliitilise elukorralduse esimest põhimõtet. Mõiste "anarho-kapitalism" asub väljaspool pahem- ja parempoolsuse kaksiksüsteemi.
Anarho-kapitalism tähendab seadust kui inimese tahte laiendust ja ülevalt tuleva sunni asemel ühiskondlikku arengut.
Teine müüt: "anarho" osal pole mitte midagi tegemist Antifa ja kaosega. Praegusel juhul tähendab anarhism ainult riigi kaotamist ja selle asendamist asjaõiguslike suhete, vabatahtliku tegevuse ja vaba ettevõtlusega. See ei tähenda seadusetust. See tähendab seadust kui inimese tahte laiendust ja ülevalt tuleva sunni asemel ühiskondlikku arengut. Pierre-Joseph Proudhoni sõnul on kord vabaduse tütar, mitte ema ja anarho-kapitalistid oleksid sellise seisukohaga nõus.
Kolmas müüt: kõik, kes kuulutavad ennast "anarho-kapitalistideks", ei esinda sugugi kõnealust mõttevoolu. Määratlus osutab laiemale ideaalile, millel on tuhandeid erinevaid rakendusi ja mille nägemused võivad olla väga mitmekesised. Nagu see toimub ka kõigis teistes ideoloogilistes laagrites. Ma tean, et mõned [anarho-kapitalistid] pooldasid näiteks Covidi sulgemisi ja süstisundi, mõned õigustavad sõda ning varade ümber jagamist. Seega ei tohiks Milei't pidada vastutavaks igasuguste naeruväärsete mõtete eest, mida mõni, enda kinnitusel kõnealuse liikumise pooldaja, eales on rääkinud või kirja pannud.
Määratlus "anarho-kapitalism" sündis Ameerika Ühendriikide majandusteadlase (ja minu lugupeetud mentori) Murray Rothbardi töödes, keda tema libertarismis [libertarianismis] mõjutasid jõuliselt 1950ndatel ilmunud Ayn Randi raamatud. (Ühe Milei koera nimi on muuhulgas Murray.) Kuid kui Rothbard vaatas Randi mõtteid lähemalt, siis tekkisid tal kahtlused institutsiooni osas, mille kohta Rand väitis, et see on olemuslikult vajalik, milleks on riik. Kui meil on olemas asjaõigus, siis miks ainult riigil on õigus seda rikkuda? Kui inimesel on õigus kuuluda iseendale, siis miks võib riik selle jalge alla tallata ja kutsuda ta tegevteenistusse ning eraldada ta mingite tunnuste järgi ülejäänud ühiskonnast (kehtestada apartheidi)? Kui kõik otsivad rahu, siis miks soovitakse, et riik peaks sõda? Ja nii edasi.
Ühiskonna reeglid, mis keelavad ära inimese ja tema vara ründamise, peaksid kehtima samal viisil riigile.
Rothbardi nägemuse kohaselt peaks ühiskonna reeglid, mis keelavad ära inimese ja tema vara ründamise, kehtima samal viisil riigile. Riik on nimelt ajaloos ühiskondlikult kõige enam kurja teinud kõigi inimõiguste rikkuja. Me sallime riike, et need kaitseksid meie õiguseid, kuid siis me näeme, et riik ise on kõige suurem oht meie õigustele.
Seda laadi mõtlemist mööda pannakse ka tähele, et mitte keegi pole mitte kunagi mõelnud välja tehnoloogiat ega süsteemi, mille abil saaks riiki peale selle loomist kammitseda. (Siinkohal soovitan teema laiemaks mõistmiseks lugeda Rothbardi "Riigi anatoomiat" – ingliskeelne tasuta e-raamat.) [Objektiiv on avaldanud raamatust ühe peatüki "Kuidas riik ennast alles hoiab".]
Paljud sotsialistidest pahempoolsete hulka kuuluvad anarhistid on jõudnud sarnastele järeldustele, kuid Rothbardi nägemus kujutab endast analüütilist ennustust, mis juhtub siis, kui riiki enam ei ole. Tema sõnul ei saa ilma riigita ühiskonnast kogukond, milles valdab täiuslik vahendite ümberjagamine ja egalitaarne ühesugusus, veel vähem mingisugune pahemutopistide poolt ette kujutatud maagiline inimloomust ületav lahendus. Pigem tähendab riigita ühiskond omandiõigust, kaubavahetust, tööjaotust, investeeringuid, erakohtuid, aktsiaturge, eraomanduses kapitali ja kõike muud sarnast. Teiste sõnadega saaks vaba majandus ilma riigita palju paremini hakkama ja korrapärane vabadus leiaks oma vormi selle kõige kõrgemal tasandil.
Pidage meeles, et sellised ideed seadsid Rothbardi vastakuti sisuliselt kõigiga alates marksistidest kuni trotskistideni, randlastest konservatiivideni ja vana kooli klassikaliste liberaalideni, kes usuvad, et riike on vaja kohtute, seaduste ning turvalisuse tagamiseks. Sellised mõtted tõid kaasa isegi vastuolud tema mentori Ludwig von Misesi endaga, kelle ainus arusaamine anarhismist pärines Euroopa intellektuaalide ringkondadest – kes kindlasti olid nimetatud kontinendi kõige vähem vastutustundlikud mõtlejad.
Rothbardi anarhism oli kuni selle tuumani puhtalt ameerikalik. Seda mõjutas rohkem koloniaalaeg kui Hispaania kodusõda. Ta uskus, et kogukonnad suudavad ennast juhtida ilma isandateta, kellel on õigus neid maksustada, puhitada raha väärtust, sundida inimesi teenima sõjaväes ja mõrvata. Ta uskus, et turud ja rahumeelne inimeste vahelise koostöö loomingulisus tagavad alati paremad tulemused kui nomenklatuuri poolt kokku klopsitud institutsioonid, mille sõna sunnitakse kuulama jõuvõtetega. Selline nägemus kehtib isegi kohtute, turvalisuse ja seaduste kohta, mida kõike suudavad paremini kehtestada universaalsete reeglite raamistikus turujõud, mis juhivad omandust ning inimtegevust.
Sedasi osutas Rothbard 19. sajandil Prantsusmaal toimunud aruteludele. Frédéric Bastiat (1801–1850) oli suur majandusteadlane ja klassikaline liberaal, kes kirjutas mitmed oma põlvkonna – või isegi kõigi aegade – kõige mõjukamad raamatud vabadusest. Kuid ta pidas alati meeles teatud usku, et riiki on vähemalt teatud määral ühiskonna toimimiseks vaja, muidu see langeb kaosesse.
Bastiatile vastakate seisukohtadega esines vähem tuntud intellektuaal Gustav de Molinari (1819–1912), kelle hinnangul suudavad kõik vaba ühiskonna toimimiseks vajalikud tegevused tagada ainult turujõud. Oma eripärasel viisil võib Molinarit nimetada esimeseks "anarho-kapitalistiks", kuigi ta ise seda mõistet mitte kunagi ei kasutanud.
See on tohutu väljakutse, millega Milei peab hakkama saama.
Kindlasti on Pariisi Belle Epoque ajastu salongides ja 1950ndate New York City intellektuaalide ringkondades sündinud kõrge intellektuaalse lennuga teooriad üks asi. Kuid nende päris elus rakendamine hoopis midagi muud. See on tohutu väljakutse, millega Milei peab hakkama saama. Hetkel on tema nägemuse puhul tegemist ainult teooriatega, mis on küll julgustavad ja veenvad, kuid kindlasti ei ole tegemist päris elu jaoks valmis tegevuskavaga. Ta seisab vastakuti tohutu ja sügavalt maasse kaevunud administratiivse riigiaparaadiga, kokku kukkunud rahasüsteemiga, korrumpeerunud kohtutega, vastalise meediaga, vaenuliku parlamendi ja sajaaastaste jubedate pensionisüsteemi kohustustega.
Kuidas üks inimene suudab kõigele mainitule vastu hakata? Sellele küsimusele ei tea vastust mitte keegi. Mitte ükski läänemaailma riigijuht ei ole mitte kunagi üritanud sellisel tasemel välja juurida tervet korrumpeerunud nomenklatuuri. Ei Ronald Reagan ega Margaret Thatcher, vaatamata nende laiaulatuslikele reformidele, ei saatnud laiali terveid miniteeriume. Nad tegid reforme kehtivas raamistikus. Milei peab tegema midagi, mida pole mitte kunagi varem korda saadetud ja seda sügavas kriisis riigi tingimustes.
Anarho-kapitalismi suundumus on vähemalt eesmärk, mis peaks lõppeks kõigile tagama rohkem vabadusi.
Keegi ei pea olema suuremat sorti anarho-kapitalismi kummardaja, et hinnata argentiinlaste pürgimusi ja lootuseid. Keda võiks kõige rohkem usaldada, et ta saab hakkama riigi taltsutamisega: kas see võiks olla keegi, kes usub riigi teatud voorustesse või keegi, kes seisab vastu kogu riigi koetisele selle viimase juureotsani välja? Hetkel on selge niipalju: anarho-kapitalismi ideoloogilised tõekspidamised täidavad poliitiku tulise vastuseisuga igasugusele korruptsioonile, sunnile, väljapressimisele, administratiivse nomenklatuuri korraldatud pettustele. Anarho-kapitalismi suundumus on vähemalt eesmärk, mis peaks viimaks kõigile tagama rohkem vabadusi.
Milei vastu koondunud sisemised ja välimised jõud on uskumatult ulatuslikud. Samuti jookseb ta võidu ajaga. Aasta pärast hõiskab kogu maailma korporatiivne meedia, et Argentiina "anarho-kapitalismi" projekt ebaõnnestus. Ma luban seda. Sest asjad on täpselt nii absurdsed.
Oletame, et Milei eksib neoliberalismi rajale ja viib läbi ainult reforme, mis sobituvad 20. sajandi lõpu ja kuni 2008. aastani kehtinud neoliberalismi õpikuga. Kas selles võib siis süüdistada anarho-kapitalismi? Kindlasti mitte.
Anarho-kapitalism ei anna oligarhide poolt kontrollitavatele kõige suurematele korporatsioonidele vaba voli kedagi rüüstada, ega rikastuda inimeste arvelt. Need ei ole riigi "erastamise" talitlused, mis peaksid esmalt olemas olema. "Anarho-kapitalism" ei tähenda riigi varade müümist "omadele jopedele" ja bandiitidele. See ei tähenda hädapäraste riigi teenuste kantimist neile, kes nende osutamise võimaluse eest on valmis kõige rohkem maksma. See ei tähenda riigi koostööd tehnoloogiaettevõtetega, mille eesmärgiks on inimeste jälgimine ja kontrollimine. Need kõik on kapitalismi enam-vähem puhta idee väärastamised. Lisaks kindlasti ei ole see allumine Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF), Maailmapanga, Maailma Majandusfoorumi (WEF) ja veel vähem USA riigidepartemangu käskudele.
Kõigest hoolimata on Milei võit julgustav, sest see näitab, et inimesed nõuavad senise süsteemi äärmuslikku ümber kujundamist ja selliste lubadustega on päriselt võimalik valimisi võita. Me peaksime lootma, et Ameerika Ühendriikide vabariiklased jälgivad kõike Argentiinas toimuvat tähelepanelikult ja võtavad õppust. Täna paistab suurem osa nendest olevat langenud tagasi talitsetud kõnede ja ette kirjutatud vastuste manu, mis ainult tüütavad avalikkust, kellel on senisest status quost kõrini ning kes ootavad kedagi, kellel oleks Milei moodi energia ning nägemus ja jaguks energiat tõsiseks pealehakkamiseks.
Tegemist võib olla alles esimese vooruga, millele järgneb palju teisi. Milei võib läbi kukkuda. Kuid pole võimalik eitada asjaolu, et kõigis tööstusriikide demokraatiates oodatakse kannatamatult äärmuslikke ja laiaulatuslikke reforme, mis seaks rahva taas kõrgemaks võimu kandjaks. Kui ta kukubki läbi, seda peale üllast püüdlust, siis vähemalt saame me, nagu Rothbard kunagi sõnastas, "imelise puhkuse" kogemuse poliitilisest ja administratiivsest status quost, millega me siiani oleme igapäevaselt elanud.
Samamoodi on kõik põhjused arvata, et Milei on esimene pääsuke, mis osutab üleilmsele suundumusele. Inimestel on kõrini ja nad ootavad äärmuslikku suuna muutust. Lääneriikide türanlike jõudude pealetungiga peab midagi ette võtma.
Tõlkis Karol Kallas